Saabus kauaoodatud esmaspäev. Juba kell üheksa olime me NAVi ukse taga, et uurida, kuidas ja kas Britt Ida saaks endale lasteaiakoha. „See on väga lihtne,” vastas mulle naeratav neiu, „sa lähed internetti, teed ära taotluse ja ootad vastust.” Tundus tõepoolest lihtne. „Aga sul peab olema registeeritud Norra aadress,” lisas ta kui ma lahkuma hakkasin.Norra aadressi mul loomulikult ei olnud. Selleks, et seda saada oli mul vaja üürilepingut. Mul oli olemas vaid äripinna üürileping, elamine teisel korrusel käis suusõnalise kokkuleppe alusel selle hinna sisse. Nüüd pidin ma paluma üürileandjalt ka toakesele üürilepingut. Jorunn elas Oslos, ta oli uuesti Lillehammerisse tulemas kolmapäeval. Igaks juhuks käisime me siiski läbi ka Lillehammeri Skattekontor’ist (Maksuametist), et uurida, kas esialgu piisaks ka vaid äripinna üürilepingust. Võib-olla isegi oleks piisanud, aga dokumentide vormistamiseks pidime me sõitma hoopis teise linna, kuhu Folkeregisteri (Rahvastikuregister) osa kolinud oli. Ma ei hakkanud riskima edasi-tagasi sõitmisega kui ei olnud kindel, kas vaid äripinna lepingust piisab. Ma olen ajaga õppinud, et seda mida sulle Norras räägitakse ei tasu alati uskuda ehk siis kui keegi ütles, et „ma arvan, et piisab ka sellest dokumendist”, siis tasub tähele panna, et ta ütles „arvab”. See tähendab, et tal pole õrna aimugi. Kui ta oleks öelnud „ma tean”, siis oleks see tähendanud „ma arvan”. Me ei hakanud oma aja ja rahaga riskima. Me ootasime kuni Jorunn saab elukoha üürilepingu tuua.
Vahepeal oleksin ma pangas konto avanud, aga seda ei saa teha ilma ettevõtte registreerimiseta. Ettevõtet ei saanud ma aga registreerida, kuna ma ootasin oma Altinn keskkonna koode. Sõna otseses mõttes me lihtsalt ootasime päev päeva järel. See muutis mind närviliseks, sest iga päev, mil poe avamine viibib, kaotasin ma raha. Ja üleliigset raha mul ei olnud. Kui me lõpuks Jorunnilt üürilepingu saime, sõitsime me rongiga Hamarisse, et vähemalt oma aadress Rahvastikuregistris kirja panna. Loomulikult ei õnnestunud ka see nii lihtsalt. Mulle oldi unustatud öelda, et enne kui ma saan Rahvastikuregistrisse minna, pean ma ära käima politseis ja saama elamiseks loa. Seda unustati mulle Lillehammeris öelda. Loomulikult, nii nagu Norras ikka juhtub. Me tormasime Hamari politseijaoskonda, et võib-olla saaks kohe asjad korda aetud, aga sealt saime me teada, et enne kui üldse midagi teha saab, oleksin ma pidanud kodus neti teel avalduse täitma ja aja broneerima minu isiku tuvastamiseks. Alles siis kui see on tehtud, saaksin ma minna Rahvastikuregistrisse. Me sõitsime nukralt koju tagasi. Ma olin raisanud ära terve päeva asjatult. Kulutatud 278 nokist oli ka kahju. Aga kõige kurvem oli mul selle pärast, et mu koodid olid saabunud, ma olin saanud ära vormistada kõik ettevõtte dokumendid, oli jäänud veel viimane samm. Pank. Nüüd pidin ma seda homme tegema.
