Sellest on vist juba kõik teadlikud, et meil on peres uus koer. Beebikoer nagu me teda hellitavalt nimetame, sest hoolimata oma suurusest on ta tõesti alles veel paras beebi, kel kõik hambadki veel suus ei ole.
Milline aga on elu temaga igapäevaselt lisaks hommikustele kohvitassi-hommikumantli jalutuskäigule, seda on minult palju küsitud ja oleme ausad, mind on ka kommentaaridega ära hirmutatud, et tegu on väga raske tõuga, et kas me ikka teame, et ta on Venemaal aretatud teenistus-ja valvekoeraks, mitte niisama kaisumõmmiks. Teame. Kes tahab tõu kohta rohkem lugeda, siis siin on hästi hea ülevaade.
Kas Dexter on siis raske iseloomuga koer? Noooh, ütleme nii, et ta on iseloomuga koer, väga kindla oma arvamuse ja sooviga teha asju oma moodi. Kas me laseme? Ei lase. Kas ta kuulab sõna? Ei kuula. Ma ei hakka ilustama, et koerakasvatus läheb ludinal. Selles mõttes, et ta ei tee pahandust ega midagi, suurema osa ajast on ta toas pikali nagu suur kohev vaip või longib meil igal pool sabas, sest ta tahab õudselt lähedust, aga meie arvamus sellest, kus ta tohib käia ja kus ei tohi, teda väga ei huvita. Kui ta tahab külmkapi ees seista, siis ta seisab, kui ta tahab wc-sse kaasa tulla, siis ta tuleb, kui ta tahab perepildile end esiplaanile sättida, siis ta sätib. Kui tal tekib tunne, et ta on sülekoer, kes mahub diivanile sülle, siis seda ta üritab teha.
Hommikud veedame me koos vannitoas.
Kasvatamatu ja päheistunud? Kasvatamatu kindlasti, aga siinkohal julgen ma öelda, et kasvatamatu veel. Ta on hästi kiire õppija. Näiteks teab ta väga hästi, et tuppa ei tulla eesuksest, vaid tagauksest, kus on vaip ja rätik käppade puhastamiseks, ja ta ei liigu edasi enne kui käpad on puhastatud. Ta saab reeglitest väga kiiresti aru, kuid see ei tähenda sugugi, et ta nendele alati alluda tahaks. Tahate öelda, et mine ometi koerte kuuletuskoolitusele? Ma käin seal. Pool algajate kursust on läbi ja kuigi ma ei olnud kindel, kuidas Dexteriga seal toime tulen, siis mida kord edasi, seda paremini me hakkama saame. Ma pean tunnistama, et ma olen hämmingus. Jah, ma olen ta kohta ka seda lugenud, et nad on hästi koolitatavad (kui nad seda tahavad), aga mina ei ole ju mingi koeraekspert. Ma pigem olen uhke enda üle, et olen ta pannud sõna kuulama ja tegema seda, mida ütlen. Tsiteerides groomerit kelle juures käisime, siis meie koer on nagu tema oma – “koolis puhas viieline ja kodus nagu metsjeesus”. Okei, igaks juhuks ma jälle ütlen, et liialdan, sest ka kodus hakkavad käsklused vaikselt selgeks saama. Alles eile pidin ma uhkusest lõhki minema, et ta sel nädalal kodutööks jäänud ülesande nii kenasti ära tegi. Ma saan aru, et kogenud koerainimesed itsitavad vaikselt pihku, aga minu jaoks on need väikesed sammud nii suured asjad, sest jah, isegi ei varja, et minu sõnast ja arvamusest kippus tal kodus alguses ikka väga ükskõik olema. KIndlasti on siin praegu lugejaid, kes vangutavad pead ja mõtlevad, et issand naine, sa teed kõike valesti, sa peda näitama, et tema ei ole karja juht ja mida kõike veel, aga teate, las ma teen valesti. Ma õpin. Me õpime koos. Selleks ma ju ka koolis käin. Ja ega ma nüüd ikka päris eilana ka ei ole, ma käisin ka Hugoga koolis ja teooriast ikka üht teist tean. Küll me asjad selgeks saame.
