Olgu, alustame jälle algusest. Ma ei ole ise ka patust puhas. Ma olen kandnud lillasid retuuse, kirjusid retuuse, musti retuuse, topeltsukkpükse ja teeselnud, et need on retuusid ning kadestanud oma tädi, kel olid nö aasaga (st et läksid jala alla nagu vanasti Marati dressipüksid) retuusid. Kui ma ei eksi, siis ta isegi laenas neid mulle ja…üllatus üllatus, ma suutsin need katki kukkuda. Igatahes ma mäletan, et tädi Helju püüdis neid paigata, sest muli oli hirm, et emme lööb mu maha (no worries, see on vaid väljend, ei pea siit välja lugema, et mul on vägivaldne lapsepõlv olnud), et nii kallid püksid öra lõhkusin.
Aga siis oli aasta 1993. Siis oli popp kõik, mis oli uus ja välismaalt. Kui ma aastal 2020 kuulen sõna retuusid mitte sporditegemise kontektsis, tuleb mulle paratamatult silme ette oma põhikool ja koolidiskod, kus ma suhteliselt sarnast riietust kandsin.
Retuusid on minu jaoks nii üheksakümnendad, et ma ei saa lihtsalt mitte kuidagi aru, miks need ikka veel moes on. Või peaks ütlema “uuesti moes” on? Mood ju teatavasti käib ringiratast ja kõik vana tuleb ringiga tagasi. Olgu, ma suudaks retuuse mõista kui need oleksid kasutusel sukkpükste asemel ehk seeliku või kleidi all, aga et neid kantakse kui pükse…Miks?
Enne kui te jõuate midagi öelda, et keda ma siis nüüd jälle maha tahan teha, siis ütlen ise, et mind häirib retuusides vaid üks inimene. Minu oma laps. Muidugi ei pea ma silmas seda, et ta ei võiks retuusidega õues mängida, lasteaias või trennis käia, seal on retuusid omal kohal otseloomulikult, aga ainsad “püksid”, mida Ida viimasel ajal aktsepteerib, on retuusid. Kui ma ütlen, et Ida palun pane püksid jalga, siis on 99,99% tõenäosus, et ta tirib jalga retuusid. Ja ikka need ühed kõige vanemad, väsinumad ja koledamad. Kui ma olen need “kogemata” pesukorvi unustanud, siis ta 1) püüab ikka neid sealt kätte saad, 2) paneb jalga retuusid, mis ma olen majja ostnud trenne jms silmas pidades ja 3) hakkab tujutsema kui ma talle ütlen, et tal on kapp ilusaid (teksa)pükse täis ning pangu ometi vahelduseks midagi muud selga. Eip. Retuusid. Vaid retuusid.
Miks? Kust see retuuside kandmise “mood” tuli? Miks see juba ei möödu? Saan teismeliste vanematest aru, et tegelikult läheb asi vaid hullemaks. Just kuulsin ühelt tuttavalt, kuidas ta teismeline tütar lõikas kõik t-särgid nabapluusideks, sest nii on moes, tõmbas sinna peale isa flanellsärgi ja otseloomulikult pani jalga retuusid. Mul tuli kananahk peale. Ausalt, ma ei taha olla see ema, kes oma lapse riideid valib ja ütleb, mida ta selga peaks panema, aga no samas ma ei suuda vaadata nende roosade lilleliste retuuside tagasitulekut mu igapäeva.
Kas ma olen ainus?
Minu laps (10 aastane), käib pea igal pool retuusides ja ma pole iial mõelnud, et ei võiks. Nii mugav ja nii ilusaid on ka. Pole iial selle peale tulnud, et kui tal on teksadega ebamugav, siis peaks neid kandma:(
Ma ei pea ju silmas seda, et igal pool peaks vaid teksadega käima, lasteaias käigu nende retuusidega kui tahab (kuigi jah, MULLE ei meeldi), aga linna peale ja külla ma ei taha kudiagi minna lapsega, kel on retuusid jalas samal ajal kui on nii palju ilusaid (ja ka mugavaid) riideid olemas
Sul on pikk tee veel ees. Juba pea 32-aastane ja ikka kannan pmts ainult retuuse. Teksad on veel garderoobis alles, aga jalga pole juba kuid pannud neid. Ja põhjus on lihtne – mugavus.
P.S. – mul on küll mustad n-ö jooga/trenni retuusid, mitte lillelised. Aga kõrge vööosaga, mis tekitavad illusiooni nagu mul võiks ka lame kõht olla (tegelt ei ole…)
Ma olen sind retuusidega näinud. Retuusil ja retuusil ning retuusikandjal ja retuusikandjal on vahe.
