Mul tekkis ka mingi hetk vastupandmatu soov teha Q&A Instagramis, aga ma olen seal jummalast kehv vastaja, sest ühel hetkel on mul palju aega ja tahan poppide asjadega tegeleda, järgmisel hetkel lihtsalt ei viitsi või pole aega. Nüüd siis tegin hoopis nii, et vastan sealt tulnud küsimustele blogis. Valisin 12 küsimust ja jätsin välja kõik küsimused stiilis “blogija x peika”, “instagrammer x kassid”, “blogija x depressioon”, sest need küsimused saab otse konkreetsetele inimestele otse kirjutada. Kui tunnete, et ei saa elada teadmiseta, mida ma ühest või teisest asjast arvan, siis vol1 palun, teie ees.
- Mis sind õnnelikuks teeb?
Rahulik elu, kus asjad on paika loksunud ja ei ole ei stressi, vaidlusi ega tülisid. Lomulikult tuleb kõike seda kodus ette, sest nii mina kui Ida oleme keskmisest emotsionaalsemad ning Marek keskmisest konkreetsem, aga ma olen ka sellel arvamusel, et väikesed vaidlused käivad asja juurde. Ei ole võimalik, et kõik oleks alati ühel meelel. Aga muidu ma pean silmas elu nii üleüldisemalt, suuremas plaanis – ei ole enam jaksu ja viitsimist kellegagi kakelda või vaielda, isegi kui mul mõnikord on mingis asjas oma arvamus, siis ma hoian selle enda teada kui näen, et teine pool on oma veendumustes täiesti vankumatu. Ei viitsi. Olen liiga palju hakanud rahu armastama. Olen õppinud, et mõnikord on lihtsam ka ise taanduda kui mõni asi/inimene stressi tekitab. Hiljuti rääkisime sõbrannaga eelmistest suhetest ja ta ütles, et ei tahtnud õhtul koju minna, sest ei tahtnud oma mehega suhelda. Ma olen õnnelik, et mu kodu on minu kindlus kõige otsesemas mõttes, sinna on hea minna, seal on hea olla, seal on parim seltskond ja ei ole mitte midagi paremat kui jalutada oma kohvikruusiga metsas kuulates linnulaulu ja looduse ärkamist või nautida õhtust päikeseloojangut koduterrasil ning päeva lõppedes pugeda oma voodisse oma pere kaissu. See kõik teeb mind õnnelikuks.
- Mida sa arvad depressioonist kui moehaigusest?
Depressioon ei ole kindlasti moehaigus, pigem oma muresest julgetakse rohkem rääkida ning see on vaid teretulnud, sest inimesed julgevad abi küsida ja ei häbene tunnistada, et kõik ei ole alati nii ilus kui pealt paistab. Inimesed, kes kasutavad «depressiooni» sõnakõlksuna või ütlevad, et seda ei ole üldse olemas ning seda saab ravida jalutamise või hingamisega, on minu arvates lihtsalt rumalad. Olles ise olnud depressioonis vähemalt kolm korda, siis ma tean ka, et need avalduvad kõige erinevamates vormides. Kõige hullem neist kolmest on see, kui ise ei saa aru, et midagi oleks valesti ning töötad-elad autopiloodil, kuniks ühel hetkel murdud, see on ohtlik. Mina sain abi õigel ajal või viimasel hetkel ja olen nii tänulik. Olen hoopis teine inimene tänu psühholoogile, ravile ja tööle endaga. Jätsin aasta tagasi ka AD söömise, kuid tänaseks tarbin neid uuesti seoses vererõhu ja sellega seoses tekkinud ärevusega. Kõik, kes ütlevad, et AD on lihtsama vastupanu tee ja «katsu enne teisiti», ei ole depressiooniga kokku puutunud ja ei tea, mida räägivad. AD on samamoodi vajalik nagu valuvaigisti tugeva valu puhul. Sõltuvusse nendest ei jää. Rohtusid ja ravi ei pea kartma, küll aga oma depressiooniga üksi olemist.
