Sellest on vist juba kõik teadlikud, et meil on peres uus koer. Beebikoer nagu me teda hellitavalt nimetame, sest hoolimata oma suurusest on ta tõesti alles veel paras beebi, kel kõik hambadki veel suus ei ole.
Milline aga on elu temaga igapäevaselt lisaks hommikustele kohvitassi-hommikumantli jalutuskäigule, seda on minult palju küsitud ja oleme ausad, mind on ka kommentaaridega ära hirmutatud, et tegu on väga raske tõuga, et kas me ikka teame, et ta on Venemaal aretatud teenistus-ja valvekoeraks, mitte niisama kaisumõmmiks. Teame. Kes tahab tõu kohta rohkem lugeda, siis siin on hästi hea ülevaade.
Kas Dexter on siis raske iseloomuga koer? Noooh, ütleme nii, et ta on iseloomuga koer, väga kindla oma arvamuse ja sooviga teha asju oma moodi. Kas me laseme? Ei lase. Kas ta kuulab sõna? Ei kuula. Ma ei hakka ilustama, et koerakasvatus läheb ludinal. Selles mõttes, et ta ei tee pahandust ega midagi, suurema osa ajast on ta toas pikali nagu suur kohev vaip või longib meil igal pool sabas, sest ta tahab õudselt lähedust, aga meie arvamus sellest, kus ta tohib käia ja kus ei tohi, teda väga ei huvita. Kui ta tahab külmkapi ees seista, siis ta seisab, kui ta tahab wc-sse kaasa tulla, siis ta tuleb, kui ta tahab perepildile end esiplaanile sättida, siis ta sätib. Kui tal tekib tunne, et ta on sülekoer, kes mahub diivanile sülle, siis seda ta üritab teha.
Hommikud veedame me koos vannitoas.
Kasvatamatu ja päheistunud? Kasvatamatu kindlasti, aga siinkohal julgen ma öelda, et kasvatamatu veel. Ta on hästi kiire õppija. Näiteks teab ta väga hästi, et tuppa ei tulla eesuksest, vaid tagauksest, kus on vaip ja rätik käppade puhastamiseks, ja ta ei liigu edasi enne kui käpad on puhastatud. Ta saab reeglitest väga kiiresti aru, kuid see ei tähenda sugugi, et ta nendele alati alluda tahaks. Tahate öelda, et mine ometi koerte kuuletuskoolitusele? Ma käin seal. Pool algajate kursust on läbi ja kuigi ma ei olnud kindel, kuidas Dexteriga seal toime tulen, siis mida kord edasi, seda paremini me hakkama saame. Ma pean tunnistama, et ma olen hämmingus. Jah, ma olen ta kohta ka seda lugenud, et nad on hästi koolitatavad (kui nad seda tahavad), aga mina ei ole ju mingi koeraekspert. Ma pigem olen uhke enda üle, et olen ta pannud sõna kuulama ja tegema seda, mida ütlen. Tsiteerides groomerit kelle juures käisime, siis meie koer on nagu tema oma – “koolis puhas viieline ja kodus nagu metsjeesus”. Okei, igaks juhuks ma jälle ütlen, et liialdan, sest ka kodus hakkavad käsklused vaikselt selgeks saama. Alles eile pidin ma uhkusest lõhki minema, et ta sel nädalal kodutööks jäänud ülesande nii kenasti ära tegi. Ma saan aru, et kogenud koerainimesed itsitavad vaikselt pihku, aga minu jaoks on need väikesed sammud nii suured asjad, sest jah, isegi ei varja, et minu sõnast ja arvamusest kippus tal kodus alguses ikka väga ükskõik olema. KIndlasti on siin praegu lugejaid, kes vangutavad pead ja mõtlevad, et issand naine, sa teed kõike valesti, sa peda näitama, et tema ei ole karja juht ja mida kõike veel, aga teate, las ma teen valesti. Ma õpin. Me õpime koos. Selleks ma ju ka koolis käin. Ja ega ma nüüd ikka päris eilana ka ei ole, ma käisin ka Hugoga koolis ja teooriast ikka üht teist tean. Küll me asjad selgeks saame.
