Ma olen vaikimisi “teietaja”. Eriti kui tegu on minust vanema inimesega, siis ma kohe ei oska “sina” öelda. Mulle tundub see nii vale. Või siis kuidas ma ütlen võõrale inimesele “sina”. Jah, mingi hetk ma lähen sinatamise peale üle, aga seda alles siis kui ma olen pikemalt inimesega vestelnud, teda tundma õppinud või mult on küsitud, kas võiksime sinatada edaspidi. Muidugi on ka olukordi, kus sinatamine tuleb automaatselt, aga pigem on ikkagi nii, et ma alguses teietan. Ma ei oska teisiti. Samas, blogikommentaarides ma räägin võõrastega sina-vormis. Huvitav, millest see vahe?
Tallinnasse kolides elasin ma ühe tuttava vanema proua juures mõnda aega. Tema ei teietanud ega sinatanud, vaid rääkis kolmandas isikus. Ma ei saanud alguses üldse aru, kellelt või mida ta küsib, kui ta näiteks ütles mulle “mis kell on harjunud magama minema”, “mida oma võileiva peale soovib”, “mis kell tuleb” ja nii edasi. Hiljem sain ma aru, et teietamine oli tema jaoks liiga palju, aga sinatamine liiga familiaarne. Läks aega enne kui ta sinatama hakkas. Teietamas ei kuulnud ma teda kunagi. Ma võin eksida, aga ka võõraste inimestega rääkis ta samamoodi kolmandas isikus.
Marek seevastu on sinataja. Mulle on see nii võõras. Ma ei suuda poes öelda müüjale “anna mulle see sealt”, ikka “andke mulle see sealt”, samuti ei taha ma, et müüja ütleks mulle “kas sul on sente”, ikka et “kas teil on sente”. Marek alati naerab mu üle ja ütleb, et ma olen nii vanakool, et tänapäeval ei teieta enam keegi. Ma ei tea, võib olla tal on õigus, sest tegelikult kuulen, näen ja loen ma üsna palju sina-vormis pöördumisi võõraste poole. Klienditeeninduses – vahet pole kummal pool olles – on see nii kummaline mu jaoks. Kõrvale vale. Ma päriselt ei kujuta, ette, et kirjutaksin kliendile “saada mulle maksekorraldus”. Marek (ja paljud teised) aga täpselt nii kirjutavad/räägivad.
Kumb teie olete? Sinataja või teietaja? On teietamine vanakool?
Mina olen ka teietaja. Kohe ei suuda võõrastele sina öelda ja mis seal parata, natuke ikka häirib ka kui teeninduses sinatatakse, kuigi tean paljusid toredaid inimesi,kes seda teevad ja neil ongi selline familiaarne stiil ja teistele nendesugustele läheb see peale ka. Minule meeldib teeninduses see professionaalne sõbralik viisakus ja ise klientidega ka suhtlen alati teie-vormis.
Mul on täpselt sama tunne teeninduses, et on toredad inimesed ja familiaarne stiil, aga ma eelistan ikkagi seda teie-vormi
Mina olen automaatne teietaja, mis puudutab võõraid ja minust vanemaid inimesi. Aga samas olen ma raudne sinatamise pooldaja tuttavate hulgas, st et ma ei tahaks sinatada oma vanemaid kolleege, kellega päevad läbi koos oleme või sugulasi. See on minu jaoks ebaloomulik ja ei kuku hästi välja. Näited:
1. Töötan koos kolme 70+ vanuses kolleegiga, kes sinatavad mind ja mina neid esimesest päevast alates. Aga mõned noored vene kolleegid teietavad mind ka aasta hiljem, sest see on nende kõnepruugis sees.
2. Kunagi oli elukaaslasel vanaema, kes teietas mind umbes esimesed kaks-kolm kuud, mis tähendas, et ma pidin ju teda ka vastu teietama. See oli minu jaoks niiii ebaloomulik, et meie omavaheline suhtlusviis ja ka seisus (ma ju ööbin nende majas, lahkame nende pere asju ja viskame ka nalja omavahel) on familiaarne, aga pöördumine on ametlik. Veider.
Teenindajatelt eeldan teietamist, olles ka ise olnud pikalt klienditeenindaja, siis see tundub mulle austav võõra inimese osas. Sinatamine tundub mulle alati kuidagi ründav 😀 Aga saan aru, et “ajad muutuvad”. Kõige tobedam on seis siis, kui minu enda patsient on teismeline kuni minuvanune. Lapsi ju sinatad, endavanuseid võõraid teietan, aga noorematega alustan teietamisest, mingi hetk lähen automaatselt üle sinatamisele, siis tuleb meelde, et kurat, alguses ju teietasin ja siis on üks puder ja kapsad 😀
Ma vist isegi ei pööra sellele mitte mingit tähelepanu. 😀 Ehk ma ei teagi, kuidas ma siis pöördun või vormistan. On esimene aus vastus.
