Mul on üks tuttav, kes otsib äkki juba poolteist aastat tööd. Ma ei suhtle temaga igapäevaselt, aga iga paari kuu tagant annab ta mulle teada, et ühte või teise kohta on ta vestlusele kutsutud ja palub minu abi – küll tahab, et ma teeks ta eest ära proovitöö, küll tahab, et ma annaks tagasisidet teemade/proovitööde kohta, millest ma ei tea midagi, küll tahab ta arutada, kuidas ühest või teisest nõudmisest ära vingerdada või siis küsib ta, et mida ta peaks rääkima töövestlusel.
Ma olen talle sada korda vastanud ja konkreetselt, et mina ei saa tema eest tööd leida. Me ei käi enam koolis, kus üksteise pealt maha kirjutati. Ühe korra andsin ma talle siiski nõu kui ta eelmisel aastal ühe tööpakkumise sai. Ma ütlesin talle, et võtku see töö vastu. Töökohta saab alati vahetada, aga olla nii enesekindel, et kohe kohe tuleb parem pakkumine, on natuke oma võimete üle hindamine. Miks ma nii ütlen? Eelmine töökoht, kus kümme aastat tiksuti, saadi tänu tutvustele ja minu arvates ka ei ole teadmised kõige suuremad. St selles valdkonnas, kus kümme aastat tegutseti, ilmselt on, aga ei ole nii, eriti tänases turusituatsioonis, et olin haldusspetsialist, aga nüüd arvan, et sobin müügijuhiks, ostujuhiks, nõunikuks, turundusspetsialistiks, projektijuhiks. Kust inimestel tuleb selline arvamus? Ja isegi kui nõuetele ei vasta, siis ikka arvab, et osutub valitud kandidaadiks. Muudkui tahaks arutada ja küsida nõu. Jutt, jutt ja ainult jutt. Selle asemel, et võtta vastu oma oskustele ja kogemusele vastav töökoht. Aga ei, oli suvi ja veel oli alles kopsakas lahkumistasu ja ei taha ju 9-5 tööl käia ja sada häda. No selge. Tee siis ise midagi, kui 9-5 töö ei meeldi.
Paar kuud tagasi kuulsin ma temast uuesti. Ikka ei olnud midagi muutunud. Nagu lõputu küünlapäev. Jätkuvalt, muudkui väidetavalt koolitab ennast, kui tõesti koolitab, siis selles suhtes respekt, ja jätkuvalt otsib tööd. Küsib mult samu küsimusi ja saadab edasi oma vestlusi, kuidas teda töövestlusele kutsutakse. Palusin seda mitte teha, sest ausalt närvidele hakkas käima. Tegu ei ole südamesõbraga, vaid lihtsalt tuttavaga ja seepärast mind ausalt ei huvita enam see poolteist aastat lõputult käinud küünlapäev.
Siis tekkis vaikus. Paar nädalat tagasi oli ta uuesti platsis. Jälle kutsuti ta töövestlusele. «Aga kuule ole hea, anna nõu, mida vestlusel rääkida, ma ei ole selle valdkonnaga kokku puutunud eriti.» Ma andsin talle ühe lihtsa nõuande ja avaldan teile ka tõe – kui huupi suvaliselt kandideerida, siis ei saagi tööle saada. Tasuks kõige pealt selgeks teha, mis on see valdkond, milles ollakse pädev ja/või otsustada ära, mida teha tahetakse. 40-aastane inimene ei saa täna soovida hakata lenduriks ja homme elektrikuks. Ja siis imestada, miks ei lennufirma ega elektrifirma teda siiski ei palka. Kardinaalsetest karjäärimuutustest oleme me kõik kuulnud, aga siis on inimesel ka mingi siht mida soovitakse.
Ühesõnaga, mul on kohati kahju oma tuttavast, kes tööd ei suuda leida. Aga iga kord kui ma temaga jälle suhtlen, tahaks ma talle öelda, st ütlengi, et jumala eest, inimene, jutustamise asemel get a job!