Ei saaks öelda, et ma olen peale Satu matuseid ta peale liiga palju mõelnud. Kohati on mul isegi süümekad olnud, et mis sõbranna ma selline olin, kui ei tule igatsust ja kurbust ja pisaraid peale. Samas olen sirvinud vanu postitusi ja mõelnud, et ikka megaäge naine oli. Eriline. Mulle tuli meelde, kuidas me kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada Satu peent avajat. Ta veel naeris mu üle ja küsis, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada. Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua.
Täna hommikul riideid selga otsides jäi mul silm peale pruunil seelikul, mille Satu mulle oli kinkinud. Ma ei olnud seda ammu kandnud. Ja kui ma siis täna hommikul end üleni “Satusse riietasin”, tundsin ma, kuidas ma tunnen temast tegelikult nii kohutavalt puudust. Mitte iga kell ja alati, sest me ikka kaklesime ka, aga ma teadsin, et “meie tädi Satu” on siiski alati olemas. Tema süstis minusse enesekindlust ja uskus minusse, andis mulle nõu, oli (mitte švami ja rätikuga, vaid) šampanja ja kokt krabbeskjell´idega alati ringinurgas olemas. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.
Mulle tuli meelde kui me käisime ta riidekappi läbi ja ta pärandas mulle mõned oma vanad lemmikud. Ta ei valinud neid huupi, vaid ütles, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Tal oli võrratu maitse ja stiilitunne. Ta riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. See käsisti tikitud käekotti, mis ta oli Prantsusmaalt ostnud ja mille ta mulle mu 35. sünnipäevaks kinkis. Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Satu oli nii kaunilt riides. Ma kadestasin ta maitset.
Ma tundsin korraga puudust nendest õhtutest, mis läksid üle hilisööks ja me istusime ta köögis jarääkisime maailma asjadest. Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Nendest õhtutest tarõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust. Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Kuidas me vaatasime koos esimest korda „Totorot“. See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis Satu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.
Mulle tuli meelde, kui me talvel bålpanne ostsime. Kõik koos grillisime. Mina, Satu, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Ida sai saunapisiku just tänu Satule. Ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Jah, see sama Ida, kes alguses sauna kartis. Oh ja need suvised õhtusöögid. Istusime terassil, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid.
Ja see, kui me veetsime koos kõige ilusama puhkuse hytta´s. See oli imeline puhkus, isegi hoolimata faktist, et me pisikese põrnikaga tee peale jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust. Selliseid asju sai juhtuda vaid meiega.
Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud osa saada sellest satumaisest naisest ja temaga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda.
Krt, ma tundsin korraga Satust ja tema telefonikõnedest, vestlustest nii puudust.