Vaatasin paar päeva tagasi üht vanemat filmi, kus inimene koju tulles suhteliselt esimese asjana kõndis automaatvastaja juurde, et kuulda, kes helistanud on. Meil ei ole peres kunagi automaatvastajat olnud ja mäletan, kuidas ma lapsena kadestasin neid, kellel oli. See tundus nii uhke värk. Aga ma olin leidlik laps. Ma mängisin ise automaatvastajat. Jah, te lugesite õigesti. Oli inimesi, kellega ma ei viitsinud rääkida, aga kuidas sa saad teada, kes helistab? Nii ma mõtlesingi välja automaatvastaja. Vastasin telefonile, et olete helistanud numbrile 488120, kedagi ei ole kodus, jätke oma teade. Täitsa toimiv asi oli. Ja ma läksin veel kaugemale. Meil oli kunagi lehes mingi kuulutus, et müüme kartulit või kaalikat või ostame või vahetame, ma ei mäleta, igatahes telefonikõnede hulk oli meeletu ja mulle megatüütu, sest helistajad olid vanemad inimesed, kes tahtsid suhelda. Mina ei tahtnud. Nii leiutasin ma uue teate. Vastasin telefonile samuti, et olete helistanud… aga lisasin, et kui helistate kuulutuse pärast, vajutage 1 ja jätke peale seda oma sõnum ning telefoninumber, me helistame teile tagasi. Küsite, kas töötas? Töötas. Kuulasin kenasti siis need sõnumid ära, kirjutasin märkmikusse telefoninumbrid ja kõik. Ei mingit vanainimestega rääkimist (hmm, huvitav, kas need vanad inimesed võisid olla 40+ vanuses?). Igatahes ma olin päris hea automaatvastaja.
Kas automaatvastajad üldse on enam olemas? Kas keegi neid kasutab ka? Ma vist isegi ei tea enam inimesi, kel lauatelefonid oleks, automaatvastaja tundub mulle umbes sama kadunud asi kui faks. Kuigi…on tulnud ette olukordi, kus mul on palutud mingid dokumendid saata faksiga. Ma päriselt mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen, lähen ajaloomuuseumisse või mis? Õnneks võis dokumendid faksimise asemel saata ka tavapostiga. Vedas seekord.
Mis asjad veel kadunud on? Telefonikioskid. Kes neid veel mäletab? Tegelikult olid ju täitsa toredad asjad. Mis veel? Ahjaa, pleierid! Ma läksin 1997. aastal Norrasse, kaasas kassettpleier ja kassetid. Mäletan, et isa ütles mulle tookord, et tead, Liisu, varsti on nende asemel CD-d. Ma naersin ja ütlesin jajah. CD-d siiski tulid. Ja ka kadusid. Nagu VHS-id. Moodsad inimesed ei osta isegi enam DVD-sid. Mina veel nii moodne ei ole. Mulle meeldivad DVD-d. Kuigi mul on ka Telia filmiriiul olemas ja Netflix, aga mulle ikka meeldib ka DVD-sid osta. Üks mu tuttav ütles mulle kunagi selle peale, et ma olen täitsa loll, et plaate ostan, et tema ei tõstaks never poodi oma jalga, et plaate osta. “Iga kell enne sikutan kusagilt!” ütles ta uhkusega. Mul hakkas piinlik. Iga kell ma enne ostan poest plaadi, isegi kui see jääb pärast riiulisse, kui et varastaks mõnelt piraatsaidilt. Pole minu tassike teed.
Ja kas te mäletate, kuidas vanasti inimesi ära blokiti? Täpselt nii nagu alloleval pildil. Ma mäletan hästi seda nippi.
Jah, ma pidin vaimustsuest hulluma, kui aastal 1992 endale automatvastajaga lauatelefoni aparaadi sain. Just täpselt nii see käiski. Koju jõudes kohe vastaja juurde. Mul oli natuke oli asi ka selles, et mul oli üks kahtlane peigmees. Noh ja siia ma mõtlesin,et muidu ma ei tea, kui ta helistab … ei helistanud, peaaegu mitte kunagi 🙂
Usu mind, peikade pärast oleks ma ka tahtnud, et oleks automaatvastaja oleks olnud: Mäletan kui üks konkreetne lubas helistada ja siis ei julgenud kodust minna kuhugi, et äkki magan maha kõne:D
Ohjaa, ma mäletan ka seda, enna automaatvastajat. Et äkki helisatb …
Ma ei osta pea kunagi paberist raamatuid, see ei tähenda, et e-raamatute eest ei maksaks. Kui autor meeldib, siis ikka tahad toetada. Muusikaga oleks sama moodi, kuigi mul abikaasa tellib välismaalt CD-sid ja vahel harva isegi vinüüle. Siiani pole uut plaadimängijat ostnud, sest kuhu seda panna, aga selle vabanduse aeg on kohe möödas, nii et sünnipäevakingituse jaoks ilmselt on plaan olemas. 😀
Ma muidugi ostan paberraamatuid ka, aga olen nõus, et ei tuleks selle peale, et mitte maksta isegi kui digitaalselt neid loeks. Vinüüle ostan ka aegajalt, mis sellest, et plaadimängija katki on:D
Ei no mida head lugemist 🙂 Mina see imelik, kes ostis veel paar aastat tagasi DVD-sid, lisaks ostan ka raamatuid riiulisse ( käin raamatukogus ka laenutamas!), ja veel 5 aastat tagasi lasin lapsel cd pleirit kuulata!
Meil lapsepõlves automaatvastajat polnud, aga no telefonid olid tol ajal ägedad. Ja milliseid ulme suuri arveid emale tehtud sai. Sain kerepeale ja rohkem ei mänginud sõbrannaga mängu. Mäng oli selline, et telefoniraamatust valisime suvalise lehekülje ja siis jätsime sõrme kellegi võõra nime peale ja sinna helistasime. Meil oli lõbus ja naljakas, aga peale suurt arvet hakkasin kartma oma ema!
Oh, ära räägi, me tegime sama mängu. Huvitav, miks see nii lõbus ja põnev tundus? Ja telefoniarvete pärast olen ma ka ikka kordi ja kordi pahandada saanud, mõni kuu kohe kartsin arvet, sest teadsin, et olin mobiilidele helistanud ja… issand, olid alles ajad:)
Kas kõnepost läheb ka automaatvastaja alla? USAs on see ikka äärmiselt levinud ja väga paljud inimesed ei vastagi telefonile, kui numbrit juba kontaktides pole. Siin on see suht vajalik ka, sest spämmkõnesid tuleb roppu moodi. No kes siis jaksab neile kogu aeg vastata.
Nii ja naa, ilmselt kõnepost ongi automaatvastaja tänapäeva vaste. Huvitav, et Skandinaavias ka see täiesti tavaline, Eestis seevastu aga ma ei teaks väga, et keegi kasutaks…
Ma ei saa ka aru, miks Eestis kõneposti ei ole (või vähemalt pole see levinud). Nt. Ameerikas pole vaja pead murda, kas tundmatule numbrile tagasi helistada – kui sõnumit ei jätnud, siis ei helista.
Mingi aeg aastaid tagasi oli küll variant, et sai oma mobiilioperaatorilt tellida teenuse, et kutsumise ajal hakkas jutustama, et jäta teade. EMTil äkki oli?
Oli vist jah, aga ma ei tea tegelikult kedagi, kes seda väga (kui üldse) kasutanud oleks
Kõneposti teenus on siiani olemas ja mul on peal, aga eestlane ei jäta teadet kõneposti. Väga-väga harva jätab teate.