Nimetame selle blogi nüüd ümber Keskealise Naise Tervisemurede Blogiks
Me kõik teame seda vaikimisi reeglit, et ei kasuta haiguste ja tervisemurede tuvastamiseks Dr. Google abi, aga kõik need, kes endale vähemalt korra elus on kõhuvalust tingituna surmava vähidiagnoosi guugeldanud, tõstavad nüüd käe üles. Mhm. Mina tõstsin ka. Kuigi tegelikult kui üdini aus olla, siis ma olen nende guugeldamiste, arstide ja haiguste vastu suhteliselt leiget huvi tundnud ja suhteliselt p…ilt asju võtnud. No valutab, läheb üle, no on natuke kehv olla, läheb üle, peaks arstile minema, läheb üle. Eks ma olen ikka arstidel käinud ka, aga alati on tulemused ja analüüsid olnud ideaalsed (v. a raseduse ajal), nii et mis seal ikka keskenduda ja rohkem mõelda. Kuniks ma eelmisel kuul ootamatult haiguslehele jäin.
Oeh…, mul on laugude opist saati kripeldanud küsimus, mille kirurg mulle keset oppi esitas – millal mul tekki muutus põsel? Jah, seal on viimased u. 10 aastat üks väike augu moodi asi, mis oli mulle küll silma jäänud aga ei osanud tähelepanu pöörata. Kirurg aga mainis nagu muuseas, et kui sinna peaks kärn tekkima vmt, siis on jama majas. Pole vist vaja arvata, mida ma endale ette kujutan… nädal veel oodata, et nahaarst asja üle vaataks. Aga hirm on nagu veidi
See ootamine ja ettekujutamine on koige hullem😌
Dr Guugle on nagu kleit vaateaknal, kellele suur, kellele kitsas, kellele pikk või lühike. Kõik sõltub möödakäijast, kes kleiti vaatab, igaühele võib ju sobida, kuid küsimus on ikkagi selles, kas istub valatult?
Kuula ja usalda arsti, võta ettenähtud ravimeid ja Sa tuled sellest välja, eesmärk on saada olukord kontrolli alla ja edaspidi mõõdukate vahenditega kontrollida. Vanus ei mängi siin mingit rolli, küll aga see kuidas vahel hoolimatult suhtume iseendasse. Sattusin südame probleemiga haiglasse vanuses 20+…ja see muutis palju. Ma ei kartnud ega tundnud hirmu, seda tundsid vanemad. Enne haiglast pääsemist (olin seal 5 nädalt ja 4 päeva), pidas raviarst, hallipeaga tohter, minuga silmast-silma pea tund aega kestva vestluse. Alles siis sain aru, millises jamas olin olnud ja kuidas see oleks võinud lõppeda. Nüüd kuulan oma südant ja hoian teda hoolega. Süda on organ, mida inimesele on antud ainult üks ja tuleb targalt kasutada, et kestaks.
jah, mul on hästi tore arst ja täpselt nii ongi, et hetkel tuleb asi kontrolli alla saada ja siis ongi hästi.
Tänaseks on hirm pmst kadunud, lihtsalt kavatsen teha nii nagu arst ütleb, kuulan oma keha (see ikka on targem kui ma olen arvanud hädadest märku andma) ja natuke muudan harjumusi 🤓🥳
Mul oli täpselt sama asi kevadel. Dr Google ütles enesekindlalt, et naiste mini-infarkt ja ma arvasin tükk aega, et kohe-kohe suren ära, aga tegelikult oli see ilmselt mu elu esimene paanikahoog/ärevushäire. Otseselt koroonahirmust ja karantiinist ja kogu sellest kupatusest, me ei tohtinud siin ju mitu kuud õue jalutamagi minna. Aga no kmoon, kui ikka lööb vägev valu rindu ja selga ja ei saa hingata jne, siis ei suuda ju rahulikult mõelda, et ah pole miskit, paanikahoog vist, vaid ikka tekib hirm et kohe jääb süda seisma ja finito noh. Ja väga ei rahusta, kui perearst arvab, et võta valuvaigistit ja infarktiks vast liiga noor.