Norra asjaajamisega olen ma ka igal varasemal korral kõige pealt peaga vastu seina jooksnud, kuid mitte kunagi varem ei olnud see mind nutma ajanud. Seekord aga tundsin ma, kuidas pisarad iseenesest silma tikkusid. Ma ei tea, kas see oli stress või hirm, mis mind nutma pani, aga ma nutsin, esimest korda elus ajas Norra bürokraatia mind nutma. Ja see oli alles algus. Pangakonto avamine, mille taga seisid nüüd ka kõik teised toimingud alates ettevõtte registreerimisest kuni kauba vastuvõtmiseni, osutus tõeliseks Ruubiku kuubiku lahendamiseks. Niisiis alustame sellest, et pangakontot ei saa avada enne kui Brønnøysundsregister’is on ettevõte registeeritud, ettevõte saab aga registreerida alles siis kui konto on avatud. Kõlab absurdselt? Õnneks tegelikkuses asi päris nii absurdne pole, kuid piisavalt veider siiski. Pangakonto avamiseks tuleb (kui te ei ole juba varem selle panga klient) kõigepealt hakata ise kliendiks, selleks tuleb internetis täita küsimustik, ja seejärel saab täita teise küsimustiku, et avada konto ettevõttele. Nüüd tragikoomiline on see, et ega ma tegelikult ei teagi, kas asjad nii on, sest pangas ütles teller mulle, et enne kui mul ei ole ettevõtte kontot ei saa ma avada eraisiku kontot, klienditoe telefonil öeldi vastupidist ja teine teller ütles, et ta on saatnud ära taotlused mõlema konto avamiseks üheaegselt. Võta sa nüüd kinni, kellel õigus oli. Norra puhul on see tavaline. Väga tihti tuleb ette, et kõik räägivad erinevat juttu, see on esimene põhjus, miks asjaajamine tihti takerdub. Te teete ühel moel asjad ära (nii nagu teile on öeldud), ootate umbes nädalakese vastust ja saate siis teada, et olete valesti teinud ning alustate uuesti.
Kui ma olin taotlused konto(de) avamiseks ära saatnud, sain ma klienditoelt küsimuse, kes maksis aktsiakapitali ja nõude saata neile soovituskiri minu kodupangast Eestis, lisaks väljavõte Norra rahvastikuregistrist minu aadressi kohta (sobib ka välismaa aadress, kuid siis on kadalipp, mis konto avamiseks läbida, veelgi raskem). Ma ei suutnud esimest küsimust nähes ära imestada. Kuidas oleksime me saanud maksta ära aktsiakapitali, kui mul puudub konto. Peale mõningaid meile edasi-tagasi, sain ma konto ja ka aktsiakapitali makstud. Edasi selgus, et ma pean kõige pealt ka panka minema ja end autoriseerima. Veider selle asja juures on, et panka läksin ma kõige esimesena ja sealt sain ma vastuse, et kõik tuleb teha internetis. Vahepeal (paari tunniga) sain ma Eestist soovituskirja, saatsin ära kinnituse aktsiakapitali maksmise kohta ja skännisin klienditoele oma üürilepingu, sest Rahvastikuregistris tehakse kanne ära minimaalselt kahe nädalaga. Kusjuures, panete tähele, et ma ütlen „skännisin”? Veel paar aastat tagasi oli faks Norras täiesti adekvaatne sidevahend. Ma usun, et tegelikult kasutatakse seda veel praegugi, lihtsalt uuemad ja moodsamad vahendid on ka lisandunud.
Ma läksin panka end autoriseerima. Mul oli kaasas pass ja ma teadsin peast oma Norra id-numbrit. „Oi, aga sellest ei piisa, et sul on Eesti pass ja sa tead oma Norra id-numbrit,” naeratas klienditeenindaja mulle sõbralikult. „Meil on vaja Maksuametist paberil kinnitust, et id-number kuulub sulle ja et sa oled see, kes sa oled.” Ma ei hakanud ütlema, et mu pass ju peaks olema täiesti legaalne ja piisav dokument mu isiku tõestamiseks. Hea on, et me elasime Lillehammeris. Linnakeses, kus kõik on suhteliselt käe-jala juures. Ma tormasin ummisjalu Maksuametisse, et sealt vastav dokument saada. „Huvitav, et nad seda paberil nõuavad,” imestas klienditeenindaja Maksuameti kontoris, „seda saab ju netist kontrollida.” Ma tahtsin peaga vastu seina lüüa, sest mulle jäi korraks mulje, et ma ei saa sellist dokumenti mitte mingil juhul, kuid lõpuks õnnestus see mul ikkagi saada. Ma jooksin tagasi panka end autoriseerima. Mu id-number on aastast 1997, seega on mul passis aastal 2015 peale abiellumist teine nimi. Ma tänasin jumalat, et ma ei olnud vaid oma mehe nime võtnud, vaid olin selle oma nimele liitnud. Vastasel juhul ei kujuta ma ette kui palju probleeme ka „vale” nimi oleks tekitanud, sest ka liitnimi tekitas piisavalt segadust ja ma hoidsin hinge kinni iga kord kui mult küsiti, et kumb nimi siis õige on, kas see, mis passis või see, mis neil aastast 1997 andmebaasis.
