Jah, ma räägin maskidest ja nende vastastest. Üldse tegelikult enam ei tahaks, sest vahet ei ole, mida kirjutada, läheb see vastastikuseks solvamiseks. Ei ole solvamise patust puhas ka mina ja tõepoolest nimetan vandenõuteoreetikuid, kes kardavad kiibistamist ja peavad maskide kandmise kohustust ajaloo suurimaks inimsuse vastaseks kuriteoks, lamemaalasteks, sest ma ei suuda viisakaks jääda kui inimesed lihtsalt on kaotanud ratsionaalse mõtlemise ja ütlevad, et “terveid inimesi koheldakse pidalitõbistena”.
Mis ma aga olen tähele pannud on see, et kui maskikandjad suudavad argumentidega selgeks teha, miks me peaksime hetkel maski kandma, siis vandenõuteoreetikud hakkavad lihtsalt solvama, sest neil ei ole mitte midagi muud öelda. Mul ei ole tegelikult vahet, kas mind nimetataks alloleva postituse kommentaarides “kaelarihmaga küünetehnikuks”, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuhu kadus inimeste kaine mõistus ja see teeb mind kurvaks, tekitab hirmu ja muret.
Olgu. Võtame vaatenurga, et viirust ei ole olemas ja kõik on üks suur ajupesu, kuritegu, vandenõu ja see on vaid algus meie kiibistamiseks ja moslemiteks muutmisel. Maski vastu tuleb sõdida ja korraldada meeleavaldus ja kutsuda inimesed üles protesteerima. Ma tahaksin küsida, kas need inimesed, kes selliseid üleskutseid teevad ja kes sinna kogunevad, ei karda grammivõrdki, mis juhtub nende töökohtadega, nende pereliikmete töökohtadega, nende sõprade töökohtadega kui viirus plahvatuslikult levima hakkab tänu uuele (absoluutselt ebavajalikule) koldele ja riik lukku pannakse. Kõiki töid ei saa teha kodukontorist, kõiki teenuseid ei saa tarbida internetist, ja isegi kui saab, siis kust tuleb see resurss, mille eest tarbida kui pole sissetulekuid. Töötuse määr on 7,7%, paar kuud tagasi oli töötuid pea 50 000 ja neid tuleb iga päevaga juurde. Haigekassa on üüratus miinuses. Tervelt 6% elanikkonnast ei ole ravikindlustust. Need numbrid tõusevad ja olukord halveneb. Kas sellisest lihtsast asjast ei saa need protestijad aru.
Teine kurb asi kogu selle olukorra juures on lähedasteta jõulud. Kas neil inimestel ei ole lähedasi, kas neil puudub empaatiavõime nende suhtes, kes on haiglates ja hooldekodudes ning keda lähedased ei saa külastada, sest on viiruseoht. Oletame, et teie 89-aastane vanatädi on hooldushaiglas, elab päev korraga ja paneb endale aina uusi eesmärke, mille nimel elada. Minu vanatädi oli haige ja pani endale pidevalt eesmärke, mille nimel elada. Küll tahtis ta näha, et suureks kasvaks minu ema ja onu, siis mina ja õde, siis tahtis ta näha ära meie koolilõpetamised, minu abiellumise…Viimased eluaastad elas ta nende hetkede nimel kui me teda külastasime. Jah, meil oli kiire ja tihti me vaid jooksime läbi, aga me siiski olime olemas ja nägime seda väikest sädet tema silmis. Kui me oleksime talle öelnud, et tuleme alles 1,5 kuu pärast külla, oleks ta kurbuse kätte surnud. Mis te arvate kui palju on kurbust ja valu ja küsimusi hooldekodudes hetkel kui sealsetele elanikele on öeldud, et neid ei tulla vaatama. “Kas ma olen midagi valesti teinud?”, “Kas nad on mind unustanud?” küsivad osad nendest päevas mitu korda. Lugege Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu muret koguduse FB lehelt. Ma olen temaga nõus, et hooldekodude külastamise piirangut ei tohiks seda, aga me ei oleks selles olukorras kui inimesed oleksid empaatiavõimelised, mõtleksid mitte vaid enda, vaid teiste peale ja lihtsalt käituksid vastutustundlikult.
Ma ei suuda aru saada nendest, kes uhkusega räägivad, et nemad küll maski ei kanna. Mulle meenuvad hullud nullindad, kui teatud ringkond vastu rinda tagus ja ütles, et nemad turvavööd küll ei kasuta ja kiirusepiirangud on nõrkadele. 90-alas sõidab iga normaalne inimene vähemalt 130-ga. Ma ei suuda mõista neid, kes kisendavad sotsiaalmeedias, et valitsus tahab meid allutada ja kas pole õudne, et me oleme selle aasta märtsist saati teinud seda, mis valitus meil käseb. Minu arvates on õudne hoopis see, et inimesed ei saa aru, et reeglid ja käitumistavad on ühiskonnas alati olnud. Me käime koolis, tööl, ei lähe punase tulega üle tee, ei viska prügi metsa alla, maksame makse – me “allume” korraldustele ja ma ei ole kordagi tundnud, et see kuidagi ahistaks minu vabadust. Ka ei võta mult vabadust maski kandmine. Meil on pigem teisi kohti, kus endaks olemise vabadusi ohtu seatakse. Ma ei pruugi maskis imeline välja näha, võib-olla on isegi umbne ja äkki polegi kasutegur hiilgav, aga ma olen nõus selle ära kannatama, sest see on vähim, mida mina teha saan, et Covid purki tagasi panna, et säilitada oma töökoht, et säilitada maskivastase töökoht, et hoida oma lähedasi ja teiste lähedasi. Kui niipidi võtta siis maskikandmise kasutegur on pagana suur.
Maski kandmine on hoolimise näitamine. See näitab, et me oleme võimelised mõtlema teiste peale. Maski mitte kandmine on näkku irvitamine nendele inimestele, kelle abi võib vaja minna ka muudel juhtudel kui (väljamõeldud) koroona. Arstiabi võib vaja minna ka siis kui juhtub autoõnnetus, murrad jalaluu, lihtsal kõhuvalul võivad olla traagilised tagajärjed kui arstiabi ei saa kiiresti. Aga mis siis kui ei ole resurssi? Sest me ei ole suutnud nii palju hoolida, et kanda maski. Maski ei peaks kandma, sest meil kästakse, vaid sellepärast, et me hoolime ja näeme kaugemale oma ninaotsast.
Ja ma tõesti olen nõus, et ikka väga priviligeeritud elu on elatud kui maski kandmine on kõige suurem raskus, mison läbi elada tulnud.
Sarkastiliselt võiks öelda, et mul on hea meel, et mu vanaema elab ja näeb, et 2020 aastal pannakse inimeste vastu toime kordades suurem kuritegu kui 1940-aastate repressioonid. Siberisse saatmine oli puhas meelakkumine, turismireis selle kõrval, kui jultunult hetkel inimestega käitutakse. Ma saan aru, kui me peaksime maski kandma 24/7 ja hoidma 2m vahet kodus oma pereliikmetega, siis ma saaksin veel sellest aru. Aga poes, teatris, kinos käimine on vabatahtlik, keegi ei sunni sinna minema, vabalt võib olla kodus ja maskita. Keegi ei käse seal maski kanda. Suur silm ei valva meie üle.
Ja lõpetuseks – kui keegi tahaks meid nii hirmsasti kiibistada, kas selleks ei oleks olemas mõni lihtsam ja tõhusam meetod kui mask?
*päise pilt – Ohhsanugis