Ma olen oma valdkonnas hea, julgen isegi öelda, väga hea spetsialist, ma olen haritud, intelligentne, töökas, ma armastan oma tööd. Lisaks sellele olen ma ema, küll ühe lapse ema, aga siiski ema, kellel on läinud lausa nii halvasti, et laps on andekas ja selgub, et ka ambitsioonikas. Me elame maal, laps käib maal lasteaias, aga mina käin linnas tööl. Teate küll, mida see tähendab. Maal ei ole sobivaid huviringe varnast võtta ja ega tööga on ka sama lugu. Muidugi midagi ma leiaksin, aga panite tähele, ma olen väga hea spetsialist. Kui ma ei töötaks oma valdkonnas, siis see oleks ande raiskamine. Sama on ka minu lapsega. See oleks ande raiskamine kui ma temaga ei tegeleks ja teda õigetesse huviringidesse ei veaks. Ehk siis ma sõidan kaks korda nädalas sada kilomeetrit vaid selleks, et mitte raisata oma ja lapse annet. Tulen hommikul varem tööle, et saaks varem töölt ära minna, sõidan lapsele järele, läheme linna huviringi ja siis tagasi koju. Ta tahaks veel viiulit ja klaverit ka õppida ning isegi eelkoolis käia, aga teate, see logistika muutub liiga kurnavaks. Kaks korda nädalas jõuan ma koju hilja õhtul. Olen täitsa väsinud sellest edasi-tagasi sõitmisest.
Mul on hea meel lugeda, et minu armas riik on ühtäkki muutunud nii mõistvaks töötavate emade suhtes. See on tänuväärt asi, liiga pikalt on meie riigis “tähtsaid töid” teinud vaid keskealised mehed. Rõõm on lugeda, et lõpuks ometi on riik toetav naiste karjääri tegemises. Seega ütlen juba aitäh ette. Mille eest, küsite? Ikka selle auto ja autojuhi eest, mille te mulle saadate*, et töö- ja eraelu hõlbustada, et ma ei peaks oma pead vaevama logistikaga, vaid saaksin olla pühendunum ema, abikaasa ja töötaja. Võib olla oleks mul isegi rohkem aega sõprade jaoks. Aitäh! Suurt autot ei ole vaja, sest ikkagi vaid üks laps, kuid kui tohib paluda, siis piisavalt suur, et koer ka pagasnikusse mahuks. Täitsa isegi mõni Kia linnamaastur ajab asja ära.
Kui autojuhisoovijaid on hetkel liiga palju, siis pole hullu, mul on teine lahendus ka pakkuda. Tööandja maksud võiksid töötava ema kohta olla nii palju madalamad, et tööandja jääks ellu kui maksaks mulle palka vahemikus 3500-6900 eurot. Siis mul ei oleks autot ja autojuhti vaja, ma saaksin endale lubada lapsehoidja ja isikliku autojuhi. Täitsa ise maksaks oma taskust. Üldse ei tahaks riigilt abi. Aga ma saaksin hea ema olla. Ja hea abikaasa. Ja hea töötaja. Hea spetsialist.
Aitäh!
Ja kui juba tänamiseks läks, siis tänan sind,armas riik, ka selle eest, et Selveris 10-tunniseid tööpäevi tegevate emade lapsed võivad poest tasuta šokolaadi võtta.
Aitäh veelkord!
*Kui täna auto toote, siis ärge enne üheksat tulge, mind ei ole kodus varem. Autojuht võib alustada tööd lausa uuest nädalast, mul see nädal on juba ära organiseeritud.
