Ma tegelikult plaanisin kirjutada kodukontori privileegist, et kas ikka on privileeg kui püüad teha tööd samal ajal kui koer ja laps ringi jooksevad, üks niutsub õue, teine nõuab süüa ja siis tuleb välja päike, nii et näed, kui must kodu tegelikult on ja tahaks hakata koristama, aga siis tuleb meelde, et ei saa, sest tööpäev ja siis tekib dilemma, et mida teha lõunapausi ajal, kas visata jalad diivanile ja juua kohvi või pesta pesu, sest ka pesukast ajab üle…Et kas ikka on privileeg? Aga siis meenus mulle, et üks mu tuttav jagas oma Facebooki lehel töökuulutust, mis sobis 120% minu oskustega, aga ma ei kandideeriks sinna mitte kunagi. Mitte et ma tööd otsiks, aga põhimõtteliselt.
Lugesin töökuulutust. Täpselt nagu otsitakse mind. Oskused, nõudmised ja kõik klapib. Jätame selle kõrvale, et pakuti “konkurentsivõimelist palka” (mis tihti selgub, et on mingi a la 1000 eurot bruto) ja lisaboonuseid vastavalt tulemustele (mida alati edasi lükatakse või ära unustatakse). Jätame üldse kõrvale selle, mida ettevõte pakub. Sest ma saan ju ka öelda, et minu jaoks on konkurentsivõimeline palk summa X – võta või jäta. Ma ei kandideeriks kunagi just tolle tuttava reklaami pärast.
Mis seal siis seisis? Toredad ühisüritused, reedesed koos kokkamised ja koogisöömised, palju sportlikke tegevusi, sportlikud väljakutsed on iseenesestmõistetavad, spordikompensatsioon ning töökaaslased kui sõbrad, kellega alati nalja saab. Muigate nüüd, et oh no, kui õudne, eksju! Ma mäletan kui ma kunagi Taanis ühel reedesel pealetööd “hyggel” käisin – oligi hästi tore ja midagi teistmoodi, ja mu tuttav rääkis, et paljud noored ei kandideerigi tööle kui reedeõhtust “hygge” ei pakuta. Ehk siis ühisüritust koos kolleegidega. Üks-kaks korda aastas ehk ongi tore, aga ma ei kujuta ette, et peaksin sellistel ühisüritustel kogu aeg olema. Ma tahaksin reedel koju minna, ja ega ju keegi ka ei keela, aga suure tõenäsosusega kaugeneksin ma kolleegidest ja minu peale hakatakse viltu vaatama, varem või hiljem tekiks konflikt. Muide, ma olen kokku puutunud töökohaga, kus tööintervjuul jäeti hästi positiivne ja professionaalne mulje (kui see välja arvata, et mulle öeldi otse, et tegelikult me ei plaaninud naisi isegi kaaluda sellele ametikohale, sest naised on emotsionaalsed), aga kui sinna tööle läksin, selgus, et naisi hinnati eelkõige selle põhjal kui sotsiaalsed nad olid. Oma tööd võis teha kehvemini, kuid peaasi, et kogu aeg oldi valmis pidutsemiseks. Ma ei liialda. Mulle meeldib ka pidu, aga oleme ausad, peol ja peol on ka vahe. Ma tahan pidutseda oma sõpradega ja kuigi ma võin kolleegidega väga hästi läbi saada, siis möödas on see aeg, kus ma arvasin, et iga naeratav kolleeg on sõber. Muidugi ei välista ma, et kolleegist võib saada sõber, kuid siiski on mul oma sõpruskond välja kujunenud.