- Kas leiad lihtsalt sõpru?
Ma tean, et inimesed ütlevad, et ei saa olla rohkem kui 1-2 tõelist sõpra, aga mina vaidlen vastu – mul on ääretult palju sõpru, ma ei suudaks kunagi valida, kes neist mu parim sõber on. Lihtsalt mõnega käin rohkem läbi ühel hetkel, teistega rohkem, keegi neist ei ole teistest parem. On vist vaid 1-2 inimest, keda olen pidanud sõbraks, aga kellega suhtlus on kas lõppenud üldse või taandunud «tuttavaks». Ma ise olen kehv sõber ja imestan tihti kui palju on mul inimesi, kes endale minusuguse halva sõbra on valinud. Ma olen nagu E.Loe tsitaadis « I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one”, see oma sõprade “bad one”.
Ma olen omamoodi «ekstravertne introvert». Ühel hetkel olen ma hästi avatud suhtleja ja seetõttu on mul palju tuttavaid ning ka sõpru, järgmisel hetkel olen ma kinnine ja ei lase ühtegi inimest endale ligi. Õnneks need, kes on ligi pääsenud, on jäänud. Ka siis kui pole 20 aastat näinud.
- Lemmikvärv?
Automaatselt esimese hooga ütleks ma – must, valge, hall, sest nendes toonides tunnen ma end kõige paremini. Samas ei väljendu see sugugi me kodus. Must-valgeid kodusid meeldib mulle vaadata, kuid ise ei tahaks elada sellises kodus, mis on nö «väga instagrammitav». Mulle meeldib kui asjadel on mingi lugu. Sellest ka palju taaskasutust meie kodus. Läks kuidagi teiseks teemaks üle, aga kui tagasi värvidesse tulla, siis kui nüüd arvestada erinevaid aspekte (kodu, riietus, lilled jne), siis valge, kahvaturoosa ja isegi kollane vist. Mustast me ei räägi. See pole värv, see on elustiil. Välja arvatud sokkide puhul. Need peavad valged olema.
- Kodukontor või kontoris töötamine?
Mõlemal on oma plussid ja miinused. Ma olen aastaid töötanud iseseisvalt ja mul ei ole probleeme enda tööle motiveerimiseks, samuti olen ma harjunud tegema tööd nii lennujaamas, auto kõrvalistmel, nii et minu jaoks ei ole oluline koht, vaid see, et töö saab tehtud. Tulemus. Ma naudin kui tööl on tulemus ja seda hinnatakse. Kodukontoris saan ma oma aega teistmoodi planeerida ja kohati ka rohkem tehtud, kuid kontoris töötamisel on samuti omad eelised – suhtlus kolleegidega, õppimine, kohati lihtsam keskenduda (keegi ei nõua võileiba ega taha õue jalutama). Ideaalne on minu jaoks 50-50 võimalus ja vabadus ning usaldus. Ma ei ole siiani kunagi ühegi tööandja usaldust ära kasutanud.
6. Lemmikud suunamudijad?
Ausalt, ei ole. Viimasel ajal jälgin Instagramis Norra suunamudijatest gay-paari Camilla Lorentzeni (@camillalor) ja Julie Visnesi (@julievisnes) Nagu te teate häirib mind tihti see feik-kehapositiivsus, aga näiteks Camilla konto on just vastupidine. Positiivne ja kehapositiivne. Väga värskendav. Tema kallima Camilla kontol on palju huvitavaid moenippe. Ja kokku on nad mu meelest lihtsalt nii värvikad ja särvad inimesed, et neid on lust vaadata. Eesti suunamudijad kipuvad mind hetkel pigem väsitama ja jälgin väga väheseid nö tuntud mudijaid.
Kui tunnete, et tahate midagi küsida, siis võite oma küsimusi jätta ka kommentaaridesse, aga teeme nii, et püsime viisakad. Ma olen tähele pannud, et anonüümne kommenteerimise ja küsimise võimalus tekitab mõnikord vastupandamatut soovi nõmedaks muutuda.