Lapsena oli mu elus ilmselt üks kõige olulisemaid inimesi tädi Helju, mitte et ta ka hiljem seda ei oleks olnud, ikka oli tädi see, kellele ma kõik oma mured esimesena kurtsin, aga just lapsena oli ta mu jaoks eriliselt oluline. Ta oli alati olemas ja mõistis mind. Ta mõistis kui mind häirisid tedretäpid ja me proovisime koos neid sidruni ja kurgiga pleegitada ning tädi lubas mul koguda raha, et saaksin kosmeetiku juurde minna. Praegu tundub muidugi naljakas mure, aga varateismelisena oli see mure suurem kui kanda jõuaks. Tädi oli alati see, kes raha “laenas” – kirjutas laenud üles ka, aga me kõik teadsime vaikimisi, et see on lihtsalt moe pärast. Teinekord ütles, et see on snnipäevakink ette, isegi kui sünnipäevani oli mitu kuud aega, ja loomulikult kinkis sünnipäevaks uuesti raha. Tädi tegi mu eest ära kõik käsitöö tikkimised ja heegeldamised ning saatis mulle onu Endeliga teise linna otsa mulgi putru.
Tädid on üldse mu jaoks olulisel kohal olnud. Mul on neid palju olnud, nii päris oma tädisid kui ka lihtsalt naabritädisid. Ma ei tea, kas tänapäeval ka enam kõiki emade ja vanaemade sõbrannasid tädideks kutsuti, aga kui ma laps olin, siis oli ikka, et tädi Thea ja tädi Lola. Tädideks jäid nad elu lõpuni, kuigi kunagi tädi Lola pahandas, et no mis tädi ma olen, miks te ometi ei või niisama Lola öelda. Ma paar korda proovisin, aga see tundus nii vale. Ja siis mul oli (noh on siiani, aga nüüd ma olen samasse vanusesse kasvanud, sest vahet enam pole, kas 40 või 50 või 60) veel üks tädi, kes kinkis mulle sünnipäevadeks ja jõuludeks selliseid asju, millest ma muidu ei oleks osanud unistadagi. Näiteks lõhnaõlisid. Jällegi praegu tundub veider, et see nii suur asi oli, aga uskuge mind 90date keskpaigas ikka oli küll. Ma olin alati nii elevil kui see tädi külla tuli või ma võisin suvevaheaja onu ja tädi juures veeta.
Laias laastus võib öelda, et tädid on mind omamoodi ära hellitanud, aga samas on nad minu lapsepõlve nii ilusaks teinud. Ma ütleks, et õnnelik laps on see, kellel on nii palju tädisid.
Idal on samuti vedanud. Tal on ka palju tädisid. Tädisid, kes teda hellitavad ja poputavad. Mõnikord ma pahandan nende tädide peale kui nad oma ostude ja asjadega üle piiri lähevad, aga siis tulevad mulle meelde mu oma tädid ja kuidas ma saan oma lapsele keelata midagi, mis mulle endale on kunagi väga oluline olnud. Ma isegi “andsin” Idale ühe oma tädidest. Läksime Idaga üks päev vaidlema, et kelle oma tädi Pepe on. Ida arvas, et tema oma, mina arvasin, et ikka minu oma, sest ta on minu tädi kauem olnud ja pealegi kui piinlikult täpne olla, siis on ta Idale siiski vanatädi, aga lõpuks mõtlesin, et mis ma ikka lapsega vaidlen, las siis minu tädi olla ka tema tädi, niikuinii ta oli ühe teise tädi ka juba enda omaks kuulutanud. Õnnelikul lapsel on veel kaks päris oma tädi ka. Üks neist see minu väikene õde.
Aga kuidagi tundub mulle aina rohkem tunduma, et see väikene õde ei olegi enam nii väike. Sest kuidas muidu seletada seda, et eelmisel aastal sai korraga minust ka tädi. Tädi Eveliis. Peale emaks olemise on vist tädiks olemise kõige lahedam tiitel. Sest noh TÄDI ju. Kes teab, milline tädi minust saab, aga loodetavasti see maal elav tädi, kelle juures võib suvel paljajalu murul ja mullas joosta ning siis pesemata jalgadega magama minna. Võimalik, et ka jäätisese näoga, sest suvi ja Ussipesa ja jäätis ja pesemata lapsed käivad kokku.
On sellega, kuidas on, aga täna soovib tädi Eveliis tädi Marianile PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! Elagu tädid!
*Päisepildil tädi Helju, tädi Thea ja pisike tädi Marian. Mariani taga üks neist paljudest torudest, kus Brutselee oma perekonnaga elas.