Tegeleda mulle temaga meeldib. Selles ei ole absoluutselt küsimust. Lihtsalt õhtuti on jalutuskäigud lühemaks läinud, sest teate, pime ja vaikne mets, kus aegajalt midagi praksub, ei kõla kuigi kutsuvalt. Isegi lambiga käies.
Teine põnev teema on muidugi Dexteri hooldus. Kammimine ja pesemine on Mareki teema. Pesemisega ei ole probleeme. Kui välja arvata see, et 70kilost koera ikkagi annab vanni tõsta. Kammimine tuli meil ka enda arvates suht hästi välja, aga pügamine oli juba edasijõudnute teema. Tegelikult selgus, et ega meil ka kammimine väga hästi välja ei tulnud ja Dexteri karv oli alt vilti läinud. Selle lahtiharutamine aga ei ole teps mitte lihtne töö. Lisaks oli teda ikkagi vaja natukene soengusse pügada. Leidsin tänu lugejatele sellise vahva teenuse nagu “koerte ilusalong ratastel”. Spaabuss vurab hoovi, võtab koera enda hoole alla ja 4,5 tundi hiljem oleksime me pidanud kätte saama pestud-kammitud koera. Ei läinud nii lihtsalt. Nagu öeldud. Dexter on iseloomuga koer. Kui tema ei taha, et teda kammitakse, pestakse ja pügatakse, siis tema ei taha. Nii jätsime me seekord groomimise pooleli.
Naisterahvas, kellega ma lõpuks kaubale sain, võttis Dexteri oma hoole alla terveks päevaks. Tal on kogemus ühe samasuguse mustaga ja ta juba teadis nende iseloomu. Et on vaja lasta tal puhata, mängida, pidada läbirääkimisi ja “küll ma temaga hakkama saan”, ütles ta muretult, “ma tean, millised marakratid nad on.” Kui ma peale tööpäeva helistasin ja küsisin, kuidas läheb, sain ma vastuseks tüdinenud “nooo, vaevaliselt.” Pesemine ja föönitamine oli kõik läinud kenasti, aga edasi hakkasid läbirääkimised. Ei ole selline tilluke koer, et võtad lihtsalt kinni ja pügad ära. Pisike nääpsuke naine, pool Dexteri kaalust oli aga kangekaelne ja otsustas, et tema alla ei anna. “Kuigi mul kohati oli tunne, et ütlen ka, et teate, viige oma marakratt ära, aga siis mõtlesin, et keegi ometi peab ju selle töö ära tegema ja ma tean, et selliste koerte groomijaid ei ole palju,” ütles ta. Ma olen talle selle kangekaelsuse eest tänulik. Kui me “spaasse” järgi läksime, siis oleks seal toas nagu sõda üle käinud. Dexteri karvu oli igal pool. See siin on vaid tilluke osa kogu “sõjatandrist”.
“Me peame ikka kõrvad ka korda tegema ja saba tahaks ka natuke näksida,” ütles groomer otsustuskindlalt. “Kolmekesi saame ikka hakkama.” Muidugi saame, mõtlesin mina, mis see siis on, suts ja suts tehtud. Sutsust ja sutsust oli asi kaugel. Kõigele sellele kulus veel kaks tundi. Kokku 12 tundi!!! Kujutate seda ette?
Aga minu meelest sai tulemus ilus. Muidugi oli karvamõmmik nunnu ja nii meenutab ta natukene “nälginud pikajalgset puudlit”, aga koeral on parem, vill on kadnud ja meil kõigil järgmine kord lihtsam. Nunnu on ta ikkagi. Mis siis, et näeb välja nagu oleks meile teine koer kaasa antud.