Ma arrrrmastan retuuse! Parim riideleiutis maailma ajaloos! Kui see oleks sotsiaalselt aktsepteeritav, siis ma elakski ainult nendes.
Ma olen ka muidugi oma elus jõudnud ajajärku, kus nr 1 riietuse on mugavus, siis tuleb tükk tühja maad ja siis alles kuidas ma välja näen. Muidugi, ma ei tea kas tegu on mu väärastunud minapildiga või millega, aga ma tundun endale mustades retuusides väga kobe. Oluliselt ilusam kui näiteks teksapükstes või maani seelikus. Enne kui keegi minestab, siis tõesti kuhugi kontorisse või kliendikohtumisele ma muidugi retuusides ei roniks. Õnneks olen 99% ajast kodukontoris.
Aga asi, mis mind tõeliselt judisema paneb oma retuusid+seelik kombo. Eriti teksaseelik ja mustad retuusid. Enda puhul olen kehtestanud retuuside puhul reegli, et vähemalt 2/3 persest peab kaetud olema. Parem oleks kui kogu ahter, a no alati ei õnnestu. Ja ise ma enda ahtrit ju ei näe 🙂
Mu tütar vanuses 5-13 kandis ka põhimõtteliselt ainult retuuse. Ja ma mõistan teda hästi.
Mugavad on 😀
Retuusil ja retuusil on väga suur vahe. Kui ostad esimesed ettejuhtuvad musta värvi Nike spordiretuusid, siis üldiselt on need läbipaistvad. Sellistega ei lähe ma isegi trenni, sest lihtsalt rõve on, kui tagumik läbi paistab nagu sukkpükstest. Ja isegi kui lihtsalt seistes ei paista läbi, siis tee üks kükk ja vaata peeglist, kuidas kõik kohe näha on 🙂 Ja just see on sundinud mind otsima retuuse, mis ei paistaks läbi ka kõige sügavama küki ajal. Selliseid on täiesti saadaval ja neid on nii ilusaid. Ning kuna need on ka ülimalt mugavad, siis olen endale ostnud retuuse ka vabal ajal kandmiseks. Dressipükse mul ei ole ja selle asemel kannangi retuuse. Ja kui keegi ütleb, et retuusid ei ole püksid ja nendega ei kõlba mujal kui trennis käia….. ei huvita 🙂 Krt, ma näen trennis piisavalt palju vaeva, et mitte oma tagumikku häbeneda retuusides (mis ei paista läbi) 😀
Nt need mul ühed lemmikud, mida oman mitmes toonis https://eu.gymshark.com/products/gymshark-camo-seamless-leggings-black
Pluss tõmbavad kõhu lamedaks nagu eelpool ka kirjutatud oli 🙂
Retuusil ja retuusil on vaje, ja nagu ka kirjutasin on ka kandjatel vahe. Sportlik sportlike eluviisidega heas vormis inimene, põhimõtteliselt miks mitte. Kuigi noh ma mõtlen, et kui sind kohvikusse kutsun, kas siis tuled ka retuusidega? Ei tule ju? Või tuled:D
Kohvikusse loomulikult mitte. Samas, käisime pikemal kõnnitiirul vanalinnas, ja see veidi läks nagu ka spordi alla, ning peale seda läksime endisesse Diipi, kus nüüd asub Uulits, burksi sööma nii, et riideid ei vahetanud 🙂 Kõik oleneb alati olukorrast ja hetkest. Igale poole retuusiga minna ei kannata ofc. Aga kui mul on vaba päev, vaj aminna turule, toidupoodi, lillepoodi… siis panen ikkagi lipad ja tossud ja pusa 🙂
see on midagi muud ju, koik soltubki olukorrast, aga et retuus= püks, mis igale poole ja igal ajal sobiks. nope
Minu 5 aastane tüdruk käib koguaeg retuusidega. Teksad on rohkem nö linna riietus. Miks? Sest tal on mugav. Ta tahab ronida ja istuda rätsepistes ja sõpradega lasteaias joosta ja nii edadi ja edasi. Teksapükstega on see kõik ju kohutavalt ebamugav. Minu arust on lastele nii ilusaid retuuse niier mind ei häiri see üldse. Täiskasvanutel selle eest häirib väga. Trenniretuusid ei häiri. Aga tavalised. Huh. Külmavärinad tulevad, kui sellele mõtlen. See on lihtsalt inetu. Ükskõik kui ilus tagumik ja jalad sul ka poleks. Retuusid teevad need minu silmis inetuks. Ise kannan retuuse vaid kleidi või seeliku all ja seegi on pigem harva.