Samuti ei ole ma sportlik inimene. Mind ei motiveeri absoluutselt ühised rahvajooksud või trennis käimised. Ei ole minu teetassikene, aga kui kogu kollektiiv käib ja ma olen ainus, kes ei käi. Kaua ma siis seltskonda sobituks? Sama on kookide küpsetamise ja söömisega. Mulle ei meeldi magus ja mulle ei meeldi küpsetada. Kokkamisega on teine asi, aga ka seda eelistaksin ma teha oma seltskonnas. Nüüd te kindlasti mõtlete, et issand, milline vingats, need ju puha boonused ja inimene vingub. Ei, ma ei vingu. Mu jaoks on väga oluline kokkuhoidev kollektiiv ja meeskonnavaim ning teatud spontaansed tähistamised, mulle meeldib kollektiiv, kus näiteks sünnipäevade tähistamine on lõbus vahepala, aga üheksal juhul kümnest on see vaid kohustus. Sünnipäevalaps toob oma tordi, saab vastu kohmetud kallistused ja siis nositakse ruttu oma tükike torti vaikuses ära ning hiilitakse vaikselt minema.
Kui ma sellisesse kollektiivi, kus hästi palju on ühiseid üritusi, kandideeriks ja see tuleks välja töövestlusel, et vot me siin teeme nii ja naa ja teisiti, siis ilmselt mind sinna tööle ei võetakski, sest ma ju ei sulanduks gruppi. On see vale või õige? Ma ei teagi. Minu jaoks oleks olulisem võtta tööle asjatundja kui et hinnata inimest tema sotsiaalsuse järgi. Ühesõnaga, kui ma otsiks tööd ja tunneks, et oh, see on töökoht, kus ma tõesti saaksin oma teadmiste ja oskustega panustada, siis jätaksin ma siiski kandideerimata, sest boonused, mis mu tuttav välja tõi, pole üldse boonused. Ma ei taha reedeõhtul koos kolleegidega karaoket laulda. Kumb rohkem kaotab – ma ei tea.
Minu jaoks on töökoha valikul olulisemad hoopis teised kriteeriumid. Sealhulgas paindlikkus, usaldus, uuendusmeelsus ja ajaga kaasas käimine. Toredad kolleegid on boonus, aga tööl käin ma siiski selleks, et elada, mitte sõprade või ühise “fun´i” pärast.
Appike, ma saan nii hästi aru! Ma ei hakka täpselt välja tooma, kus ma töötan, aga ütleme, et mittetulundusvaldkonnas ja mitte Eestis ja minu töökohas on kombeks, et ühisüritused on mitte ainult nädalavahetuseti, vaid ka paljudel tööpäevade õhtutel. Koroonajal siis kas filmivaatamised, arutlusõhtud jms. Muidu igasugused sportlikud, kokanduslikud, lõbusad, asjalikud… kokkusaamised. Ja mina olen selline inimene, et tahaks võimalikult kiiresti ja efektiivselt oma töö tehtud saada ning oma isiklikku elu elama hakata. Ilmselt on vahe ka natuke selles, et minu jaoks on tegu põhiliselt tööga, mille jaoks on mul olemas vajalikud oskused ja teadmised ja millesse ma muu hulgas ka usun, aga suurema osa kolleegide jaoks on tegu vist isegi elustiiliga, missiooniga ja nad väga ei suhtlegi inimestega väljaspool tööd. Lisaks ei ole enamikul neist peresid, erinevalt minust ja nad on ka palju nooremad. Õnneks on meil kuidagi nii kujunenud, et panin kohe paika, et mind sellised tegevused üldse ei tõmba, aga minu professionaalsust austatakse sellegipoolest ja praeguseks ollakse harjunud, et ma ei osale. Mingeid konflikte ka ei ole. Ainuke miinuspool on see, et osa olulist tööjuttu aetakse töövälistel üritustel ja kui see kuidagi hilinemisega minuni jõuab, siis on küll meh.