Minu meelest näeb täitsa venelane välja. Loodan, et ma ei solvanud sellega kedagi:D
Kokkuvõttes. Tegemist on selle koeraga palju. Järgmiseks ootab meid ees ortopeed. Iseloomu on tal rohkem ja veel. Kohati on ta tüütu ja teda on raske ignoreerida, sest teda on terve maja täis. Aga need emotsioonid, mida ta pakub, need on hindamatud. Ta on nii positiivne ja mõnus kaaslane, et isegi kui on raske või väsitav tööpäev, siis vaatad ja tegeled natuke selle “väikese” venkuga ja tuju läheb heaks. Täitsa meie pere koer. Hea meel, et ta meile nö teele sattus.
What is this life even…
Imeilus koer ja tore koeralugu! Jaksu ja pikka meelt Dexterile teiega hakkamasaamiseks. 😉
Jaksu on tal tarvis meiega;)
Nii suurelt koduvahetaja tilpneb aastaid takjana 🙂 kui Sul juba ei ole siis osta aluskarva kamm. See on selline käpa moodi “reha”. Yldse pole kommenteerinud hirmutamise pärast. Kui koer saab täiskasvanuks saad aru, et keegi pole hirmutanud vaid kirjutanud sulatõde. Minu jaoks näiteks oli ootamatu, et halba käitumis pole võimalik korrigeerida ega ymber õpetada. Kunagi varem ei ole kohanud tõukirjelduses midagi sellist. Iseloom sõltub väga suures osas vanematest. Mingi 60-70% mõjutab ema iseloom. Instinkide vastu pole midagi teha, ainult saad koolitusega suunata sulle sobiva käitumise suunas (valvamine, kaitse nt). Puur oleks hea pysti panna kui teil juba pole ja õpetada oma koht. Vajadusel saad saata siis sinna nn kuuti. Ise kaalusin ka hiljuti igasuguseid suuri valvetõuge aga ei ole kindel ikka veel. 2-3 aastat pidevat treeningut pole minu jaoks. Ja isegi ei pelga kas ise saaksin hakkama, pigem muretsen teiste inimeste ja väikeste laste pärast kes kylla tulevad või territooriumist mööduvad. Palju jaksu teile mõmmiga 🙂
Ega ma ei arvanudki, et kommentaarid olid hirmutamise pärast, aga ikka tekivad mõtted, et püha jeesus, äkki polegi niisama mõmmi, vaid suur ja kuri koer. Aga ma näen, et ta on kenasti veel voolitav ja küll me selle oma koha ka selgeks saame. Ma koolis ja trennis käin täiesti hea meelega, sest juba koolitaja enda koerad on selliseks eeskujuks, et kohe tekib motivatsioon:)
Kamme on meil igasuguseid ta jaoks, aga seda “käpareha” veel ei ole, arvan, et pead silmas sama asja, mida groomer meile näitas ja soovitas.
Aa, seda ma ei teadnud, et kui nii vanalt kodu vahetab, siis jääb sabas nö tilpnema. Arusaadav tegelikult ja omamoodi armas ju ka.
On sul soovitusi, kuidas teda harjutada ka üksinda õues olema?
Kahjuks ei oska, ma enda oma põhimõtte pärast juba ei jäta yksi välja. Ilma aiata territooriumil võivad igasugu mõtted pähe tulla uudishimust või igavusest. Kui ta selline takjas on siis yksi õue jäädes võib sigadusi teha meeleheitest Sul. Vbl õues suur aedik kui oleks ja siis ta seal saaks aega veeta harjutamise mõttes. Et kui lahtiselt siis kas ta pysib territooriumil ja mida ta peab territooriumiks oma peaga? Eriti kui metsa vahel lahtiselt jalutamas käite. Heaks harjumuseks võiks olla, et jalutama minnes nt lähed rihmaga ja väravast väljaspool alles lased rihmast lahti. Ma enda omadel ( kass ja koer) teen selliseid rutiine, et nad saaksid aru kuidas mingi kord ette näeb 🙂 kassi maal ma kunagi ei lase omal jalal uksest välja, ikka sylle ja siis õue. Muidu ta arvab, et uks tehaksegi lahti et ta saaks lipsata ise kui huvi tuleb. Ta elakski ainult õues kui saaks.