Mailis on ka tänulik! 🙂
Meid, tänulikke, keda täna koduhoovis ootab üllatus ministeeriumi poolt saadetud autojuhi näol, saab palju olema:)
kusjuures mõtlesin ka just, et kuna mul kaks last ja elasime äärelinnas aga sinna kahjuks lasteaiakohta ei saanud, pidin iga hommik kaks last kesklinna lasteaeda viima (mõlemad erinevas majaotstes). Tund aega sõitmiset (õhtul teine tund pluss mõlemad trennidesse) ja tööle jõudes ma 10min lihtsalt olin:) Lapsed küll praegu juba suured ja loomulikult ma teeksin seda kõike uuesti aga autojuhist pole küll ära öelnud:D
Tegelikult ju nii ongi, et teemegi neid asju, isegi kuidagi automaatselt ja mõtlemata, kuigi see on väsitav ja kindlasti ka kohati keeruline, sest oma laps(ed). Aga abist ei ütleks vist ükski vanem ära:=
Ministrist ma ei räägi, aga iga kord, kui ma loen helikoptervanemate kurtmisi, siis tahaks öelda filmiklassikast pärit lause – keeruliseks ära oma elu ise ela. Mõni aeg tagasi kurtis üks pere lehes, kui raske neil on, Peetrist tuleb ühte last viia Õismäele võrkpall mängima ja teine käib Lasnamäel tantsimas. Jutt oli algklassilastest, kes pidid käima just konkreetsete treenerite juures. Tasemel trennid on ka Peetrist olemas, aga kui need ära põlgad, siis pole põhjust kaastunnet lunida. On ka sinu kodu lähedal olemas korralik muusikakooli ja huviringid, aga kui pere on otsustanud, et sobib vaid üks, siis ohkida et küll on raske, pole põhjust.
hahhaa! see on esimene kord kui mind helikoptervanemaks keegi nimetab, väga armas:) Ma ei luni ei kaastunnet ega tegelikult ka ei kurda, sest jah – ongi minu otsus ta viia just sinna huviringi.
Aga mul on ōigus ka sarkastiline olla kui ma tahan;)
Aga mõtle! Sa saad täesti ise hakkama oma elu korraldamisega!
Nendel hetkedel, kui ma lapsele taksojuhi tegemisest täiega tüdinud ja väsinud olen/olin, siis hakkasingi linnaäärsest külast südalinna kolimisest unistama. Et ei peaks muretsema, kui koolibussist maha jääb või vaja kindlaks ajaks kesklinna jõuda. Ei oleks nii palju logistikat ja ämmal ei oleks pidevalt häbi, et laps võrreldes tema sõbrannade järeltulijatega nii vähestes huviringides käib… (jah, mul laps näiteks eelistab võistlusspordile niisama jooksmas või rattaga sõitmas käia ja leiab endale asjalikke veebikursuseid + koolis on valikainete poolest täiega ägedaid tunde. Ta käib juba gümnaasiumis ka muidugi.)
Miks riik peaks? Ikka sinu enda tööandja.
kas sa usud vōi mitte, ma saan tegelikult ka ise hästi hakkama oma eluga. see siin oli lihtsalt sarkasm ÜHE tööandja kulul.
Kōike ei pea kohe nii tōsiselt vōtma. küll mu tööandja mulle ka vōimaldab vajadusel mitte 100 km sōita, vaid lausa kodukontoris tööd teha. See polnud asja mōte. Asja mōte oli, et kui, siis kirjutagu seadus ringi:)
Kes siin nüüd tõsiselt võtab?
Mõni sõnastab sarkasmi ülepaisutatult, mõni minimalistlikult.
Aga tõsiselt: miks ei võiks tööandja aidata oma häid töötajaid nende igapäevalogistikas? Sinu tööandja ju lubab sul kodus töötada. Miks teised tööandjad ei või lubada muid võimalusi? Teada-tuntud printsiip keskkonnasõbraliku eluviisi juures on ju autojagamine võrreldes loodusressursside raiskamisega kui iga indiviid ise vaadaku kuidas saab.
Segan küll vestlusesse nn vahele, aga mind häirib selle asja juures see, et valitsus ega riik ei ole Pr. Repsile tööandja, vaid nad esindavad rahvast ja neile kehtivad samad reeglid, mis teistele. Teised inimesed peavad oma rahaasjad ise korras hoidma ja ise oma tarbitud teenuste eest maksma. Muidugi võib autojuht käia poes ja tuua-viia lapsi, aga minu arust peaks nende sõitude eest maksma ka Pr. Reps ise, sest need ei ole AMETIsõidud. Nii mitmeski Euroopa riigis lendaksid valitsuses pead sellise käitumise eest, kus aetakse segi riigi vajadused ja isiklikud vajadused.
Kahtlane, et sama tööandja lihtametnikule sedasama võimaldaks, olgu ta nii tubli kui tahes.