Tegeleda mulle temaga meeldib. Selles ei ole absoluutselt küsimust. Lihtsalt õhtuti on jalutuskäigud lühemaks läinud, sest teate, pime ja vaikne mets, kus aegajalt midagi praksub, ei kõla kuigi kutsuvalt. Isegi lambiga käies.
Teine põnev teema on muidugi Dexteri hooldus. Kammimine ja pesemine on Mareki teema. Pesemisega ei ole probleeme. Kui välja arvata see, et 70kilost koera ikkagi annab vanni tõsta. Kammimine tuli meil ka enda arvates suht hästi välja, aga pügamine oli juba edasijõudnute teema. Tegelikult selgus, et ega meil ka kammimine väga hästi välja ei tulnud ja Dexteri karv oli alt vilti läinud. Selle lahtiharutamine aga ei ole teps mitte lihtne töö. Lisaks oli teda ikkagi vaja natukene soengusse pügada. Leidsin tänu lugejatele sellise vahva teenuse nagu “koerte ilusalong ratastel”. Spaabuss vurab hoovi, võtab koera enda hoole alla ja 4,5 tundi hiljem oleksime me pidanud kätte saama pestud-kammitud koera. Ei läinud nii lihtsalt. Nagu öeldud. Dexter on iseloomuga koer. Kui tema ei taha, et teda kammitakse, pestakse ja pügatakse, siis tema ei taha. Nii jätsime me seekord groomimise pooleli.
Naisterahvas, kellega ma lõpuks kaubale sain, võttis Dexteri oma hoole alla terveks päevaks. Tal on kogemus ühe samasuguse mustaga ja ta juba teadis nende iseloomu. Et on vaja lasta tal puhata, mängida, pidada läbirääkimisi ja “küll ma temaga hakkama saan”, ütles ta muretult, “ma tean, millised marakratid nad on.” Kui ma peale tööpäeva helistasin ja küsisin, kuidas läheb, sain ma vastuseks tüdinenud “nooo, vaevaliselt.” Pesemine ja föönitamine oli kõik läinud kenasti, aga edasi hakkasid läbirääkimised. Ei ole selline tilluke koer, et võtad lihtsalt kinni ja pügad ära. Pisike nääpsuke naine, pool Dexteri kaalust oli aga kangekaelne ja otsustas, et tema alla ei anna. “Kuigi mul kohati oli tunne, et ütlen ka, et teate, viige oma marakratt ära, aga siis mõtlesin, et keegi ometi peab ju selle töö ära tegema ja ma tean, et selliste koerte groomijaid ei ole palju,” ütles ta. Ma olen talle selle kangekaelsuse eest tänulik. Kui me “spaasse” järgi läksime, siis oleks seal toas nagu sõda üle käinud. Dexteri karvu oli igal pool. See siin on vaid tilluke osa kogu “sõjatandrist”.
“Me peame ikka kõrvad ka korda tegema ja saba tahaks ka natuke näksida,” ütles groomer otsustuskindlalt. “Kolmekesi saame ikka hakkama.” Muidugi saame, mõtlesin mina, mis see siis on, suts ja suts tehtud. Sutsust ja sutsust oli asi kaugel. Kõigele sellele kulus veel kaks tundi. Kokku 12 tundi!!! Kujutate seda ette?
Aga minu meelest sai tulemus ilus. Muidugi oli karvamõmmik nunnu ja nii meenutab ta natukene “nälginud pikajalgset puudlit”, aga koeral on parem, vill on kadnud ja meil kõigil järgmine kord lihtsam. Nunnu on ta ikkagi. Mis siis, et näeb välja nagu oleks meile teine koer kaasa antud.
Minu meelest näeb täitsa venelane välja. Loodan, et ma ei solvanud sellega kedagi:D
Kokkuvõttes. Tegemist on selle koeraga palju. Järgmiseks ootab meid ees ortopeed. Iseloomu on tal rohkem ja veel. Kohati on ta tüütu ja teda on raske ignoreerida, sest teda on terve maja täis. Aga need emotsioonid, mida ta pakub, need on hindamatud. Ta on nii positiivne ja mõnus kaaslane, et isegi kui on raske või väsitav tööpäev, siis vaatad ja tegeled natuke selle “väikese” venkuga ja tuju läheb heaks. Täitsa meie pere koer. Hea meel, et ta meile nö teele sattus.
What is this life even…