Edasi mõeldes tundub, et ikka enamasti Teie. Kuna saadan palju kirju ka täiesti võõrastele just selliste küsimustega, et saatke maksekorraldus või ettevõtte nimi vms. Siis kirjalikus pöördumises, mulle ei ole vahet, kas kirjutatakse saada või saatke, aga kui lause sisaldab juba konkreetselt sõna Sina/Teie, siis on vahe ikka sees küll.
Aga noh, mis vahet on sel Sinal või Teiel, kui mõni kirjutab ametlikus kirjavahetuses kirja lõppu ka “Jah, Emme!”
Sel juhul igal juhul pooldan sõbralikku Sina.
Ma arvan, et tegelikult sinna see lõpuks taandubki, oleneb palju inimesest ja sellest pöördumise toonist. Aga esimene pöördumine on siiski viisakas teietada. 🙂
Mina ikka automaatselt teietan, kui tegu ei ole just lapsega. Ja olen olnud väga häiritud, kui mind, kes ma olen juba 40ndates, on näiteks haiglas varastes 20ndates õe poolt sinatatud. Kupluses häirib ka, aga vaatan sellest mööda. Koostööpartnereid teietan samuti järjekindlalt, isegi neid, kes peale mitmendat kirja mulle ikka vastu sina kirjutavad. Juba põhimõtteliselt. Sõpru muidugi sinatan.
Võimalik, et mul tuleb see teie-teema ka sellest, et mu vanemad teietasid teineteist elu lõpuni. Ma pole siiani aru saanud, et miks täpselt ja tänaseks ei ole neist kumbagi enam elus. Ise ilmselt ei tahaks abikaasat teietada, aga samas leian, et selles on teatud võlu.
samas töötad ju Skandinaavia inimestega, kes enam-vähem võibolla teietaks ainult kuningannat ennast, kas seal ei teki mingit ebakõla? ma olen ise ka pool elu seotud Rootsiga, ilmselt seetõttu kuidagi… ükskõikne teietamise osas
Skandinaavia on teine keele- ja kultuuriruum, seal ei olegi teietamise vormi keeles. St on olemas, aga seda ei kasuta keegi. Ei saa võrrelda:)
Kuigi jah keelt õppides oli mul alguses raske aru saada, et miks vaid sina-vorm. Aga tõesti kasutades skandinaavia keeli ei tuleks selle peaegi, et teietada.
Eesti keeles aga tean, et on olemas mõlemad vormid, lapsest saati nende vahel vahet teinud, õppinud et üks on viisakusvorm ja ei oska automaatselt sinatada.
Ma ei salli sinatamist puruvõõraste inimeste vahel mitte põrmugi. Kui müüja poes või turul mulle “sina” ütleb, siis ma tõenäoliselt kõnnin ilma ostmata minema. Või kui näiteks automehaanik heast peast sinatab, siis sinna ma oma autot rohkem ei vii. Sõbrad-tuttavad-kolleegid on hoopis iseasi, aga uute kolleegidega küsin ka alati kõigepealt, kuidas me pöördumises kokku lepime. Muudmoodi ei saa.
Vanakool olemine on väärtus omaette! Nii, nagu vanaemad (või vanatädid) meid õpetasid, on õige – sest kes võiks eestiaegsele, tütarlastegümnaasiumi kasvatusega vanaemale vastu vaielda?
Minu meelest on tohutult matslik, kui võõras inimene mind esimest Korda nähes sinatab. Tekib selle inimesega suheldes kohe tõrge ja suhtun sinatajatesse eelarvamusega ning võimalusel Hoban eemale. 💁
Kuulun “Teietajate” hulka. Kõiki võõraid inimesi teietan – kuniks ei ole kokkuleppinud “sina” vormi kasutamises. Tunnen end mugavalt nii poes kui ametiasutustes kui vastastiku kasutatakse “teie” vormi, näitab lugupidamist. Mul tekib “tõrge” kaupluses kui müüja tuleb ja küsib: kas sa vajad abi? Mida…automaatselt taganen ja väldin järgmine kord. Brr…ehitus-ja remondimeestega olen jõudnud harjuda, et neil on kombeks kõiki ja kõikjal sinatada…pärast korduvaid sinatamisi ja mitmeid kohtumisi – saan üle ja sinatan vastu. Küllap on ikka sügavalt juurdnud kodune kasvatus, kus aupaklikuks ja lugupidav suhtumine kaasinimestesse (sh võõrastesse), anti kaasa.