Eks asi ongi pigem RAHAS, kui selles, kes keda sõidutab. Kui Repsil oleks “erisoodustus” makstud lisaks autole ka autojuhi eest, siis oleks vast korras. Aga sellist praktilist (ja väga head) süsteemi praegu pole. Ministrid on Eesti riigile ja rahvale olulised töötajad, miks mitte nende jaoks üks hea süsteem välja mõelda, et oleks läbipaistev ja selge. Minu meelest on tore, et meil on ministreid, kes on naised, kes on emad…Kui poleks head logistikat, siis ta võibolla ei saakski meie heaks oma töö teha vaid valiks muu ameti. Maapiirkondades toimivad ju ka autojagamised naabritega/töökaaslastega, vähemalt teoreetiliselt.
“Kehtivad samad reeglid, mis teistele” – mida see õigupoolest tähendab? Meenub üks karikatuur, kus elevandil, ahvl, maol, kilpkonnal ja linnul nõutakse puu otsa ronida, et määrata võitja!
Tegelikult on ju kõik täiesti läbipaistvalt paigas. Ministri palk on seadusega määratud. See on ca 5500 eurot, nii et mitte just sandikopikas. Lasta riigil maksta erisoodustusmaksu oma isiklikuks tarbeks ja kasutada riigi palgal olevaid inimesi oma lapsehoidjatena on varjatud palgalisa võtmine. Selge, et ebaeetiline, aga võibolla ka ebaseaduslik. Siiski võibolla on JOKK, kui seadused nii sõnastatud, et ei saa lugeda seaduserikkumiseks. Eks asjatundjad selgitavad.
Öelda, et riik peaks tagama paljulapselisele enale selle või teise, on küüniline ja kõlab inetult, kui me räägime sellise palganumbriga emast. Selle palganumbri juures puudub sisuline vajadus skeemitada ja jokitada.
Ah, seda ka veel, et kui ahv, kilpkonn, madu ja need teised kõik sümboliseerivad Eesti Vabariigis elavaid täiskasvanuid naisi, siis seadused kehtivad neile kõigile ühtemoodi. Ja mina naisena eeldan, et kõik täiskasvanud naised on võimelised sellest aru saama.
Kui nüüd aga hakata vaatama, kellel on kõige raskem puu otsa ronida, siis see ei ole 5500 eurot teeniv naisminister kuue lapsega. See on üksikema kuskilt Ida-Virumaalt, kes on müüja ja õhtuti pärast tööd veel kodus lastega õppimise kõrvalt hooldab voodihaiget lähedast.
Üks parimaid kommentaare siin teemas 💪
Ma olin oma lapsed iseseisvaks õpetanud, ehk siis kasutasid huviringis käimiseks ühistransporti ja ma ei nurisenud, et hommikul oli vaja lapsi kooli-lasteaeda viia. Aga nüüd. Hetke olukorras, kus kool soovitab mitte kasutada busse, trolle, tramme. Oleks mul ka sellist autojuhti tarvis 🙂 Tööpäev algab hommikul kell 7 ja mõnel õhtul kestab kuni 20.00. 75 kilomeetrit päevas ja me elame pealinnas eks 🙂 Miks ma ise seda maksan ja kes selle tööaja mul kinni maksab.
Ärgem unustagem üleskutset- Tulge maale elama!!!!
Jäetakse lisamata, et siis õpite ise selgeks taksojuhi ameti ja auto läbisõit saab olema samal tasemel kollase Saksast toodud Mersu taksoga. Maal on põnev, kunagi pole vaja muretseda, et ÄKKI juhtub kohapeal olema põnevaid huviringe, meelelahutust või lausa tööd …ei, seda hirmu pole.
Okei, nats üle võlli sai, mulle ka maal väga meeldib aga noh, osadele on lubatud rohkem kui teistele. Mul sõber soovis, et liinibuss peatuks seal kus tema laps saab bussi peale minna ise turvaliselt….aga see on vallale too mutch pingutus.