Hehe, ma 30 ja kannan pea iga päev retuuse pükstena. Mustad retuusid ja üldiselt mingi pikem särk küll. Veidi viisakamatel juhtudel musti “jeggingseid” ehk retuuse, mis näevad nagu teksad välja 😀
Lihtsalt supermugav ja minu meelest näevad ilusa särgiga väga normaalsed välja 😀
Aga mis vahe on retuusidel või neil super skinni teksapükstel? Värvi/tegumoe/materjali vahe või? 😀 😀 Või on need skinnid ka retuusid? Osta Idale teksaretuusid 😀
Tänaval käimiseks on retuusid on ilusad kleidi/pikema t-särgi või tuunikaga (ikka omavahel sobivates mustrites ja toonides). Koduseinte vahel ja lastega a’la vabaajategevusi tehes on t-särk ja retuusid isegi vägaväga ok, sest kus mujal end veel mugavalt tunda kui mitte kodus. Teksad pole just maailma kõige mugavamad asjad, mida kanda, eriti lastel, kes on suutelised väikses ajavahemikus pea kõiki maailmategevusi tegema. Retuusid on mõnusad ja pehmed.
Tänavapildis minu silma ei riiva, kui keegi teine kannab. Vähemalt mitte siis, kui asjad omavahel selga sobituvad. Aga kui ka riivab, siis no pole minu asi:) Mul endal põhimõte, et ei lähe kunagi retuusides lastele aeda järgi, tööle, linna, arsti juurde jms. Erandiks oli raseduse aeg, kui need olid suht ainsad pükste moodi asjad, milles end mugavalt sai tunda ja mis jalga mahtusid.
Ma olen samas paadis. Ise ma neid muidugi enam ammu väljaspool trenne ei kanna. Aga alles mõni aasta tagasi seletasime tütrele (tollal 14) koos 20 AASTAT MINUST NOOREMA SÕBRANNAGA, et “retuus on nagu oleksid sukkpükstes välja tulnud, midag muud peab ka peal olema”. Ok, kui retuusi peal on miski asi, mis pikkuselt minikelidi mõõdu välja ananb, siis hea küll, aga ei ole ju enamasti … mul on pilte endast retuusides vahemikus 91-93 (ja ma ei käinud enam koolis), peal midagi arusaamatut, aga need on õnneks? mittedigifotod, seega ei saa puusalt pakkuda. Mugavus mugavuseks, aga kuidagi võiks välja ka näha.
Minu arust on koledamaidki asju, mis on moodi tagasid tulnud – kõhukott, mida kantakse nagu õlakott ja paksu tallaga botased. Öäk 😀
Jällegi mu meelest sõltub kandjast. Mõne seljas, jalas, kaela ümber stiilne, teise puhul öäk
90ndatel kandsin minagi mõnikord retuuse (väljamaalt saadud – see oli tol ajal kõva sõna 😉 ), just selliseid kanna alt läbi. Vasikavaimustust ei olnud, pigem meenutas dressipükse ja kuna olin enamuse elust dresse kandnud – siis jättis külmaks. Ühed sametised, siiani mäletan nende pehmet materjali ja läiget – need kinkisin lõpuks sõbrannale, kes neid pidevalt laenas, et ööklubisse minna.
Tänavapildis torkab silma kui inimesel on jalas nö retuusid, mis paistavad läbi. Just eelmisel nädalal tuli vastu ja köitis tähelepanu – inimeste välimust ei arvusta, sest see ei ole enda teha. Kombo lühike jope (selline, mis vaevu katab tagumise osa) ja läbikumavad retuusid – panid hetkeks mõtlema, et kas ta peeglisse vaatas ja aru sai, et tegelikult need ikka jalgu ei kata. Minu jaoks on see no-no-no-nooo. Samas kui tal on hea ja mugav, las ta olla. Selgus hiljem, et mitmed kolleegid olid teel kontorisse teda kohanud ja silma jäänud.
Teismelisega koos, tahaks pea vastu lauda kukutada…see kohutav nabapluusi hullus, isa pluusid ja mommy-teksad – palun ei. Ei aita ka vanem vend, kes räägib, kui nõme ja kole see välja näeb. Terve “armee” tüdrukuid koolis (st pärast tundide lõppu) vahetab koolivormi selle vastu. Tuleb see periood üle elada. Eks noorus ole aeg, kus otsitakse oma stiili (see vaheldub kiiremini kui aasta-ajad).