„Jah, nüüd on kõik dokumendid saadetud, aga sa pead arvestama, et see kõik võtab nüüd natuke aega,” ütles klienditeenindaja pangas kui lõpuks oli saanud selgeks, et mina olen tõesti mina. Ma noogutasin, sest mis see paar päeva siia-sinna enam teeb, mõtlesin ma. Selle peale, et Rahvastikuregistris ei olnud mu aadress veel muudetud, ei jaksanud ma tol hetkel mõelda. „Kas Te oskate umbes öelda kaua võiks aega minna?” uurisin ma siiski. Klienditeenindaja naeratas ja vastas: „Sellega läheb nüüd täpselt nii kaua kuni läheb.” Selles oli tal paganama õigus.
Tundus siiski, et kõik hakkas looma. Aga ma eksisin. Siit teile ka nõuanne. Kui te alustate Norras ettevõtlusega, siis jumala eest, ärge tehke seda aprillis-mais. Norrakad tunduvad olevat kõige usklikum rahvas terve maamuna peal, sest nendel kahel kuul on neil pidevalt mingid Jeesusega seotud pühad. Kusjuures, mulle jääb mulje, et Norral on ka mingi oma tõlgendus Jeesuse ülestõusmisest, sest tundub, et siin käis Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi, tõusis üles ja läks taevasse, tuli tagasi maa peale ja läks uuesti üles, siis jälle alla ja jälle uuesti üles. Päriselt. Kui te olete nendel kahel kuul olnud Norras, siis te mõistate mu sarkasmi. Töötajana ütleks ma muidugi, et jumala eest, kallis Jeesus, rohkem edasi-tagasi käimist, kuid ettevõtjana, kes püüab asju korda saada, ajab selline pühade hulk hulluks. Arvestada tuleb ka sellega, et kui püha satub reedele, siis võite mürki võtta, et ka neljapäeval ei tee keegi enam tööd ja põhimõtteliselt on rusikareegel, et igale pühale eelneb ja järgneb vähemalt poolik tööpäev.
Nii loomulikult minuga juhtuski, et kui olin Brønnøysundi dokumendid ära saatnud, sain ma vastuse, et dokumendid vaadatakse üle reedel või järgmisel tööpäeval. Reedel ei jõutud, esmaspäev oli vaba ja teisipäeval sain ma vastuse, et ettevõtte registreerimine oli tagasi lükatud, sest ühel dokumendil ei olnud kirjas, kes on aktsionärid. See oli eraldi lehel kirjas ja nii ei tohi. Ma alustasin uuesti. See tähendas omakorda, et ka pangakontot ei saanud ma ikka veel avada. Või tegelikult, mul oli olemas pangakonto ja seal peal raha, mille eest maksta üür ja tellida kaupu, kuid ma ei saa kontot kasutada kuni mul on olemas organisatsiooninumber. Ka see oli mul tegelikult olemas, kuid ma ei saanud ka seda panka edastada seniks kuni Brønnøysund oli kinnitanud, et kõik on korras. Ma hakkasin uuesti ootama. Sellest ajast kui ma hakkasin pangakonto avamisega tegelema oli mööda läinud kolm nädalat ja ma ei olnud kindel, et uus nädal toob lõpuks lahenduse.
