Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles, muistese põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada.

Mhm, see on nüüd see koht, kus ma pean tunnistama, et ega ma “Kalevipojast” rohkem ei tea ka. Selles mõttes, et muidugi olen ma läbi lugenud Eno Raua poolt ümber jutustatud Kalevipoja, aga eepost ennast ei ole ma läbi lugeda suutnud, mitu korda olen alustanud, aga kuidagi ei ole ikka sina peale saanud. Kui me nüüd Sibulateel seiklesime, soovitas Herling meil ka Kalevipojakojast läbi minna. Hakkasin Idale seletama, et kes see Kalevipoeg oli ja mida ta tegi, aga (on, on piinlik tunnustada) jäin täitsa jänni.

Seega täitsa hea meel, et selline muuseum avatud on. Ikka võiks rahvuseeposest natukene rohkem teada. Ütlen kohe, et kui te pole eeposega eriti suured sõbrad nagu mina, siis ärge kartke, et muuseum on raske või igav. Nad on eeposele hästi uudselt lähenenud, nii et seal on ääretult põnev. Nii 40-aastasel kui 8-aastasel.

Kuna ma olin (jälle!) avamisaegu valesti vaadanud, olime me Kääpas kohal tund aega enne kui muuseum avati. Sellest ei olnud midagi, sest nii oli meil aega uudistada seiklusrajal ja mänguhoovis. Viimases saab vaadata kui suured võisid olla Kalevipoja tööriistad ja tema mööbel ning selleks, et oleks veel põnevam, on iga eseme juures ka väike ülesanne. Tund möödus väga kiiresti.

Muuseumi jaoks oli meil nagu ma juba ka Instagramis kirjutasin vähe aega, sest me pidime Mareki ja beebikoeraga Varnjas kokku saama. Ikkagi otsustasime muuseumist kasvõi läbi joosta, et saada aimu millega tegu. Üks on nüüd kindel. Me peame sinna tagasi minema ja aega varuma, sest seal oli nii palju tegemist ja uudistamist. Mängulisel moel saab kogeda eepose kõige olulisemaid sündmusi, olgu see siis kuulsa kuningliku mõõga lugu, põrgu väravates toimunu või teekond maailma otsa. Näiteks sellele rännakule suure laevaga nimega Lennuk saavadki muuseumi külastajad ise kaasa minna või siis vaadata pardal lühifilmi Kalevipojast. Mänguline ongi sõna, millega ma muuseumi kokku võtaksin ja mis teeb sellest nauditava koha igas vanuses külastajatele.

Tusad, valud, vaevad, piinad ja kibedad saatsime ka ära.

Ma ei saa lubada, et nüüd kindlasti “Kalevipoja” läbi loen, aga huvi sellele uue võimaluse andmiseks tekkis mul tänu muuseumile küll. Kuidagi tekkis tunne, et äkki polegi nii raske. Mis teie arvate? Kas ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.”

1862.aasta “Kalevipoeg”

Igaks juhuks jälle, et #notsponsored. Kuigi meile lubati, et kui tšeki alles hoiame, siis saame järgmine kord tasuta minna, sest no tõesti häbiväärselt lühikeseks jäi meie teekond maailma otsa. Virtuaalreaalsuses tahan ma kindlasti Vanapaganaga ka võidelda.

2 thoughts on “Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles, muistese põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada.

  1. Aitäh selle postituse eest! Ise poleks iial taibanud sinna minna, aga nüüd käisime ja väga tore oli.

Leave a Reply