No jah, nõus. See oma stiili otsimine käib asja juurde ja need nö kolestiilid samamoodi. Eks isegi on ju kõike katsetatud:D
Mu tegelased kannavad ka retuuse ja ma olen seda isegi soosima hakanud, sest ajapikku olen jõudnud arusaamale, et need on tervislikum valik kui teksad. Kuskil sattusin nägema mingit testi, kus analüüsiti teksapükste kemikaalide koostist ja no pärast seda enam ei ole tunnet, et need on parimad püksid mu lapsele… Selle kõrval on orgaanilisest puuvillast retuusid ikka väga hea valik 🙂 Loomulikult on pükstemaailmas lisaks teksadele ja retuusidele ka muid alternatiive ja eks ma vähehaaval proovin neid sinnapoole suunata. Igal juhul on mu jaoks oluline, et lasteriided oleksid mugavad ja võimaldaks ka vabal ajal füüsiliselt aktiivsed olla.
jaa, kodus/lasteaias, kus palju liikumist jne, elan üle. st mōistan et need on mugavad ja las olla. Aga linnapildis, et laheks kohvikusse, sünnipäevale, ma ei tea kuhu veel, ma retuuse ei taha. need ei ole püksid!
Nojaa, aga kui sa mõtled sellele, et kunagi olid ka teksad puhas tööriietus ja siis käis sama diskussioon, et nendega ei kõlba kohvikus käia 😀 Ja enne seda käis suur diskussioon teemal, kas naistel üldse kõlbab pükse kanda – käigu edasi oma ebamugavates korsettides-kleitides.
Aga ma olen nõus – retuusil ja retuusil on vahe, tagumik võiks kaetud olla ja päris igale poole see ei sobi ka.
Linna peale minemisest – ma nt vaidlen mõnikord, et riietus on liiga ilus (hele, kleit, siidisukad vms), et linna peale minna, sest ma tean, et lõpuks see laps avastab kuskil liumäe või ronimispuu. Ja patt oleks lapsele keelata laps olemist…
oh issand see liiga ilus on teine teema😀 alles käisime Haapsalus,Ida pani selga valge pitskleidi ja valged sukkpüksid ning mis sa arvad, kus ta lõpetas. muidugi lasi nende riietega liugu mööda mingi katust🤷♀️😂
Novat. Ma muidu olen ka seda meelt, et riided on kandmiseks ja ei pea klaasi taga hoidma. Aga päris nii ka ei tahaks, et peale ühte kandmist peaks prügikasti viskama, sest nii juhtub valge kleidi või pükstega peale x kohtades ronimist. Me küll teeme kohvikuskäimise päevi ja siis on ikka selline riietus seljas, mille kohta nad teavad, et “tuleb kõndida mööda sirget joont”, ka seda on vaja harjutada. Ja teatrisse ei lähe retuusidega jne. Aga kuna meie maakoolis nt on päeva oluline osa ka õueskäik koos seiklusrajal ronimise ja liivakastis mängimisega, siis nende riietus peab sobima nii klassis istumiseks kui õues käimiseks. Ok, teksad kõlbaks siin küll aga nende miinused ma juba loetlesin 😀
Retuusid ei ole püksid. Punkt. Muidugi olen mina neid ka kandnud – musti! kolm korda! -, aga see läks õnneks ruttu üle. Aasta oli 1992 ja mina olin 17-aastane, tähendab, veel väga tobe.
Koolimajas näeb retuusidega tüdrukuid ikka hulgi. Tõesti, üliliibuvad eiteamismaterjalist teksakujulised asjandused ei ole palju paremad. Oleks siis, et peal oleks mingi tuunika, mis taguotsa ära kataks… Õnneks esineb väga harva läbipaistvaid retuuse. Päris mitu aastat tagasi ütlesin küll ühele isale, et ta palun ostaks oma tütrele püksid jalga (ema ei soovinud paraku tütre elus osaleda), sest lillelised aluspüksid kumasid sukkpüksretuusidest ilusti läbi… Aga ka see tütarlaps sai täiskasvanuks ja läks täiskasvanud inimese moodi tööle, saab oma eluga toime ja puha.
jah. ma arvan täpselt sama. punkt.
rōhutan, et jaaa, mängimiseks jms palun väga, aga retuusid ei ole riietus millega linna peale minna. on palju muid alternatiive. sama arvan ma dresside kohta. Dressid on kodus voi trennis käimiseks. punkt.
Ei ole retuusifänn. Ise ei kanna.
