Hahh, need, kes vangutasid pead, et issand, miks selline koer sai valitud, võisid seda pealkirja nähes küll mõelda, et me ju ütlesime. Tegelikult on see loomulikult kirjanduslik liialdus. Dexter ei aja mind hulluks, vaid on kõige ägedam koer üldse. Noh selline iseloomuga ja krutskitega, aga see, kuidas ta meid koju ootab, meiega koos tahab olla, hommikul trepil ootab, wc-sse ja vannituppa kaasa trügib, sunnib mind jalutama ja mida rohkem seda parem, on sõnaseletamatu. Ta lihtsalt ongi meie Dexter! Ega meie peresse ükski “normaalne” koer ei sobikski.
Aga ta ajab mind aegajalt hulluks küll. On üks asi, mida ta absoluutselt ei tee ja ma ei oska seda ka kuidagi õpetada. Ta ei ole üksinda õues. Meie hoovis. Ilma meieta. Isegi siis kui üks on väljas ja teine toas, siis ta tahab tuppa. Ärge palun saage sellest, kuidagi valesti aru, et me ei tahaks, et ta toas oleks, muidugi tahame, ta on meie pere liige, aga kui on ilusad ilmad või näiteks külas keegi, kes kardab koera, siis tahaks, et koer oskaks õues olla. Mida teeb aga Dexter?
Kui ta välja lasta, siis ta hakkab lihtsalt terassi aknale hüppama, terve pikkuses ja te ilmselt olete näinud kui suur ta on, tagajalgadel olles on ta minust pikem. Selle hüppamise pärast ei ole meil ka see aken kunagi puhas, vaid kogu aeg terves ulatuses dexteri käpajälgi täis. Kui ta avastab, et siit sisse ei saa, kraabib ta läbi kõik ülejäänud aknad, hüppab garedroobi aknale, köögiaknale ja siis välisuksele. Köögiakna ja garderoobi akna aknaplekkidest on mul suhteliselt suva, aga kogu meie metallist esiuks on täielikult ära kriibitud ja näeb välja nagu tahaks karu meile tuppa murda. vahemärkus ja poolnali – kas keegi välisustele ei vaja reklaami ja tahaks koostööd teha?
Ja nii ta käib ja hüppab ja haugub, kuniks me anname alla ja ta sisse laseme. Muidugi on see vale, sellepärast ta ilmselt järgi ei jätagi, sest ta teab, et lõpuks me anname alla, aga no majast hakkab kahju. Alles olime vanaema ja tädi-onu juures külas, proovisime seal ka Dexterit õue jätta, aga no lõpuks andis onu alla, sest neil on just värskelt ehitatud maja ja kahju, mida Dexter suudaks majast väljapool korda saada, on suurem kui see, mis ta korda saadab toas. Ühesõnaga – see ajab mind hulluks, et ta ei taha õues olla üksinda. Kõik, kes siiani on tundnud vastupandamatut soovi mind koera teemal harida, hurjutada, õpetada, eriti siis kui ma ei ole abi palunud, siis nüüd on teie kord. Ma päriselt ootan ja palun õpetusi!
Teine sama teemaga seotud nö mure on tema sisse ja välja siiberdamine. Saan ma arvuti taha istuda kui juba nõuab Dexter õue, lasen ta õue ja sekund hiljem on ta toas. Niutsub ja tahab uuesti õue. Kui siis uks kinni panna, et ole ometi õues, hakkab toimuma esimene – see ustele ja akendele hüppamine. Jätan ukse lahti (mõnikord isegi siis kui tegelikult on veel külm, istun parem pleedi all ja külmetan, sest ma ei viitsi teda kogu aeg sisse ja välja lasta, eriti kuna see on tõesti vaid minutiks), aga siis ta ei lähe õue. Jääb avatud ukse ette lihtsalt magama. Võimalik, et tal on toas palav, aga just sellepärast ma ju tahaks ka, et ta oskaks õues olla.
Nii et palun õpetage mind! Päriselt!
PS: PALUN ÄRGE LUGEGE SIIT VÄLJA, ET KAHETSEME DEXTERI VÕTMIST! Kindlasti mitte, ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu, aga on okei, et koeraomanikul on ka mõnikord mured, eksju?