Paar nädalat tagasi sattusime kolleegiga töö juures – ma isegi ei tea, mis põhjusel – võrdlema vererõhurohtusid. Ma olen enda omasid kosmeetikakotis (hahh, teistel on kosmeetikakotis ikka kosmeetikaasjad, mul on kaks huulepulka, raseerija(miks?) ja vererõhurohud), aga ei ole neid tarvitanud, peale toda kiirabi korda. Aa, ma läksin kohvi võtma ja kurtsin, et tegelikult ma vist ei tohiks juua, et arst andis sellised rohud ja siis kolleeg ütles, et tal on ka rohud kotis, küsis, mis nimelised mul on, selgus, et samanimelised, aga et mul on vapsee kanged rohud. Nii see teema seal lappama läks.
Teatud põhjustel tekkis mul oma tervise pärast kerge mure ja kuna mul kohati on olnud ka kehva olla, siis võtsin ma end kokku nagu täiskasvanud inimene ja panin perearstile uue aja. Miks uue? Noh, läks nii, et haiguslehte lõpetades, sain ma teada, et oleksin enne pidanud ka arstile minema, aga info sellest, et mul oli arstiaeg, ei jõudnud kuidagi minuni ja nii olin ma juba tööle jõudnud enne kui oleksin pidanud. Oh well…Juhtub vaid minuga, et ma ei ilmu kohale kuhugi, kuhu peaks. Olgu see arst või töövestlus (mhm, juhtus hiljuti ka selline asi!)
Igatahes sai uuesti arsti juures käidud ja ma sain teada, et ma olen täiesti terve noor inimene, kui välja arvata see, et:
- mul on kõikide võimalike vitamiinide puudus
- mul on mingeid liblesid vähem kui teisi
- ma pean kaalust alla võtma
- muutma oma söögisedelit ehk siis välistatud on vürtsid, sool ja kohv (kas ma pean üldse mainima, et vein ka?) ehk teisisõnu kõik asjad, mida ma armastan
- ma pean minema uuesti EKG-sse
- ma pean minema röntgenisse
- ma pean minema silmaarstile
- ….loetelu minu meelest aina jätkus…mul kadus järg ära
- aa, vererõhk on piiripealne ehk et kui ma hetkel neid muudatusi ei viitsi teha ja kõiki neid arste läbi ei trambi, siis ütles, et arst, et alternatiiv on ka – hakata rohte võtma. Ma selle esialgu siiski välistaks. Söön magedat toitu ja joon vett ning jooksen mööda arste. D-vitamiini lusikaga ajab Marek mind juba paar nädalat igal hommikul taga nagu John Kohviveskit. “Hunt tegi auh-auh,auh”…
Mu töökalendrit on sel nädalal täiesti sürreaalne vaadata. Esmaspäeval – arst. Teisipäeval – arst. Kolmapäeval – arst. Ei, kolmapäeval, vist ei olnud. Neljapäeval arst. Reedel arst. Täiesti terve noor inimene. Rääkisin oma arstirallist ka kolleegidele kui mind tabas hirrrrmus tõde. Vanadus, selle nimi on vanadus, mis ligi hiilib. Ei mingit kahtlust. Nagu ma ikka mäletan neid aegu kui sai küsitud, et mida nädalavahetusel tehtud sai, räägitud oma pidudest, pohmakatest, seiklustest ja asjadest, millest avalikus blogis ei ole sünnis rääkida. Ja mis siis nüüd? Räägime arstidest ja võrdleme vererõhurohtusid. Mis see järgmine etapp on? Soovitame üksteisele tugisukkasid ja arvustame teenindust erinevates apteekides?