Kas te usute kokkusattumustesse? Või et mõni asi juhtub täpselt selle pärast, et see peab juhtuma? Mina usun. Ma olen siin viimased nädal aega olnud kerges kriisis, kutsuge seda siis motivatsiooni-, identideedi, – või kasvõi keskeakriisiks. Üheks põhjuseks on olnud Ida kool ja sellega seosnevad muudatused. Teiseks mina ise ja minu soovid. Ma tean, mida ma suudan, ma tean, mida ma oskan, ma tean, et ma ei ole niisama seinalilleke, aga vot kohati tekib tunne, et aga see ja teine ja kolmas asi on ikka veel pooleli ja see ja too pole ikka veel lõpuni jõudnud ja seda ja toda peaks ka tegema, aga ei ole jõudu ja siis tekib tunne, et aga äkki ma olen feilija. Tavaline klassikaline tunne kui päevast päeva söödetakse ette vaid edulugusid. Siis jälle tulevad mulle meelde enda edulood, mis ei ole läbikukkumiste kõrval sugugi väikesed ja jälle tekib motivatsioon. Aga kaua sa ikka iseennast peptalk´id eksju. Nagu lõhestunud isiksus. Ühest küljest – visa hing, kes saab alati hakkama, teisest küljest äpu, kes arvab, et ei oska midagi.

Ja siis juhtub selline asi, et lähed ühele tavalisele ekspordiprogrammi avaüritusele. Istud suvalisse lauda, kus istub üks mees, keda sa ei tunne, small talkid, sööd lõunat ja lihtsalt naudid seda, et lõpuks ometi on mõni üritus ka arvutist väljas, kui meie laudkonnaga ühineb ka ilus noor enesekindel naine. Terve tuba on teda täis, enne kui ta isegi suu lahti teeb. Võimalik, et mõni võiks teda pidada ülbeks (etteruttavalt ütlen ma, et ka mina olen seda arvanud), kuid ta ei ole seda. Temast õhkub enesekindlust ja avatust. Räägime. Tema räägib rohkem. Teda on huvitav kuulata. Juba esimese paari minutiga on ta eeskuju. Selline peabki üks naine olema. Ma olen üsna kindel, et tean teda kusagilt, aga kust, kes ta on. Ja siis mulle sähvatab, et olen temast isegi kunagi ammu kui ta tähena/Tähena taevasse lendas, kirjutanud. Nagu ma juba ütlesin, siis tookord tundusid tema väljaütlemised mulle oma sisult küll õiged, kuid ta ei meeldinud mulle. Tegelikult arusaadav. Mina olin oma asjadega kõrvetada saanud ja lakkusin haavu, tema puhkas Monacos ja ütles, et on rohkem ja vähem lollimad inimesed, need kes teevad, ja need, kes lepivad keskpärasusega. Ma olin kade.

Täna ma kade ei ole. Ma vaatasin teda imetlusega. Ta oli nagu sõõm värsket õhku. Tema sõnavara ja arvamused olid jätkuvalt krõbedad nii nagu loetud artiklites, kuid kõik, mida ta ütles oli kuld. Sellel oli tõepõhi all. Ta pani mind mõtlema ja võimalik, et ka tegutsema, vaid üks põgus vestlus andis mulle suuna ja enesekindluse tagasi. Ma mõtlesin, et rohkem peaks olema selliseid naisi. Julgeid, hakkajaid, kes on otsustanud, mida nad tahavad ja teavad, mida nad väärt on. Naised peaksid kokku hoidma, üksteist julgustama, toetama, rääkima oma ebaõnnestumistest ja edulugudest. See on see, mis paneb liikuma. Vähemalt mind.

Ürituselt ära sõites nägime kolleegiga Kristel Kruustüki. Me olime just temast rääkimas. Millised on võimalused, et just sel hetkel jalutab ta su nina eest läbi? Justkui meeldetuletus, et “it takes courage and a village“.

Kolmapäevaõhtune enesemotivatsioon -check ✅