Ma olen alati imestanud, miks inimesed võtavad endale raskeid koeratõuge ja nüüd on mul võimalus seda Sinult küsida? Olen ka ise juba aastaid koerapidaja, aga minu jaoks peab koerandus olema lihtne ja tore. Pereliige, kellega saab füüsiliselt aktiivne olla, aga ma ei taha midagi teada raske iseloomu taltsutamisest ja tunde nõudvast karvahooldusest. Miks inimesed teevad seda endale? Kas see on saavutusvajadus, et endale tõestada, et ma saan hakkama keerulise koeratõuga?
Mulle on eluks ajaks jäänud meelde ühe loomaarsti sõnad: ” Kõige suurem viga looma valimisel on lähtuda tema välimusest ja seetõttu ongi maailma täis õnnetuid koeri ja veel õnnetumaid koeraomanikke.”
Loodan siiralt, et teil läheb kõik hästi.
Ma ei ole öelnud, et ta raske on, ütlesin, et teised on mulle seda kommenteerinud, et raske tõug. Mina pean “raske” all silmas seda, et tegu on kutsikaga, kes ilmselgelt ei tea veel kõike, mis ja kus ja kuidas ehk me kipume teda võrdlema endise koeraga, kes oli igati sõnakuulekas. AGA me kipume unustama, et ta oli ka kunagi kutsikas ja tegi kõike seda sama, mida Dexter ehk siis tahab poriste käppadega tuppa joosta mõnikord jms “sigadused”.
Või on mõni koeratõug sünnist saati kohe selline, kes kõike teab ja oskab?
ja lõpetuseks me ei valinud koera välimuse järgi, vaid otsisime koera samal ajal kui see koer otsis uut kodu. Meile sobis tema ja talle sobime meie. Teeb see nüüd minust jälle halva koeraomaniku, et julgen öelda, et alles õpime koos koeraga?
Mäletan nii hästi, kuidas aastaid tagasi Perekoolis räägiti, kuidas me Hugost ei hooli, talle süüa ei anna, kuidas vaeseke ei saa tuppa ja mida kõike veel. Samal ajal kui Hugo oli kõige armastatum loompereliige üldse! Ma ei tea, kust inimesed võtavad ja teisi asju välja loevad kui mina kirjutan. On see mingi saavutusvajadus, et endale tõestada, et MINA olen parem kui TEMA. Või mis see on?
Sa said valesti aru. Ma ei pidanud silmas seda, et Sina räägid, et kutsikaga on raske. Ongi ja iga tõuga. Ma räägin just selle tõu raskusest. Aga kas enne koera võtmist te siis ei uurinud selle tõu kohta ja saadud info ei pannud kahtlema, et leidub ka lihtsamaid variante? Ma tahan lihtsalt aru saada, miks inimesed ise teevad oma elu raskeks.
Ma sain väga hästi aru, mida sina mõtlesid, aga mina ei ole ju öelnud, et raskused on tõuga seotud. Jah, muidugi me lugesime enne ta kohta ja tõesti olles temaga ka mitu korda enne koju toomist kohtunud, ei tekkinud tõesti tunnet, et saaks raskem olema kui mõne teise kutsikaga, sest ta on “raskest tõust”.
See on sama nagu Kaisa kommenteeris Facebookis – kui minna äärmustesse siis lapsest võib kasvada ka kas Ema Tereesa või Hitler. Lapse”tõug” on veel raskem, aga laste kohta lugemine ei pannud meid ümber mõtlema.
