Lapsepõlves olin ma palju tädi juures ja pks asi, mida ma hästi mäletan, oli pidev jutt vererõhu ümber. Tädil oli vererõhumõõtja ja mingil kindlal õhtul käisid kõik trepikoja prouad tädi juures oma rõhku mõõtmas. Edasi käis tulemuste analüüs. Mulle jäi alati tunne, et võidab see, kel kõige kõrgemad numbrid. Võitja sai kõige rohkem tähelepanu – rääkida oma rohtudest ja enesetundest. Vererõhu mõõtmine on mul alati seostunud tädi Helju ja tema sõbrannadega. Selline vanainimeste tegevus ja haigus.
Kuni raseduseni ei teadnud ma vererõhu numbritest mitte midagi. Arstil käies ikka mõõdeti rõhku, aga mulle ei ole kunagi need numbrid midagi öelnud. Mäletan kui üks kord rasedana arstil käies vangutas arst pead, ütles mulle numbrid, jättis mulje, et tegu on erakordselt kõrgete numbritega ja ootas mult vastust. Ma ei osanud midagi vastata, sest ausalt ei olnud mul õrna aimugi, mis mu tavaline vererõhk võiks olla ja kas ma peaksin nende numbrite pärast mures olema. Kui te küsite mult täna, mis mu tavaline vererõhk on, siis ma ei tea seda. Ma olen seda pidanud ebaoluliseks infoks. Tean vaid seda, et raseduse ajal oli see kõrge ja tekitas arstidele muret. Muidu on see olnud normaalne. Vähemalt nii on mulle alati arsti juures öeldud.
Rasedusest on möödas seitse aastat. Otseloomulikult ei ole ma rohkem sel teemal mõelnud. Sest esiteks pole põhjust olnud ja teiseks nagu juba öeldud, olen ma pidanud seda vanainimeste haiguseks. Ja vanainimeste haigused ja mina ei käi ühte lausesse. Kuni eilseni.
Teate, mul oli päriselt piinlik endale kiirabi kutsuda. Kuidagi nagu häbi oli. Esiteks Mareki ees, et talle veel lisamuresid tekitasin ja teiseks iseenda ees, et äkki ma reageerin üle. Samas tean ma oma peres üht sellist inimest, kes sama arvas, et reageerib üle ja jumal tänatud, et lõpuks siiski taipas, et see valu rinnus ei lähe ise üle ning kiirabi kutsus. Oleks ta natukene veel oodanud, kes teab, kuidas asi oleks lõppenud. Igatahes. Sellele ja eilsetele sündmustele mõeldes lasin ma end siis kiirabil üles turgutada. Hommikuks oli mu enesetunne tervise mõttes okei ja läksin kenasti tööle. Sain tööl olla vaevu tund kui tundsin korraga sama tunnet kui eile. Rääkisin perearstiga, kes kamandas mu koju ja haiguslehele ning kirjutas mulle vererõhku alandavad rohud. 166/114 on nagu ma aru sain üsna murettekitav numbrite kombinatsioon.
Korjasin tööl oma kodinad kokku ja tundsin teist korda piinlikust. Nagu mis mõttes pean ma 39-aastaselt ütlema, et teate, kallid kolleegid, ma pean nüüd kõrge vererõhu pärast haiguslehe võtma. Tundus kuidagi nii jabur ja arusaamatu, sest no vanainimeste haigus ju. Kolmas kord jõudsin ka piinlikust tunda. Siis kui apteegis rohud välja ostsin. Seisin seal oma karbikesega ja mõtlesin, et mis kuradi asi see siis nüüd on. Mul on päriselt käes vererõhku alandavad rohud, ma olen haiguslehel ja lähen esmaspäeval arstile kontrolli.
Dafaq eksju. Ametlikult vanainimene valmis. Aga 40 pidi ju uus 20 olema!?
Lohutan end sellega, et see kõik oli lihtsalt minu reaktsioon eilsetele sündmustele ja ma ikka ei ole veel ametlikult vanainimene valmis, kelle käekotis on rahustid ja vererõhutabletid.
Tean täpselt seda tunnet.
Kutsusin omale samuti kiirabi, kuna enesetunne läks nii halvaks, et mõtlesin, et nüüd on minek. Vererõhk oli midagi 188/148, hingata ei saanud, kõri oli justkui kinninööritud, rinnus kuum pall ja meeletu surmahirm. Kiirabi tuli, tegi süsti ja jättis soovituse minna psühhiaatri juurde. Solvusin, kuna arvasin, et kiirabiarst ei võtnud minu hirmu tõsiselt. Tegelikkuses oli see soovitus väga tõsine. Jumal tänatud, et läksin. Sain diagnoosiks paanikahäire. Enda arvates polnud mul midagi paanilist juhtunud, kuid mu aju arvas erinevalt minust teisiti.
Sul on olnud ju palju jama sellel aastal…. Ventiil andis järgi. Ehk peaksid ka käima nõu küsimas?