Esimesed kaubad olin ma eksportinud Norrasse ajutise organisatsiooninumbriga. See tähendas seda, et käibemaksu, mis mul kaupade sissetoomisel maksta tuli, ei saanud ma tagasi. Vähemalt kui ma uurisin raamatupidajalt, tollist ja ekspedeerijatelt, siis keegi neist ei teadnud, kas mul oleks see võimalik hiljem oma ettevõttele üle tõsta. Kellelegi polnud praktikat. Ma plaanisin seda Maksuametist uurida, kuid mitte enne kui olin pangakonto ja ettevõtte registreerimisega hakkama saanud. Ma ei jaksanud mitme ameti ja nö probleemiga üheaegselt tegeleda. Kaks nädalat peale Hamari Rahvastikuregistris käimist sain ma sealt kirja. Ma olin õnnelik. Suure tõenäosusega oli see kiri, et mu aadress on muudetud. Ja jällegi ma eksisin. Seal oli kiri, et politseist oli vaja „kinnitust Norras viibimise kohta” ka Britt Idale. Ma registreerisin meile politseis uue aja – esimene vaba aeg oli nädala pärast kolmapäeval. Kui me kohale läksime selgus, et ma oleksin aja pidanud tellima Britt Ida nimele. „Jah, kahjuks ma tõesti ei saa teid aidata, enne peate te uue aja internetis panema ja siis tagasi tulema,” vastati mulle sealt. Ma muidugi ei suutnud mõista, miks me ei saanud uut aega kohe sealsamas kirja panna, sest ühtegi inimest peale meie polnud, kuid reeglid on reeglid ja nende vastu ma vaielda ei saanud. Me jooksime Britt Idaga tagasi koju ja saime internetis kinnitada uue aja järgmiseks hommikuks. Kui me tagasi läksime selgus, et vaja oleks ka Britt Ida originaalsünnitunnistust. Loomulikult oli see mul kodus Eestis. Sellel hetkel tahtsin ma alla anda. Koju olin ma minemas alles kolme nädala pärast. Kas see kõik tähendas, et mu aadressi ei muudeta Rahvastikuregistris enne kui olen kodust toonud originaali, uuesti aja registreerinud ja uuesti politseisse kohale läinud? Kas see tähendas, et pangakontot ei saa ma kasutama hakata enne vähemalt nelja nädalat? Klienditeenindaja sõnad, et asjaajamisega läheb kaua läheb, olid muutumas rohkem tõeks, kui ma oleksin tahtnud.
Minu rõõm oli piiritu kui saime siiski hakkama ka koopiaga. Viis minutit hiljem oli ka Britt Idal olemas luba Norras viibimiseks. Me tormasime selle dokumendiga Maksuametisse, palusime selle saata Hamari Rahvastikuregistrisse ja läksime koju ootama. Nüüd olid kõik vajalikud dokumendid igale poole esitatud. Algas ootamine. Kas Brønnøysundsregister seekord tunnistab köik dokumendid korrektseks, kas pank aktsepteerib, et Rahvastikuregistris ei ole mu aadress veel muudetud, kas lõpuks ometi saab kõik korda? Kõigest kuu aega hiljem. Ootamine oli kohutav ja aeg venis nagu näts. Pealegi ei saanud ma ju kindel olla, et kusagilt jälle ei tule välja veel mõnd lisadokumenti, mis on jäänud allkirjastamata või lisamata või et ma ei pea kuhugi veel kohale minema, et oma isikut tõendada.
Me ootasime. Väljas sadas praktiliselt kogu aeg vihma, pooled päevad olid pühad, me istusime Britt idaga kahekesi toas ja ootasime.
Kaks nädalat hiljem saabus kauaoodatud teade. Ettevõte oli registreeritud. Päev hiljem saabus ka pangast teade, et pangakonto on avatud. Selle kasutamine ei osutunud aga sugugi nii lihtsaks, kogu asja juures oli üks konks. Nii kaua kuni ma ootasin pangakaarti (mis selgus, et saadeti postiga mulle koju Eestisse) ja pin-kalkulaatorit, sain ma kontot kasutada läbi oma isikliku netipanga. Kas ma olen juba öelnud, et mul ei olnud isiklikku pangakontot, sest selle sain ma avada peale seda kui ma olin avanud ettevõtte konto?
Ma läksin panka. „Jah, ettevõtte konto on olemas ja sa saad seda läbi oma isikliku konto kasutada,” vastati mulle.
„Aga mul ei ole isiklikku pangakontot,”vastasin mina.
„Siis teeme,” vastati mulle abivalmilt, aga seal ka abivalmidus lõppes. „Oih, aga sulle ei saa isiklikku kontot teha, siin on nii kirjas, et enne kui pole ettevõtte kontot, siis ei saa ka isiklikku kontot.”
„Jah, aga te just ütlesite, et ettevõtte konto on olemas,” ütlesin ma pahaselt.
„Seda küll, aga siin on kirjas, et kõik dokumendid pole korras, et su äripartner pole end autoriseerimas käinud ja tal puudub ligipääs ettevõtte kontole,” luges klienditeenindaja arvutist maha seal oleva info.
„See ei puutu ju kuidagi minu isikliku konto avamisse?” olin ma segaduses.
Klienditeenindaja raputas pead. „Kahjuks ma ei saa midagi teha, siin on kirjas, et sa ei saa isiklikku kontot enne kui ettevõte konto on olemas.”
Ma ei ausõna ei jaksanud teist korda veel seletada, et ettevõtte konto on mul ju olemas. Ma läksin koju pin-kalkulaatorit ootama.