Ja palun ütle, kus ma olen kirjutanud, et mu elu on raske tänu koerale. Minu meelest kirjeldan hoopis, et meeldib temaga koolis käia ja tegeleda ja et ta on maksimaalne stressileevendaja, meie perele õige koer. Või saan ma valesti ka aru sellest, mida ise tunnen ja kirjutan? Ükskord groomeri leidmine oli see kohutav raskus? Kui SEE on elu raskeks elamine, siis püha issand jumal, sa ei tea, mis raske elu TEGELIKULT on:)
Mina saan aru kyll mida F mõtleb. Seetõttu setitangi mõtteid mis järgmiseks. Tahan võtta õuekoera kes ei oleks väljskutse liiga suur. Snautsiku puhul ikka hoolega uurisin tõugu aga kui pole kogemust umbusliku valvajaga siis ei oska ette näha tõu “veidrusi”. Kulus aastaid harjumiseks. Ise trimmin ja pygan aga ikka tubli tööpäev kulub terve koera tegemiseks. Ma jälle vastupidi ytleks, et hea koera kasvatamine on palju suurem väljakutse kui lapse saamine ja kasvatamine 😀 selliseid koeri nagu Sul Hugo oli, ei ole palju 🙂
Kui vähegi võimalik pyya leida keegi kes oskab musta terjerit pygada tõuomaselt. Muidu sul on kodus giant bolonka.
What is this life even 😂
(send help)
😂😂😂
absoluutselt mitte paha tagamõttega, aga olen aru saanud, et oled tahtnud airbnb-ga tegeleda (kui kunagi koroona…ohjah :)) ja Ida ju kasvab aina suuremaks ja ehk tulevad sõbrad külla jne – kui nüüd koeral siiski avaldub väga tugev valveinstinkt, olete te selle peale ka mõelnud? lihtsalt, omal lapsepõlves (kaunid 90ndate algused, eksole) olid paaril lapsepõlvesõbral rotveilerid, kes laste sõprade külas olles lukustati (jah, uks lukku, et kogemata ei läheks lapsed valesse kohta wc-d otsides vms) teise tuppa kinni. ja ausalt öeldes, üsna eluohtlik lausa.
eks ma siis annan ta ära, mul on kombeks loomi solgutada
Anna andeks, kas sa võrdled vene musta terjerit praegu rotveileriga? Kas sa ikka oled vene musta terjeriga kohtunud? Mina olen paariga pikemalt aega veetnud oma elus. Pole kumbki nendest kedagi rünnanud. Oma aias sees teevad paar korda auh, kui keegi on väravas ja kui peremees on andnud külalisel siseneda, on koeral sellest külalisest võrdlemisi kama olnud. Miks te inimesed üritate Eveliisile sisendada, et on endale põrgukoer Kerberose koju võtnud? Või miks te loomaomanikku idioodiks peate? Päris kurb on lugeda kohe.
Eveliisile paneksin tegelikult südamele, et tehke oma hoovile aed ümber! On kulukas lõbu, aga just seda aiaga piiritletud ala peaks koer omaks pidama mitte metsavaheteed, kus ka tavaline matkaja võib ühel päeval jalutada.
sa pole ammu meil külas käinud;)
😀 ei maksa mu koerakogemuse pärast muretseda, olen kohtunud nii mustade terjerite, keskaaslaste kui tiibetlaste, rotveleileri-doberi mixide ja paljude muudega. kahjuks ka sellistega, kes on tulnud agressiivsuse tõttu magama panna, nii et ma saan vägagi hästi aru ka, kui asi on naljast kaugel.
ja kas minu koera agressiivsus on hetkel kuidagi probleem? mul on päriselt segadus juba, et kas ma kuidagi kirjutan nii kehvasti vōi olen lihtsalt täielik lollpea
Väga hästi osatakse selliseid koeri pügada Siimline’is salongis. See asub küll Tartus, aga ehk on sul võimalik minna. Mina käin oma koeraga Tallinnast, on ka terjeriline ja on suur vahe, kui käia suvalse pügaja juures. Sealne omanik on aastaid välismaal õppinud ja töötanud ja erinevate tõugudega väga kursis. Tegi minu rikutud karvaga koera täiesti korda.
