#koostööpostitus(e vabatahtlik jätk)
Naised ja kehakaalu langetamine käivad vist kokku nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu linn ja muulid,
nagu püstolid ja kuulid, nagu Roosma ja Tuuli, nagu saksofon ja huulik. Vähemalt mina olen suurema osa oma elust murdnud oma pead selle üle, kuidas alla võtta. Ma olen üsna kindel, et noorena on see kaalust alla võtmise kinnisidee seotud kuidagi enda ebakindlusega, sest kuidas muidu seletada seda, et alloleval pildil ma ausalt arvasin, et ma pean alla võtma (pilt ei ole lisatud selleks, et tõestada, et ma olen kunagi ka sale olnud, vaid selleks, et tõestada, et see peab olema noore ja rumala naise ebakindlus).
Selle pildi ja minu praeguse kaalu vahe on umbes 16 kilo. Ma olen kehast ja selle kaalust palju kirjutanud, kordama ei viitsi hakata, aga hoolimata sellest, et eelmisel aastal tõusis mu kaal lausa 78 kiloni, on mu enesekindlus aastatega nii palju tõusnud, et ma tunnen end oma kehas hästi isegi siis kui ma ei olnud oma kehaga rahul. Vastuoluline lause, aga saate aru, mida ma mõtlen? Ma ei häbenenud ennast 78 kilosena (aga see ei tähendanud, et ma ei oleks tahtnud kergem olla, mida ma pole ka kunagi varjanud ega mingit võltsi kehapositiivsuse jama samal ajal ajanud), küll aga häbenesin ma end 55kilosena. Siis ma sellist pilti endast avaldada ei oleks julgenud. Ma muidugi ei ole ka seda tüüpi, kes üldse endast väga paljastavaid pilte kusagil jagada tahaks, sest ausalt tundub mulle, et see ei tõesta ei mulle ega kellelegi teisele veel vähem mitte kui midagi ning enda seksika/naiseliku/atraktiivsena tundmiseks on teisi mooduseid.
Kaalust alla tahtsin ma saada, aga kätt südamele pannes pean ma ütlema, et tegelikult ma ei teinud selleks mitte kui midagi. Lootsin vist salaja, et ju piisab sellest kui ma piisavalt lihtsalt tahan ja palun, et palun palun palun, mingi kõrgem jõud, tee mind uuesti saledaks. Ei toiminud. Aga sa pole ju tegelikult paks! Seda lauset olen ma nii palju kuulnud. Otseselt paks jah mitte, aga lisakogust on piisavalt, ma oskan seda lihtsalt riietega varjata.
Oma kaaluga hakkasin ma päriselt tegelema alles eelmise aasta oktoobris kui ma vererõhuga kiirabisse sattusin ja perearst muuseas ütles, et “võis olla infarkt” (ei olnud, aga sellel lausel oli suur mõju). Detsembri lõpus sain ma kätte oma geenitestide tulemused ja peale seda olen ma üsna teadlikult jälginud, mida endale suhu ajan. Mitte grammi pealt ja kogu aeg, sest seda ma lihtsalt ei suuda. Mul on sõbrannasid, kes teevad Simeonsi dieeti, Keto dieeti, Stockholmi dieet, Fitlapi. Mina ei suuda. Ma ei ole meal preppija ja ma päriselt ei viitsi kaaluda asju. Võtan mõistusega, mida tohin ja ei tohi. Juba selle jojo-efekti pärast, sest mul ei ole mõtet pidada dieeti, siis jätkata vanaviisi. Ma annan endast parima ja ei keela endale ka maitsvaid kaloreid kui tahtmine tuleb. Parem olen tibake pontsakam, aga pühapäevahommikul olen võimeline pannkookidest loobuma küll ja kui teised söövad pastat, söön mina hirssi ja rooskapsaid.
Kui ma täna IG story´s ütlesin, et üle kolme aasta läksid mulle jalga ühed mu lemmikpüksid (-8kg!) ja ma ise usun, et suuresti tänu Geenitestidele, siis küsiti minult palju, mis konkreetseid teadmisi see geenitest mulle andis. Mulle tundus, et on lihtsam kirjutada üks postitus.
Esiteks ütlen ausalt, et see oli nagu rusikahoop näkku. Mitte et mul poleks kodus peeglit või ma ei teaks, et pean oma elustiili muutma, aga kui ikka loed mustvalgelt paberilt, et geneetilise profiili järgi on ülekaalulisuse risk suur ning KMI järgi oled ülekaaluline, siis käib ikka mingi klikk peas täitsa ära. Ei taha olla kohe 40 aastaseks
saav mammi. Ei ole ka mingit nooruse ihalust, aga lihtsalt tundsin, et kui ma nüüd ennast käsile ei võta, siis 10-20aasta pärast ammugi mitte ja ma ei suutnud ennast veel päris pontšikuna ette kujutada. Keskeakriisi vorm vôib olla;)
Nagu näha ei ole ma väääääga palju ülekaalus, aga siiski piisavalt palju, et end ebamugavalt tunda.
Miks ma usun, et mu kehakaal on langenud tänu Geenitestidele? Nagu öeldud, ma ei suuda kunagi pidada ühtegi ranget dieeti, ma olen neid igasuguseid elu jooksul proovinud, aga mul ei ole nende jaoks püsivust, ma ei taha kaaluda toiduaineid ja ma ei viitsi kogu aeg mõelda, et oot, seda ja toda ma ei või süüa, sest mul on 14päevane dieet. Minu jaoks pidi kaalulangetus olema osa minu mõttemaailmast ja konkreetsetest muudatustest. Nende tulemuste järgi sain ma teada, milliseid toitaineid ma peaksin vältima. Ma ei taha sellega öelda, et mitte kunagi enam ei söö pastat ja saia (muidugi söön!), aga mitte igapäevaselt. Suurimaks väljakutseks mu jaoks on kusjuures olnud saiast loobumine. Ma arrrrrrmastan saia! Igatahes sain geenitestitest teada, mida tasub ja mida ei tasu süüa ning lisaks on juurde pandud ka mõned retseptid, mida hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa. Kokku pandud just nendest toorainetest, mis minu geneetilise profiiliga sobivad, mitte “one size fits all”.
Küsisite ka, kummal on kaalukaotuses suurem mõju – kas toitumisel või liikumisel. Ma usun, et mõlemal. Siinkohal pean ma tänama beebikoer Dexterit, kellega ma lihtsalt pean jalutamas käima, sest ta ei jäta enne mu hinge lihtsalt rahule. Muidugi võiks need jalutusringid olla pikemad, kuid ma usun, et juba pool aastat hommikul ja õhtul jalutamine kasvõi 1-2 kilomeetrit on mõnus rutiin, mis kahjuks tulnud ei ole.
Lisaks sellele olen ma iga kell valmis matkama. Nagu eile. Kui on nii ilus ilm, fantastiline loodus ja talv ning kihvt seltskond, siis oleks patt lihtsalt niisama teleka ees diivanil vedeleda.
Vot. Sellised naiselikud kaalujutud seekord.