Ma pean muidugi olema aus ja ütlema, et on olnud ka väga toredaid ühisüritusi ja on väga palju toredaid mälestusi ning kohati ma arvan, et peabki ka midagi koos tegema, no näiteks kui ettevõte saab 10,20,40…aastat vanaks. Aga selline “sunniviisiline sotsialiseerumine” tõukab mind hoopis eemale. Jah, võib olla kui oleksin noorem ,poleks peret vms, aga praegu no üldse sellised pakkumised ei kõneta. Kõnetavadki hoopis paidlikkus, ajaga kaasas käimine ja normaalne ülemus:)
täiesti nõus. meil tehakse ka tihti reedeti mingeid istumisi (tehti ja küllap tehakse tuleivkus, praegu paus eksole) pärast tööd ja käiakse pärast tööd nt discgolfimas või suppimas, aga õnneks ei suruta peale. tööajast ma võibolla isegi käiks ühisüritustel, aga pärast tööd on mul tihti õhtud, eriti suvised, planeeritud, mul on üsna suur sõprusringkond ning pere ja nii toredad kui mu kolleegid ka poleks siis sõbrad võidavad alati, sorry. ühiseid mai-sügis-misiganes-jookse tehakse ka, joosta mulle õnneks meeldib, nii et nendel käin küll, eriti kui töökoht osalustasu kinni maksab eksole 🙂 10 aastat tagasi noore ja uljana töötasin teises kohas ja seal oli pigem reegel kui erand, et reedeti või laupäeviti käisime koos pidutsemas, kontoris toimusid ühised hommikusöögikokkamised jpm, aga tolleaegsed kolleegid ongi sõpradeks jäänud. nüüd vana ja laisa pereemana tõesti ei viitsi vabast ajast töökaaslastega teambuildida. muidugi ei keela noortele ja agaratele kolleegidele seda, tegelikult oli ju maru tore. aga jah, töökohtades tuleks arvestada eri vanuste ja pereseisudega ja elukohtadega (no mõni elab linnast tunniajase autosõidu kaugusel, hakka siis reedel õllele veel minema eksole, kodus lapsed näljas vms) ja leida kuldne kesktee, kus nt peetakse jah ehk ühe kuu sünnipäevad tööajast ära vms, ehk ka mõni suvepäevake ja jõulupidu, kus võiksid ju kõik kohal olla, ning kõik muu juba vabast tahtest ja jaksust.
Absoluutselt nõus, et arvestama peaks eri vanuste, elukohtade ja perekonnaseisuga. Ma näiteks elangi peaaegu tunnise autosõidu kaugusel, väike drink peale tööpäeva oleks minu jaoks tibake keerulisem kui inimesele, kes elab kontorist kahe minuti kaugusel.
Ma töötasin (tükk aega tagasi (20+aastat) ) ühes firmas, mida nüüd enam ei ole, aga siis oli päris tegija. Ja seal põhimõtteliselt peeti VÄGA halvaks tooniks, kui sa ei tahtnud kogu oma vaba aega töökaaslastega veeta. Jah, tehti uhkeid pidusid ja kõik ja ma olin tol hetkel vägagi noor ja uljas, aga ikkagi … töötajad kartsid ülemustele öelda, et nad ei saa-ei taha-ei mis iganes … minna järgmisele peaole, ühisele väljasõidule, nädalavahetust veetma, kruiisile jne. Kuna mul õnnestus endale välja kaubelda tolle aja kohta harjumatu võimalus teha osa tööd kodus ja käia kohal vajaduse korral, siis õnnestus üsna hästi osaleda peaaegu ainult neil üritustel, kus tahtsin. Aga oli juhuseid, et töötajad ei saanud tööpäeva lõppedes kojugi … nad olid oma aja kohta tegijad ja tegid oma töötajate heaks jällegi tolle aja kohta harjumatult palju, AGA inimestel ei jäänud eriti otsustusõigust oma soovide üle…
Olen samal seisukohal. Mul õnneks firmas ei peeta väga tihti mingeid koosolemisi, aastas kaks korda, jõulud ja kevad. Ma pole ka tavaliselt suur innuga sinna läinud, pigem minemise pärast ainult. Töökaaslased on mul väga toredad ja kollektiiv muidu mõnus, aga väga vabast ajast ei viitsi nendega koos olla. Ma olen kusjuures töökohalt sõbrannasid varem leidnud küll, aga pigem siis eelistan nende sõbrannadega olla eraldi siis väljaspool töö aega, aga mitte kollektiivis. Ma eelistan ka elada oma privaatelu rohkem kui kontoriaeg läbi saab ja kodus töötamist naudin ka täiega.
