Te ju tunnete mind päris hästi juba? Vähemalt olen ma kindel, et kui ma teilt küsiksin, et kumb mind rohkem iseloomustab – kas turvaline ja stabiilne või segane ja väljakutseid pakkuv/ootav – siis te valiksite selle teise variandi. Onju? Kui mulle midagi ei meeldi, siis see on rutiin, mul on kogu aeg vaja, et midagi toimuks. Näiteks on üsna raske olnud taluda, et ma tööalaselt ei ole juba terve aasta reisinud. Ma olen harjunud elama lennujaamades, autos, kohvrite otsas, külastades kliente ja pikkade vahemaade sõitmine ei ole mulle mingi probleem. Viimati käisin ma tööalaselt reisil täpselt aasta tagasi. Messil. Viimasel füüsilisel messil. Virtuaalmessidel olen ma veel osalenud, aga see pole ikka see.
Aga et siis stabiilsus ja väljakutsed.
Täiesti ootamatult leidsin ma end hiljaaegu olukorrast, kus ma pidin valima, kas üks või teine. Aga valik ei olnud vaid must-valge. Kui stabiilne oleks olnud igav, siis oleks ma pea ees tormanud väljakutsete poole, aga stabiilne ei ole ka igav, pigem omamoodi väljakutseid pakkuv. Teistsuguseid väljakutseid. See teine valik oleks aga nagu tormisel merel seilamine, igav ei hakkaks, pingutust oleks vaja, aga kunagi ei tea, kas ujud või upud. Väljakutse noh.
Mõistujutt?
Tahate ma teen selgemaks. Või just segasemaks. Oletame, et te olete 20 aastat abielus, kõik töötab, kõik on korras, ei tuleks pähegi, et midagi võiks selle harmoonia ja stabiilsuse pea peale lükata, aga siis ilmub ootamatult välja vana peika, kes ütleb, et tule minuga ja lubab kokku pudrujõed ja piimamäed, ütleb et sa oled maailma parim naine ja et ta tegi kohutava vea, et sind minema lasi. Te teate, et temaga on ka toredaid aegu olnud, kõik need lubadused ja komplimendid ajavad pea sassi ja te leiate end endalegi ootamatult mõttelt, et aga miks ka mitte, võib olla tõesti.
Täielik segadus. Mida otsustada?
Küsite abi sõpradelt ja tuttavatelt. Arvamused jagunevad pooleks. Ka see ei aita palju. Jutt on levinud ka vana peika sõprade kõrvu ja nad on rõõmsad. Muidugi tule tagasi, hüüavad nad, me oleme sinust puudust tundnud. Praegused sõbrad vangutavad pead ja ütlevad, et abielus on tunduvalt rohkem potentsiaali, milleks visata ära kõik see, mille nimel vaeva nähtud. Vana peika sõbrad räägivad sama. Sa viskasid ära nii palju, see kõik ootab sind, seal, kuhu asjad pooleli jäid. Segadus süveneb.
Ma olen viimased nädal aega löönud kokku plusse ja miinuseid. Ei saa salata, et kogu selle segaduse juures on olnud üsnagi meelitav, et „poisid läksid mo pärast kiskuma“, aga mis neist meelitustest kasu on. Arveid neid ei maksa ja vale otsus võib valusalt kätte maksta. Ikka lõin neid plusse ja miinuseid kokku ning teate isegi kui killuke minust on ikka kõhklev, siis esimest korda elus teen ma vist stabiilse valiku. Tormine meri on lahe, aga tegelikult on rutiin ka ikka hea. Teadmine, et keegi ootab sind kogu aeg, hindab ja toetab sind. Stabiilne abielu on pikas perspektiivis õigem valik, tormisel merel kaua vastu ei pea, varem või hiljem saab jõud otsa. Ja pealegi – abielu on kompromisside kunst. Nii kaua kui mul on piisavalt vabadust, olen mina ka valmis lojaalselt liidu püsimisse panustama. “Pane ühte talumajasse korraga taevas ja põrgu – aga tee midagid uut ja oma moodi, jäta oma jalajälg Muhu kivise maa peale ja inimeste meele,” ütles üks muhulane. See on hea soovitus. Sobib motoks ka selles olukorras.
Igaks juhuks ütlen, et muidugi ei ole ma kaalunud mehe vahetust, need on puhtalt metafoorid.