Jah, tõesti, linnalähedal maal on ka erinevaid huviringe ja muusikakoole ja kõike on, aga siiski peab ütlema, et mõned paremad ringid asuvad linnas ning kui on nii, et laps on ambitsioonikas ja tema jaoks on oluline ka ükskord võita, siis vanemana teedki selle otsuses ja oled taksojuht. Ei saagi otseselt kurta, oma valikud, aga siiski mõtlen, et nooh…autojuht kuluks ära küll, oleks kordi lihtsam kogu logistika:)
Ma olen alla 40 aastane noor naine, kahe lapse ema ja omal alal hea spetsialist olnud üle 12 aasta, RIIGIAMETIS. Ma ei ela Tallinnas vaid sõidan iga päev üle 40 minuti tööle, samal ajal kui mu lapsed käivad kodukohas lasteaias ja koolis. Mu laps vajas logopeedi, mida kodukohas lihtsalt ei ole, ma olen sõitnud mitu korda nädalas peale tööpäeva lõppu lapsele järgi ja siis linna tagasi, et ta saaks abi. Loomulikult tasulise teenusena. Ma olen kurnatusest nutnud koos lapsega. Ma saan palka alla Eesti keskmise, ka nüüd kui ma olen oma ala spetsialist olnud üle 10 aasta. Aga ma ei kurda, minus on säilinud (mingi ime läbi) see riigi teenemise austus ja ma tegelikult naudin oma tööd. AGA, mu tööandja isegi saaks mingisuguseid hüvesid mulle lubada, rääkimata protestimisest, ületunni tasudest ja me üldse ei lähe tudukiikede ja puhkenurkade juurde, sest me rasikame ju maksumaksja raha (ka minu enda raha). Iga sent on loetud ja läbikaalutud, kuidas see kulutus tavainimesele võiks tunduda. Nagu meie ei oleks inimesed, vaid robotid.
Minus ei ole ambitsiooni saada juhiks, sest riigiametis on see KOHUTAVALT tänamatu töö. Ma ei õigusta Mailis Repsi, ilmselt kujunes see nii aja jooksul võibolla kuidagi endale teadvustamata, et nii ehk ei tohiks. Aga ma olen kindel et ta on teinud tööd, palju tööd.
Kuigi see ei tohiks olla vabandus, et ta on üksikema ja paljulapseline, aga nii me jõuame sinna kus me juba peaaegu oleme – kaabudega vanamehe nässid peavad neid ameteid, sest nende kodused naised hoolitsevad kõige muu eest ja neil ei ole vaja tööandja tuge.
Huhh… see on piinanud mind elisest saati, võibolla emotsionaalselt ja üheülbaliselt, aga sain selle endast välja 🙂
Ma mõistan su kommentaari väga hästi ja ma usun, et sellised ametikohad on täiesti tänamatud ning ma julgen naiivselt uskuda, et võib olla tõesti ta ei adunud, kuidas asjad kujunesid ja valesti kujunesid, aga nagu siin üks hilisem kommenteerija ütles, et “segi ei häiri see ametiauto kasutus kui selline, vaid tervikpilt. Just see, kuidas ettevõtjaid ja lausa eraisikuid üritatakse peensusteni reguleerida. Ettevõtjaid siin tõmmati vahepeal lausa liistule kui ettevõttele kuuluv auto spordiklubi ees juhtus parkima. Oma töötajate tervise eest hoolitsedes peab ettevõtja räiget erisoodustust tasuma.”
Kommenteerin, kuna loo pealkirjas tänatakse riiki ja mulgi oleks teda tänada. Mul on nimelt 2 last, 22 ja 20 aastat vanad. Üks lapsendatud. Lapsendatu oli lapsendamise hetkel 14. Selgus, et kui lastekodulaps astub ellu, on tal õigus saada ühekordset elluastumistoetust 320 euri (aasatl2014). Sama toetus antakse kaasa ka lapsele, kes lapsendatakse kuni 10-aastasena. Üle 10-aastasele pole midagi ette nähtud. Ma ei saa aru, kust see loogika? Et vanem laps ei vaja midagi? Neid ei lapsendata nagunii (kohuski üllatus, et nii vana lapsendan). Külastades hiljuti pensionikeskust, selgus, et iga lapse eest, keda oled kasvatanud vähemalt 8 aastat, on ettenähtud teatav pensionilisa (minusküülne loomulikult). Kuna minu lapsendatu sai minu lapsena alaealine olla 4 aastat, olen ma pensioni seisukohast ühelapseline. Nii kui kaheksateist sai viskasin välja, ju indeed! Olgu öeldud, et LOOMULIKULT ei lapsendanud ma teda mingi toetuse või pensionilisa pärast, aga kuulates paatoslikke loosungeid “iga laps vajab kodu” ja minu jaoks veidi arusaamatut paljulapselisuse ülistust, ei jää mulgi muud üle, kui öelda, aitäh, kallis riik!
Tead, seda oli ikka päris kurb lugeda. Ses mõttes, et ma loomulikult mõistan, et keegi (loodetavasti) ei lapsenda toetuste pärast, aga see on ju tegelikult lausa absurdne.