See tuligi. Kaks päeva hiljem. Minu rõõm oli piiritu. Ma hakkasin end netipanka sisse logima, et maksta ära üür (millega ma nüüdseks olin juba 22 päeva hilinenud), kuid siis selgus veel üks aga. Ma olin küll saanud pin-kalkulaatori, kuid esimene kood pidi mulle saadetama paari päeva pärast eraldi kirjana. Ma vandusin Norra pangad maapõhja.
Jah, loomulikult sain ma aru, et see oli turvalisuse kaalutlustel, kuid päriselt… Kui muidu tuleb igas liigutuseks panka kohale minna, kas siis tõesti pin-kalkulaatorit koos kõigi vajaminevate koodidega ei saanud ka kätte anda pangast?
Ei, Norras käisid asjad teisiti. Me jäime jälle posti ootama.
Norra asjaajamise puhul kehtibki vaid kaks reeglit „Varuge kannatust ja närve!” ja „Unustage kõik, mida te seni teadsite!”. Kui teile lubatakse, et teile antakse teada, kui kõik dokumendid on korras ja erinevad taotlused vastu võetud, siis arvestage sellega, et teile ei anta teada, kui dokumendid ei ole korras. Seda peate te ise uurima. Vastasel juhul võib juhtuda, et pool aastat hiljem lõppeb teil tõepoolest kannatus ja te hakkate uurima, miks teie taotlus ikka veel vastust pole saanud. Siis selgub, et see on kusagile riiulisse ootele pandud, sest puudu oli kahekümnekolmandal leheküljel allkiri ja te ei olnud seda viga parandanud. „Miks te sellest teada ei andnud?” küsiksite te. Ja teile vastatakse: „Aga te ju ei küsinud!”
Üheks Norra eripäraks on ka see, et erinevatesse ametitesse tuleb ise kohale minna, tööle on võetud klienditeenindajad, kes peaksid teid aitama, kuid nende esimene vastus on, et vaadake palun netist või et selle kohta ei oska mina midagi öelda. Näiteks NAV (Töötukassa) on selline koht. Esimene kord käisin ma sealt abi palumas lastetoetuse taotluse kohta, sest ma netist ei leidnud täpselt seda, mida ma teada tahtsin. Vaadake netist, sain ma vastuseks. Teine kord läksin ma uurima, kuidas Töötukassa kaudu asendajat palgata. Meie ei saa teid aidata niimoodi, saatke netist taotlus. Samas võin ma mürki võtta, et kui kõige pealt saata küsimused läbi neti, tuleb sealt kindlasti vastus, et vaja on kohale minna. Samuti on asjaajamine teinekord natukene „kiviaegne”. Näiteks saadate te meili teel ära mõne taotluse. Paar nädalat hiljem saate te posti teel vastuse, et vaja on suhteliselt sarnane taotlus saata ka tavapostiga. See on tavaline.
Kui alguses ajab Norra asjaajamise „kiirus” iga eestlase, kes on harjunud, et asjad liiguvad kiiresti, endast tibake välja, sest me oleme ju harjunud, et vastused tulevad kohe, siis üsna pea võtate te samasuguse suhtumise nagu norrakad. Läheb kaua läheb! Sest vastasel juhul lähete te lihtsalt hulluks. Mõne aja möödudes ei oota te enam, et keegi teie kirjadele või telefonidele reede pärastlõunal vastab, te saate aru, et on reede ja inimesed on nädalavahetuse-režiiml juba peale kella 12. Te mõistate, et enne esmaspäeva vastuseid ei tule ja kindlasti mitte ei ole te enam nii naiivsed, et ootaksite oma meilidele vastust nädalavahetuseti. Nädalavahetused on pere ja hobide aeg, töö ootab. Nii võtsime ka meie selle suhtumise ja elutempo üle. Stress ja tööasjad lõppesid punkt kell 12 reedel. Laupäev oli Maihaugeni ja matkade aeg. Stressilainele asusin ma tagasi punkt kell kaheksa esmaspäeval. Laupäevad ja pühapäevad olid kõige ilusamad päevad.
Kuigi norrakad ise väidavad, et nad naeratavad harva ja on kinnised, siis minul on neist hoopis teine arvamus. Minu arvates on norrakad ääretut sõbralikud ja jutukad, nad jumaldavad chit-chat’i ja neil on aega terve maailm. Selline mõnus rahulik olek tulebki minu arvates just sellest, et nad oskavad elu nautida ja ei pinguta ninast verd välja, et terve maailma inimeste eest, nagu meil eestlastel kombeks, tööd ära teha.