PS! Mu lapsed on samuti teietajad, vahel kui mõne inimesega, kes lapse jaoks võõras, kuid mulle tuttav, sinatan – tehakse märkus, et miks sa talle “sina” ütlesid. Koolis kui õpetajad lapsi sinatavad, teietavad minu omad endiselt. Neil pidi keel tõrkuma sina ütlemast (vähemalt nii nad põhjendasid seda mulle).
Mul oli paar nädalat tagasi üks huvitav kohtumine sakslastega, kes küsisid, et kas see on mulle vastuvõetav kui nad ei pöördu minu poole tiitlit kasutades??? A’la frau dr perekonnanimi, vaid kasutavad eesnime suhtluses. Kultuuriruumi eripära, nende jaoks võrdus tiitli mittekasutamine nö sinatamisega.
Nii ja naa. Inglise keele, varem rootsi ruumis polegi seda teiet. Inglise “sir” või “mam”, ma ei suuda kasutada. Eesti keele puhul täiesti võõraste ja oluliselt vanemate inimestega vähemalt algul teietan. Omavanuste ja noorematega sinatan. Tegelt häirib mind pigem see kui seltskonnas keegi mind teietab.
Teenindus ja ametialane suhtlemine on iseasi – seal niikuinii ametkondlik keel, paraku olen viimasel ajal märganud, et seegi läheb järjest familiaarsemaks. Kokkuvõttes ei pea oluliseks mitte niivõrd suhtlemise vormi kui sisu ja seda nii seltskondlikus kui ametkondlikus suhtlemises.
Rootsi kohta ei tea, aga inglaste “you” peaks tegelikult justnimelt mitmust ehk “teiet” tähendama ning familiaarsem ainsus “thou” ehk “sina” on ajapikku kasutuselt kadunud, seega on inglased just eriti viisakad ja teietavad kõiki 😀
Mina ise olen teietaja – no ei paindu mu keel võõrale inimesele “sina” ütlema. Lastele küll ja neid oleks minu meelest ka veider teietada, aga täiskasvanute puhul ei oska kohe teisiti kui just juba pikalt tuttav ei ole. Teenindussituatsioonides ikka eeldan, et ka mind teietataks, kui nüüd mõtlema hakkan, siis ainsad olukorrad, kus minu poole sinatades pöördumine veider tundunud ei ole, on iluteeninduses. Juuksurid või kosmeetikud (eriti kui nad umbkaudu minuvanused on), on kuidagi väga kenasti selle sinapeale mineku suutnud teha nii, et see ei tundu lugupidamatu (kuigi ma vist vastu rääkides ise ikka pigem teietan), aga kui kuskil kassas keegi küsib sõnavõtmist, et kas ma tšekki soovin vms, siis see mõjub küll veidralt, eriti seetõttu, et siis peaks nagu vastu ka samasuguse maneeriga rääkima, aga mina ei oska võõra inimesega.
Absoluutselt Teietaja!
Olen üldiselt teietaja – võõrastega, vanemate inimestega, klienditeenindajatega. Sõprade, perega ning enamasti eakaaslastega mitte. Palju oleneb muidugi suhtlusolukorrast, – kohast jne. Mind ei häiri, kui võõras inimene mind sinatab, sellisel juhul ma lihtsalt jätkan teietamist.
Ametilt olen õpetaja ja kui tööd alustasin, olin noorim õpetaja koolis ning mul läks ikka aastake, enne kui suutsin teietamisest loobuda, tundus lõpuks veider.
Õpilasi ma ei teieta (kui just mõni ekstra ei soovi) ja ei palu ka neil seda minuga suheldes teha, kuid mul on palju kolleege, kes seda õpilastelt nõuavad. Põhjendatakse seda austusega. No aga kui õpilane ütleb tunnis “Teie” , aga vahetunnis “krõnks” vms, siis mis austusest me räägime? Üksteist austav suhtumine ei seisne tegelikult ju ainult teietamises. Oma last kasvatan ma aga ka teietamise vaimus, noh, et ikka viisakas oleks 😀
Mina ka Teietan!
Ja et veel veidi vinti peale keerata,siis Markoga ka Teietame üksteist 🙂
See kuidagi naljaga hakkas kurameerimise käigus ja kleepus nii külge, et inimestel on ilmselt imelik kõrvalt kuulata, kui keset familiaarset vestlust seltskonnaringis ühtäkki ütlen mehele, et ulatage palun taldrikut… Meil on selline omavaheline briti aadlike suhtlemine 🙂
Nii lahe see teie omavaheline Teietamine:)