Site icon Eveliisi eluviis

Inside job

Advertisements

Mul on sõbranna, kes juba jaanipäeva paiku hakkab jõuludeni päevi lugema, teab täpselt mitu päeva on jäänud ja kui saaks, paneks juba septembris kuuse tuppa püsti, novembriks on ta nii totaalses jõulumeeleolus, et maja kaunistatud, kingitused ostetud ja.. no ühesõnaga totaalne jõulufänn.

Mina erinevalt temast olen pigem olnud selline Grinchi-laadne toode. Ses mõttes, et ma kunagi ei ole jõule ootama hakanud enne detsembrit ja maja kaunistamine enne 1.adventi ei ole kõne allagi tulnud, aga just viimased paar aastat olen ma viimasel ajal tundud, et jõulud ei kõneta üldse. Erinevatel põhjustel. Üks kindlasti see, et need on aina kommertslikumaks muutumas ja see ei meeldi mulle. Jah, loomulikult kingitused ja päkapikud käivad asja juurde – kuidas teisiti, aga selline jõulumeeleolu kui selline on minus puudu jäänud.

Paar nädalat tagasi hakkas Ida nagu uni peale käima, et teeme maja jõululisemaks, et kõikidel on juba tuled ja kaunistused väljas, meil ei midagi. Palusin tal 1.advendini oodata, aga murdusin nädala alguses ja hakkasime vaikselt pihta kaunistamisega. Ja saate aru, täiesti ootamatult olin ka mina jõulumeeleolus. Hakkasin jõule ootama. Tundsin õhus maagiat. Rõõmu. Armastust. Ootusärevust. Elevust. Ma hakkasin jõule ootama. Me olime Ussipessa lihtsate vahenditega toonud mingi salapärase tunde, jõulutunde, jõulumaagia.

Selgus, et polegi palju vaja. Piisas aastaid vanadest ehetest ja tundest meie sees. Vastab vist tõele, et jõulutunne on “inside job”.

Exit mobile version