Ma tegelikult plaanisin kirjutada kodukontori privileegist, et kas ikka on privileeg kui püüad teha tööd samal ajal kui koer ja laps ringi jooksevad, üks niutsub õue, teine nõuab süüa ja siis tuleb välja päike, nii et näed, kui must kodu tegelikult on ja tahaks hakata koristama, aga siis tuleb meelde, et ei saa, sest tööpäev ja siis tekib dilemma, et mida teha lõunapausi ajal, kas visata jalad diivanile ja juua kohvi või pesta pesu, sest ka pesukast ajab üle…Et kas ikka on privileeg? Aga siis meenus mulle, et üks mu tuttav jagas oma Facebooki lehel töökuulutust, mis sobis 120% minu oskustega, aga ma ei kandideeriks sinna mitte kunagi. Mitte et ma tööd otsiks, aga põhimõtteliselt.
Lugesin töökuulutust. Täpselt nagu otsitakse mind. Oskused, nõudmised ja kõik klapib. Jätame selle kõrvale, et pakuti “konkurentsivõimelist palka” (mis tihti selgub, et on mingi a la 1000 eurot bruto) ja lisaboonuseid vastavalt tulemustele (mida alati edasi lükatakse või ära unustatakse). Jätame üldse kõrvale selle, mida ettevõte pakub. Sest ma saan ju ka öelda, et minu jaoks on konkurentsivõimeline palk summa X – võta või jäta. Ma ei kandideeriks kunagi just tolle tuttava reklaami pärast.
Mis seal siis seisis? Toredad ühisüritused, reedesed koos kokkamised ja koogisöömised, palju sportlikke tegevusi, sportlikud väljakutsed on iseenesestmõistetavad, spordikompensatsioon ning töökaaslased kui sõbrad, kellega alati nalja saab. Muigate nüüd, et oh no, kui õudne, eksju! Ma mäletan kui ma kunagi Taanis ühel reedesel pealetööd “hyggel” käisin – oligi hästi tore ja midagi teistmoodi, ja mu tuttav rääkis, et paljud noored ei kandideerigi tööle kui reedeõhtust “hygge” ei pakuta. Ehk siis ühisüritust koos kolleegidega. Üks-kaks korda aastas ehk ongi tore, aga ma ei kujuta ette, et peaksin sellistel ühisüritustel kogu aeg olema. Ma tahaksin reedel koju minna, ja ega ju keegi ka ei keela, aga suure tõenäsosusega kaugeneksin ma kolleegidest ja minu peale hakatakse viltu vaatama, varem või hiljem tekiks konflikt. Muide, ma olen kokku puutunud töökohaga, kus tööintervjuul jäeti hästi positiivne ja professionaalne mulje (kui see välja arvata, et mulle öeldi otse, et tegelikult me ei plaaninud naisi isegi kaaluda sellele ametikohale, sest naised on emotsionaalsed), aga kui sinna tööle läksin, selgus, et naisi hinnati eelkõige selle põhjal kui sotsiaalsed nad olid. Oma tööd võis teha kehvemini, kuid peaasi, et kogu aeg oldi valmis pidutsemiseks. Ma ei liialda. Mulle meeldib ka pidu, aga oleme ausad, peol ja peol on ka vahe. Ma tahan pidutseda oma sõpradega ja kuigi ma võin kolleegidega väga hästi läbi saada, siis möödas on see aeg, kus ma arvasin, et iga naeratav kolleeg on sõber. Muidugi ei välista ma, et kolleegist võib saada sõber, kuid siiski on mul oma sõpruskond välja kujunenud.
Samuti ei ole ma sportlik inimene. Mind ei motiveeri absoluutselt ühised rahvajooksud või trennis käimised. Ei ole minu teetassikene, aga kui kogu kollektiiv käib ja ma olen ainus, kes ei käi. Kaua ma siis seltskonda sobituks? Sama on kookide küpsetamise ja söömisega. Mulle ei meeldi magus ja mulle ei meeldi küpsetada. Kokkamisega on teine asi, aga ka seda eelistaksin ma teha oma seltskonnas. Nüüd te kindlasti mõtlete, et issand, milline vingats, need ju puha boonused ja inimene vingub. Ei, ma ei vingu. Mu jaoks on väga oluline kokkuhoidev kollektiiv ja meeskonnavaim ning teatud spontaansed tähistamised, mulle meeldib kollektiiv, kus näiteks sünnipäevade tähistamine on lõbus vahepala, aga üheksal juhul kümnest on see vaid kohustus. Sünnipäevalaps toob oma tordi, saab vastu kohmetud kallistused ja siis nositakse ruttu oma tükike torti vaikuses ära ning hiilitakse vaikselt minema.
Kui ma sellisesse kollektiivi, kus hästi palju on ühiseid üritusi, kandideeriks ja see tuleks välja töövestlusel, et vot me siin teeme nii ja naa ja teisiti, siis ilmselt mind sinna tööle ei võetakski, sest ma ju ei sulanduks gruppi. On see vale või õige? Ma ei teagi. Minu jaoks oleks olulisem võtta tööle asjatundja kui et hinnata inimest tema sotsiaalsuse järgi. Ühesõnaga, kui ma otsiks tööd ja tunneks, et oh, see on töökoht, kus ma tõesti saaksin oma teadmiste ja oskustega panustada, siis jätaksin ma siiski kandideerimata, sest boonused, mis mu tuttav välja tõi, pole üldse boonused. Ma ei taha reedeõhtul koos kolleegidega karaoket laulda. Kumb rohkem kaotab – ma ei tea.
Minu jaoks on töökoha valikul olulisemad hoopis teised kriteeriumid. Sealhulgas paindlikkus, usaldus, uuendusmeelsus ja ajaga kaasas käimine. Toredad kolleegid on boonus, aga tööl käin ma siiski selleks, et elada, mitte sõprade või ühise “fun´i” pärast.