Ma olin 27-aastane, kui vererõhk trikitama hakkas, pärilik teema. Eks ta trikitab siiani, aga oluliselt vähem. Ravimeid enam ei tarbi, harjutasin endale külge arooniate aastaringse söömise. Ei ole maitsvad, aga pole ka häirivaid kõrvaltoimeid. Kohvi ja kaalu vähendamine mõjuvad samuti vererõhku alandavalt.
Aga ega suurt paremaks “meie eas” enam ei lähe, keha hakkab vaikselt kuluma.
Hull optimist olen, eks ole?
Tulin endast arust positiivsust süstima, aga läks lappesse, vabandust 😀😀
166/114 on ikkagi päris hirmuäratav number. Eriti juhul, kui vererõhk muidu korras. Mina olen sündinud kõrgema rõhuga, füsioloogiliselt kõrge, juba 10-aastaselt käisin kuskil ratast väntamas ja midagi mõõdeti. Mille tulemusena ma ei tunne, kui rõhk tõuseb veel kõrgemale. Kui poeg pidi 7.-ndas klassis kooli vahetama (mitte omal soovil, arusaadavalt ärev sündmus), oli mul esmalt kohtumine uue kooliga ja siis kardioloogi vasuvõtt (rutiinne kontroll, ammu pandud aeg, sest füsioloogiliselt kõrge rõhk). Arst oli suhteliselt üllatunud, kui sai tulemuseks 190/130 – mõni oleks surnud. Seletasin olukorda, ise ei tundnud midagi. Arst jäi nõusse. Nüüd võtan juba mitu aastat vererõhurohtu. Rõhk nagu meditsiiniõpikust:120/80. Viiekümneaastse inimese kohta väga hea. Jah, perearst ütleb, et jään ilmselt elu lõpuni rohtu võtma. noh, 40 aastat veel – who cares? Ajasin ikka mitu aastat sõrad vastu, et ei taha rohtu, kuni lõpuks mõtlesin, et mis ma siis arsti juures käin, kui ei ole nõus rohtu võtma. Ei, kohvi joomist pole vähendanud, suitsetan ka, kui tuju tuleb. Sest liiga steriilne maailma ei meeldi, pigem võtan rohtu.
Vererõhk on oluline komponent inimese normaalses funktsioneerimises. Õnnelikul enamusel see ei jupsi. Kuulun inimeste hulka, kel vererõhk on loomupäraselt madal. Kui aparaat näitab 90/60 on lihtsalt imeline numbrite kombinatsioon, tunnen end kui Veenus 😉 Kui läheb allapoole, hakkab kõrvus kohisema, tekib tunne nagu oleks vati sees…olin 24 kui minuni jõudis valus teadmine vererõhust ja tema mõjust inimese elule. Kukkusin koduukse taga kokku (olles just tulnud arsti visiidilt), viidi kiirabiga haiglasse ja sealt järgmist 10 päeva suurt ei mäleta. Pakiga, mille loodus sündides kaasa andis, tuleb leppida ja kohaneda. Tugevamad jäävad ellu, kohanevad (avavad hõbedase graveeritud tabletikarbi, manustavad tableti ja jutustavad sõbrannadega edasi). Sellele vaatamata teen sporti, imestan maailmaasjade kulgemise üle ja mida aasta edasi seda rahulikumaks jään, tõenäoliselt olen 30 aasta pärast nagu Kivivalvur Ropka 😉
Kuula oma keha ja arsti soovitusi, rasketel hetkedel tuleb rahulikumalt võtta, kuid ootamatusteks ei ole keegi meist valmis. Kallistan ja olen mõttes Sinu armsa perega.
Ma soovitan looduslikke alandajaid ka vaadata. Mehel oli korra arsti juures kõrgem, samal ajal oli laps puugisüsti peale minestamas ja mehel ilmselt ka viskas rõhu seetõttu kõrgele. Ühesõnaga uurisin asja ja tellisin viinamarjaseemne kapslid, Iherbist. Pidavat mõjuma, ei tea, mehel on nüüd ok olnud. Jah me ostsime koju vererõhu mõõtja. Vanus 48. Minul oli tavaliselt arsti juures alati kõrgem,. rasedana oli suur probleem probleem, mul tekkis juba enne mõõtmist paanika ja rõhk oli tugevalt üle normi. Tookord mõõtsin kodus, et tõestada et mul on muidu ok. Nüüd olen hoopis pigem madalama rõhuga. Mõnikord kui diivanil lebotan on olnud 90/50.Siis on ka täiesti lötsu olemine. Tavaliselt 110/65 kõikumisega veidi ülespoole.
Mul on juba aastaid südamekahjustusega hüpertoonia. Ja ma olen 30.
Heal päeval on vererõhk 164/110 ja mitte nii heal päeval 198/119. Rohud on ja nendeta lõhkeks mul ühel päeval peas veresoon ja olekski kõik.
Ei ole vaja!
Elu! Emmelt tuli südamehaigus ja vanaema siis jagas kõrget vererõhku. Kõikvõimalikud uuringud on mulle tehtud ja siinkohal aitäh mul sõbrannale, kelle ema on kardioloog.