Uhh…kui olime eile hytta ära koristanud, politseile asjad üle andnud, Airbnb-ga suhelnud ja lõpuks niisama maha istusime, hakkas vaikselt alles siis kohale jõudma, mis tegelikult juhtus.
Ema arvas muidugi, et ma ei tohiks seda lugu üldse jagada, sest ilmselgelt leidub inimesi, kes hakkavad parastama või ebameeldivalt kommenteerima, aga ma otsustasin seda lugu siiski jagada. Põhjuseid selleks on kaks. Esimene on see, et kuigi eilne sündmus šokeeris meid ja tekitas hirmu, siis me ei saa inimesi lõplikult kahtlustada ja eeldada halvimat. Kõikide nende aastate jooksul on meil olnud vaid väga head kogemused külalistega ning soovides tegeleda majutusega, siis me ei saagi ju teisiti kui eeldada, et suurem osa inimestest on siiski tsiviliseeritud ja meeldivad. Me ei jäta oma plaane pooleli ja jätkame ikka hygge.hytta edasi arendamisega, lihtsalt hakkan külalisi veel hoolikamalt valima ning täiendame ka turvameetmeid. Meil on olemas G4S valve, kuid nüüd lisame me veel ka turvakaamerad. Parem rohkem kui vähem.
Teine ja peamine põhjus, miks ma blogis kirjutan, on see, et ma tahan päriselt kiita meie kiirabi ja politseid. Mu meelest neid tänatakse ja kiidetakse häbiväärselt vähe. Ikka on nii, et pigem kirutakse ja kui midagi halba öelda pole, siis hea jäetakse ütlemata, sest me võtame nende tööd iseenesestmõistetavalt. Ei peaks. Kui ma läbi majaukse nägin, millises seisus meie külaline on, kutsusin ma kohe kiirabi. Kiirabi saabus 15 minutiga, nad vaatasid külalise üle ja neile oli kohe selge, mis temaga juhtunud on, nii et enne uuesti majja sisse minemist kutsusid nad ka politsei. Politseil läks tulekuks ka ca 15 minutit ja nii ei jäänud meil midagi muud üle kui koos maja ees oodata. Ma olin üsna endast väljas ja seepärast olen ma eriliselt tänulik kiirabitöötajatele, kes meiega nii muhedalt selle ooteaja vältel juttu ajasid. See rahustas. Rääkisime maast ja ilmast, nende igapäevatööst ja kartuli võtmisest, maaelust ja narkomaanidest, kellega nad kokku puutuvad. Ühesõnaga selline tunne oli nagu oleks vanad tuttavad külas. Väga väga väga kiidan nende professionaalsust ja suhtumist.
Politsei saabudes läksid nad koos majja. Külaline ei võtnud absoluutselt jalgu alla ning oli kontaktivõimetu. Esimese hooga pisteti ta politseiautosse, aga kui te arvate, et ta seal püsida tahtis, siis te eksite. Ei, ta ei olnud agressiivne, vaid lihtsalt vedel nagu sült. Muidugi oleks ta pea ees võinud sinna jätta, nii nagu alguses ta sinna sisse saigi, aga kõigil tekkis hirm, et ta võib ära lämbuda ning ta pandi kiirabiautosse. Olete ju kuulnud/näinud uudistest, kuidas tihti sellistel hetkedel kui politsei inimese käeraudadesse paneb või kinni, siis hakkab neil kinnipeetutel meeletult valus ja politsei teeb liiga. Nii ka meie turist hakkas valust korraga oigama, aga ma võin kinnitada, et see, kuidas politsei käitus, oli äärmiselt rahumeelne, ma ütleks isegi hooliv, võttes arvesse olukorda. Jah, nad olid kindlad ja karmid, kuid viisakad ja rahulikud. Antud olukorras oli jällegi nii rahustav näha, kuidas politsei ja kiirabi koostööd tegid. Pean silmas just seda kui rahulikult ja kindlalt olukord lahendati. Ma ise olin sel ajal rohkem eemal, sest ma ei ole küll nõrganärviline, aga ega sellist vaatepilti näha ei taha vabatahtlikult rohkem kui vaja. Airbnb-le raporti esitamiseks tegin ma siiski siit-sealt pilte.
Ida oli kogu selle aja toas. Seletasime talle, nii vähe ja palju kui vaja, mis juhtus ning palusime tal toas oodata kuni kõik on lahkunud. Dexter oli talle seltsiks. Te ju teate, et Dexter on aretatud valvekoeraks ja siinkohal pean ma ütlema ka seda, et järgmine kord “kuulan” ma oma koera paremini. Dexter oli kogu selle külalise siinviibimise aja rahutu, nüüd tagantjärgi vaadates arvan ma, et ta sai aru, et midagi on valesti ja justkui kaitses meid, oli kogu aeg valvel. Eile kui trall lõppes jäi ta magama nagu kott ning magab siiani rahulikult ja sügavalt nagu oleks kolm nädalat magamata olnud. Ilmselt oligi. Kas ma kolme nädala jooksul ei märganud juba midagi kahtlast? Jah, paar korda käitus külaline kummaliselt, kuid ma ausalt arvasin, et ta on purjus. Midagi rohkemat mina kahtlustada ei osanud.
Peale politsei lahkumist ja esimest rahunemist läksime me maja koristama. Ega seal suurt midagi päästa ei olnud. Nii mööbel kui kõik tekid-padjad läksid lõkkeasemele (silma eest ära, äraviimist ootama) Verd lihtsalt ei pese maha ja ausalt öeldes isegi ei suudaks nii halva auraga asju seal enam hoida. Mis hygge see siis oleks. Tuleb uued asjad leida ja otsast alustada. Koristamise käigus leidsime me asju, mis politseile tuli üle anda. Mul ei ole ju sellist kogemust ja nii helistasin ma uuesti häirekeskusesse. Sealt öeldi, et politsei tuleb õhtul asjadele järele.
Ma ei pannud tähelegi kui nad tulid, olin maja koristamisega ametis ja päris naljakas oli korraga vaadata, kuidas üle põllu tulevad maja poole esmalt uhkel ja tähtsal sammul Dexter, tema järel politsei. Eks nad ju nägid ka, et me olime jätkuvalt üsna endast väljas ja nad oskasid olla nii rahustavad, muidugi kõlab see ehk kummaliselt, aga nendega suhtlus oli nii vahetu ja pigem lõbus. Tuligi juba väike muie suule. Mingi hetk palusin ma Idal tuua uue prügikoti, Ida kirtsutas nina, no mitte kohe ei viitsinud. Üks politseinikest ütles siis talle, et ehk ta on nii hea ja nendele toob. Saate aru, kuidas muutub laps, kui talle öeldakse, et ta sai nii politseid aidata. Ma siiralt ja südamest tahan tänada ja kiita politseid. Maja sai läbi otsitud, külalise asjad võeti kaasa ning meie õhtu lõppes mööbli ja madratsite ning tekkide-patjade ära viskamisega *
Täna võtsin ma töölt puhkuse päeva. Mul peaks veel olema mõned valged kardinad, saame need asemele riputada ja ehk natuke juba majja hygge´t tagasi tuua.
*vabandan, kui kedagi häirsin, et viskamise asemel “põletama” kirjutasin, seostus lõkkega automaatselt, asjad ootavad seal ära viimist ja mulle tundus see parim paik, kus nad mind ei häiri ja silma all pole. Kel tõestust vaja, siis kirjutage, saadan foto. Saan aru, et vale sõnakasutus võib mõne jaoks olla häirivam kui olukord ise. Vabandan oma häiriva ja hoolimatu vea pärast.