Ise oled kirjutanud, et kui raske on olla lapsevanem (ühe lapsega). Isegi lastekaitse saadeti sulle.
Mõtle nüüd kui Sul oleks kodus neid lapsi 6?
Mis juttu sa siis ajaksid?
Ps. Muide Selver ei ole riigiasutus, et riiki/valitsust tänama pead.
ütlen vaid ühe lause – SA OLED IDIOOT!
Lisaks idikale sina oledki ilmselt see tüüp, kes vorbib hunniku lapsi valmis ja siis teatab “aidake”, mul on lapsed. Oeh, ei aita 🙂
Sinu suust, Eveliis, kuulda sellist kommentaari – no liig, mis liig!
Mis imeinimene ma siis olen, et ei tohi ni reageerida?
Oi kui hea:)
Aga tõsiselt võttes kui üks NAINE on otsustanud saada 6 last, siis ta EI PEA olema minister, kui sellest ametikohast teenitav tulu pole piisavalt suur, et perekonna kulufondi katta ilma, et ei peaks riigiaparaadis sellist komejanti korraldama.
Hoidugem ka distantsôppest – ikkagi 6 last!
Oi, mulle see sarkasm selles postituses meeldib. Hästi kirjutatud! (öeldud ilma sarkasmita).
Mind isegi ei häiri see ametiauto kasutus kui selline, vaid tervikpilt. Just see, kuidas ettevõtjaid ja lausa eraisikuid üritatakse peensusteni reguleerida. Ettevõtjaid siin tõmmati vahepeal lausa liistule kui ettevõttele kuuluv auto spordiklubi ees juhtus parkima. Oma töötajate tervise eest hoolitsedes peab ettevõtja räiget erisoodustust tasuma.
Eraettevõtja soovile oma töötajate lastele rajada lastehoidu (näiteks tehas, kus on töö kolmes vahetuses ja seetõttu munitsipaallasteaiast pole mingit tolku) näidatakse ametnike poolt pehmelt öeldes keskmist sõrme.
Vot selle kõige valguses tundub praegune juhtum lihtsalt rahvale näkku irvitamisena.
Riigiasutuste alama astme töötajad peavad iga sõidukikasutuse broneerima-registreerima-arhiveerima, põhjendama ja kirjutama seletuskirju, miks nad julgesid kohviku ees peatuda (reaalne juhus, mida olen kuulnud – selle loo rääkisid mulle minu juures kontrollis käinud ametnikud, kes ütlesid, et sellise mõnitamise vältimiseks ja paberitöö pealt aja kokkuhoidmiseks käivad tihti pigem oma kuludega ja oma isikliku autoga….).
MOTT
See ongi kogu selle kaasuse probleem, et ühtedele on lubatud ja teised, maksavad maksudega end ogaraks, kui sama julgevad või tahavad oma töötajatele lubada.
MOTT! Olen nii nõus, et asi ei ole ju ametiautos, vaid sellest just, et kohati reguleerime üle võlli asju ja siis teises kohas toetame naiste ja emade tööl käimist.
Tean ka ise tuttavaid alama astme ametnikke, kes 99% sõitudest tegid oma autodega just sinu poolt välja toodud bürokraatia pärast.
Intelligentne? blogija sõimab oma lugejaid idiootideks”.
Palun vabandust kui see mind ebaintelligentsena näitab, aga ausalt, ma ei oska küll kuidagi teisiti reageerida kui inimene tuleb siia irvitama, et sul ju lausa lastekaitse käinud. Nagu ma oleks mingi eluheidik ja probleemne ema. Dafaq! Me kõik teame, MILLE pärast see lastekaitse käis. Aga ma võin ka ausalt öelda, et mul on hea meel, et käis, sest 1) mul ei ole midagi häbeneda, varjata, karta kui keegi peaks veel tundma, et tahab kaevata kadedusest või isiklikust vihast mu vastu ja 2) ma sain väga hea koolituse tasuta + suhtlen lastekaitsega ise kui ma tunnen, et vajan nõu. Mitte ABI, vaid NÕU, sest spetsialistid, kellega ei pea emasid ähvardama, vaid kel on teised kogemused ja oskused kui minul.
Pingback: Lugu sellest, kuidas ma (jälle) ärritusin | Eveliisi eluviis