Selline töökuulutus nagu sa kirjeldasid kohe üldse ei tõmbaks. Vastupidi, peletaks eemale.
Issand kui tüütu
Selline töökuulutus haisebki 700-800eurise palga ja ületundide järele. Võiks olla veel äge ametinimetus nagu vara- ja teadmistehaldur, aga tegelikult otsitakse välisukse alla kaameravalvurit. Ok, kaameravalvur vast 2000 ei peakski saama, kuid vaadates viimaste aastate kuulutusi, on suurem osa neist ikka silmi pööritama ajavad.
Olen nõus, et töökuulutused ajavad päris tihti ikka silmi pööritama. Pakkumine ja ootused ei ole absoluutselt paigas
Mina olen lihtsalt selline inimene, et tahangi omaette nohiseda aeg-ajalt ja ma tõesti ei viitsi veel peale tööd mingitel üritustel jantida. Meil on kaks korda aastas väljasõidud, aga ma ei käi isegi seal. Enamasti on need nädalavahetusel ja siis ma tahaks hoopis akusid laadida. Jõulupeol olen 10 aasta jooksul korra käinud. Kolleegid on samamoodi lahedad, aga ma ei tea, mul ka omad kindlad inimesed elus, kellele tahaks rohkem aega pühendada, kui töökaaslastele.
Ma lugesin sinu postitust ja täiesti nagu minu mõtted. Ma ei tahaks sellisele töökohale küll kandideerida. Põgeneks palehigis, kui vestlusel sellised asjad letti löödaks. Mulje jääb nagu tööd ei peakski tegema, ainult pidu ja pillerkaar. Eestlane ju töörabaja, harjunud vaeva nägema ja rassima.
Töötan õpetajana ja kuigi meil teab mis palju regulaarseid ühisüritusi kolleegidega ei ole, siis need mis on, on ka minu jaoks liiga palju. No nt augusti lõpus kui kool veel alanud ei ole, tehakse alati mingi 1-2 päevane väljasõit kuhugi, et jube tore kolleegidega aega veeta. Mina, kes ma oma 56-päevase õpetajapuhkuse katsun alati nii sättida, et pigem olen veel pärast jaanipäeva natuke tööl kui et juba keset augustit tööle naasen, mõtlen alati, et kes need napakad küll on, kes veel viimasel suve nautimise hetkel vabatahtlikult juba tööseltskonda ja -ellu sukelduvad, kui võiks vabalt veel suvilas võrkkiiges raamatut lugeda. Igasugused jõulupeod ja mingite väisprojektide järgsed tähistamised ka – ma elan tunnise autosõidu kaugusel ja no mitte üks vägi ei sunni mind mitu korda ühe päeva jooksul edasi-tagasi sõitma! Või veel hullem, vahel toimub üritus sellisel päeval kui minul tunde polegi (olen oma tunnid nelja peäva peale lasknud panna, sest täiendkoolitusel õppides peaksin reedeti muidu tihti töölt ära küsima ja siis peaks mulle alati asendusi otsima ja….), ning siis nagu peaksin viitsima mingile ühisüritusele sõita?
Olen väga kodulembene ja oma vaba aja lembene inimene ning lisaks põhitööle, pean õhtusel ajal ka treeneriametit, mis tähendab, et nagunii on seda oma aega vähe ja siis kohe üldse ei kipu sellist poolkohustuslikku “lõbutsemist” hindama, kuigi eks ma tegelikult tean, et tegemist on natuke suletud ringiga – kui selleks aega ei võta, siis ei saagi inimesed nii omaks, et hakkaksid tahtma seda aega võtta (kogetud mitmete hobikollektiivide peal), eriti minusuguse introverdina.