Mina oma suurte mustade habemikega käisin Jaanika Kuldmaa juures Raplas. Ta on šneutserite tõuühingu esinaine, tal on kennel, ta on treener, kohtunik ja tal on Raplas salong “Kõik sõbrale”. Suurte kogemustaga, ei ole ükski koer ta juurest ilma hoolduseta ära läinud, ka kõige keerulisemad. Pügab nii näituseks, kui ka kodukoeri ja hind on väga soodus. Kui tahad, võin sulle tema telefoni anda, ja Rapla pole ju väga kaugel
Need hirmsad rotveilerid tekkisid valimatu suvapaarituste tagajärjel. Oli moekoer. Täiesti suvalised inimesed paaritasid jumal teab kellega oma emaseid koeri. Ja kui ei koolitatud siis selline ongi tagajärg. Soovitan ka Siimlinet. ise ei ole käinud aga nad on hästi suure koerapidamiskogemusega ja saavad hakkama igasuguste koertega. Trimmimist vajavate koerte karv läheb täiesti mokka kui neid ainult masinaga pügatakse. karv läheb lokki, pehmeks ja tuhmiks. Enda 10-aastast mutti seljapealt ikka kitkun ja ülejäänu masinaga. Kui näitustel enam ei käinud ja trimmija enam ei tahtnud tervise pärast seda tööd teha siis juba paari korraga masinaga pügades läks karv lokiliseks ja pehmeks ja nüüd seepärast ikka paar korda aastas kui karv on küps, kitkun. Kitkutakse trimminoaga selg ja küljed. Karmikarvalistel vana karv ei kuku ise seljast maha ja see tuleb välja tõmmata.
Mul pole õrna aimugi kas musta terjerit tuleb trimmida või pügada, minumeelest neid ainult pügatakse? aga ei ole kindel. Mõni kasvataja või musta terjeriga näituselkäija oskab öelda. Enamasti salgonid siiski pügavad kõiki tõuge. Sul on nii ilus koer ja oskaja tehtud karvahooldus toob kogu füüsilise ilu esile 🙂 Kuigi ega kodukoera puhul pole ju vahet ja kui hästi lühike fassong on lihtsam. Mul on 3x väiksem koer aga karvahooldus samamoodi pidev peavalu, kevadel loobusin seelikust ja jätsin vähem ilukarva alles. Vanusega karv järjest lihtsamini läheb vilti. Ünneks on mul hästi leebe koer ja kannatab ära kõik pusade harutamised. Talle pole ka karvahooldus kunagi meeldinud. Mul piisab vaid oma peas plaanida koera pesemist ja ta juba hakkab ennast kuskile prakku peitu sättima 😀
Küsimus ei ole ainult tõus, vaid ka selles, et koera terve elu sõltub kutsikapõlves tehtud tööst temaga ja pühendumusest. Iga koera annab ära rikkuda.
Jutt, et ilmad on juba pimedamad ja enam nii väga pikalt ei jaluta, on ilmselt üks häirekellasid, mis kogenud koerakasvatajad siin sõna võtma on pannud. Selles osas ei saa ennast koerast ettepoole panna, see tõug ei karda külma ega paduvihma ja tal on vaja jalutada iga ilmaga, ükskõik, mis omanik tahab.
Kui see võimaluse aken mööda lasta, kus koeraga on väga väga väga palju tööd vaja teha igapäevaselt, siis seda akent tagasi ei saa ja täiskasvanud koeraga enam nii kerge ei ole (suure, isepäise, väga intelligentse tõuga, kellel on suur kaitseinstinkt
Keegi ei kahtle selles, et see tõug võib olla sobiv ka kodus kasvatades, kui inimesed leiavad endas selle enesedistsipliini ja sundluse koeraga aktiivselt igapäevaselt treenida, mängida, jalutada (palju, palju). Vastasel juhul läheb asi käest ära ja küsimus ei ole siis selles, et kas läheb, vaid millal läheb.
Omg! ma enam ei jaksa. et kui kirjutan et jalutan lühemalt pimedas, siis ei tegele üldse, rikun kutsikapōlve ja löön inimeste häirekellad tööle. Ausalt WHAT IS THIS LIFE EVEN, SEND HELP!
Päriselt??!!?? krt, tulge salaja luurama ja samme ning tegevusi lugema, asi laheb tibake üle käte juba.
Kas ma seda olen öelnud, et mu kass elab ōues? mis nüüd veel saab?
See tõug ei kannata labiiselt närvisüsteemi, võta end kokku, maailmas ongi arvamuste paljusus. deal with it!
IDIOOT oled, ausalt ja ilustamata!
Täesti teisel teemal nüüd, aga mitmest kommentaarist paistab ilmselgelt läbi Triinu-Liisi mõnitamine. Saan aru, et see teema pakub sulle endiselt palju huvi ja ilmselt oled ka pidev külaline perekoolis antud teema all, aga milleks?! Kas sulle pakub rahuldust enesega pahuksis oleva noore naise naeruvääristamine?
Pole mõtet pahandada. Mõne aasta pärast mõistad, et mitte keegi ei taha Sind solvata ja kritiseerida vaid me valmistasime Sind ette, et ei oleks üllatusi 😀
sain selgeks, et koeralugusid siit blogist lugeda enam ei saa. kuigi minu arvates oli ka see siin positiivse emotsiooni jagamine, aga lihtsam on lihtsalt omaette temaga tegeleda, sest antud hetkel leian ma
küll, et kommentaarid lähevad liiale
vbl Sa ei peaks arvama, et kõik Sinust midagi arvavad. Inimesed lihtsalt kirjutavad kogemustest.
ja mõnel juhul lähed leili täitsa tühja koha pealt. Arvad, et keegi arvab. Vbl nad arvavad koerast hoopis?
No ma ei tea, ma oma meelest kirjutasin oma esimese kommentaari täiesti heatujuliselt ja mitte üldse kriitiliselt, aga ju siis läks täiesti mööda. Ma loen hea meelega koerajutte, üldse ei tahaks, et mo pärast nüüd kirjutamata jätaksid. Chill ja peace out.
Kirjutan oma kogemusest: meil on naabritel tiibetlane ja aeda ümber pole, üks külavahetee möödub sealt. Minu pere ja lastega on koer harjunud, aga ükski külainimene mööda ei julge minna, ehkki see oleks super tee, kus teha kepikõndi ja lastega ratastega sõita. Ja see ajab närvi, et inimene on nii ülbe, et arvab, et tal armas mõmmik kodus. Ta ise päeval tööl, koerad lahtiselt niisama, enne tiibetlast oli kaukaaslane, veel hullema kaitseinstinktiga, eluohtlik möödujatele. Seega minu sõnum, koerad olgu kinni kui jalutad ja aed kodul ümber. Jõudu.
Lugesin kõik selle postituse kommentaarid läbi ja ausõna, ma ei leidnud küll ühtki hukkamõistvat, halvustavat või sind riivavat kommentaari. Inimesed lihtsalt kirjutavad oma kogemustest ja ohtudest, mida kõike tasuks arvestada. Seda enam, et sul ei ole ju eriti suuri kogemusi koeramises,eriti seda tõugu koertega, nagu Dexter.
Hugo oli jah hoopis teistsugune, temaga sa võisid lahtiselt jalutada oma metsateel, ilma kedagi ohtu seadmata.
Ära stressa, keegi ei soovi ju sulle halba, lihtsalt tekitab hämmingut, et oma vähese kogemuse juures julgesid sa võtta selle koera.
Aga kõike head teile, käige koolis, tehke tööd ja tundke rõõmu ka väikestest edusammudest.
Aga see praegune soeng Dexteril ei ole küll tõuomane, aga vähemalt näeb parem välja!