Laps esimesed 2 aastat käis koolis teksadega ja muude pükstega, sel aastal keeldub teisi pükse kandmast. Käib Lenne retuusidega, need õnneks sellised tugevast materjalist ja midagi läbi küll ei paista. Väidetavalt kannavad koolis KÕIK retuuse.
Aga… Retuusid ei ole ok, aga samas on täiesti ok panna viisaka kleidi juurde mingid valged sportlikud tossud? Sest ise hindad mugavust ja moodi? Aga laps hindab ka oma retuuside valikuga mugavust ja moodi…
retuusid ei ole mood. retuusid on puhas mugavus. ja mingis kohas ei peaks mugavus olema esimene😀
mis puudutab tosse ja ja kleite, siis osa kleite mu meelest lihtsalt on kingadega koledad ja samamoodi on kleite kuhu ei pane never tossu jalga.
Mina kannan retuuspükse. Sama mugavad ja ümber jalgade, nagu retuusid, kuid materjali siiski rohkem. Välimuselt täitsa püksid, taskud ja puha. Ülimugavad ja viisakaid sorte hulgi. Teismeline kannab 99% ajast teksapükse. See 1% siis spordiretuusid kehalises ja kodus vahel ka dresse. Noorem tüdruk enamasti dresse. On pontsakam ja lasteaias õues nendega mugav. Retuusid talve teema, kombeka vmt all sokid+retuusid. Minu arvates oleksid sukkpüksid mugavamad, kuid keeldub.Mina kodus kannan nt üldse kleite viimasel ajal.
Meie kohe 7ks saaval tütrel on ka tulnud retuusi armastus. Viimati pakkusin sünnaks jalga sellised teksa ja retuusi vahepealseid pükse, pehmed aga soovis ikka retuuse. Ostsin siis Zarast sellised ruudulise mustriga et oleks vähemalt vahvad ja püksilikumad. Tal on ka veel üks kiiks mis retuuse paneb soosima. Ta ei kannata sukkpükse millel on õmblus otsas. Õhukesed sukakad mis sobivad kleidiga on ainult sellised. Jäävad vist kleidid kandmata sest pidulikuma kleidi juurde ma küll retuuse ei luba. Tuleb retuusi aasta. Ostsingi see hooaeg juba juurde, lasteaias sees kandmiseks sooviti tavalisi musti retuuse.
Ma ise ei ole kunagi retuuse armastanud aga kodus kannan neid küll, trennis ka muidugi.
Retuusid kellegi jalas ei sega ming seni, kuni retuusikandja aru saab, et retuusid EI OLE püksid. Ja tagumik võiks neid kandes ikka kaetud olla. Ikka päris kole on käia tänaval kellegi järel, kes sukkpükste paksuseid retuuse püksteks peab, ja läbi õhukese kanga tema jänkudega aluspükse vaadata.
Aga lastel tuunika või kleidikese all ilmselt asendamatud. Mugav ronida ja möllata aga pole karta, et aluspüksid kleidi alt paistaks.
Mhmh, ma ka ei taha, et laps retuusidega kohvikusse tuleks. umbes sama, nagu teatrisse teksadega.
Keelata ei saa, mida vanemaks, seda vähem, aga soovitada ja selgitada ehk ikka tasub. ja kui ei sunni, siis üldjuhul ühel heal päeval avastad, et ta on vabatahtlikult retuusid seeliku või teksade vastu vahetanud. Aega ja kannatust ja eeskuju on lihtsalt vaja. Mõtlen mina.
no ja kui ei tule, siis ei tule. Ikkagi eraldiseisev inimene.
See läheb mingi aeg üle, nii 9aastasena 😀 Praegu tal nendes mugav, miski ei sooni, head pehmed. Aga jah.. Pead ära kannatama 😀
Mis mul üle jääb eksju. Mitte et ta isegi muud valikut mulle annaks. Ma ei tea, kellelt ta selle iseloomu on saanud:D
https://elery.ee/naistele-349/puksid-seelikud-pukskostuumid-347/viisakad-taskutega-retuuspuksid-2820
Analoogseid (suvaline netist otsitud näide) viisakas stiilis, aga skinny lõikega retuuspükse kannan ma väga sageli ja ei näe selles mingit probleemi. Palju hullem on minu arvates see, kui naised ise teevad end vanemaks, pannes jalga mingid alt laiad või kottis vms püksid.. no kammoon, kui sul säärel kuju, mida näidata, siis näita seda, ära peida seda mingite laiade pükste taha. 😀
Ja sellest tossudega kleitide kandmisest ei hakka jälle mina mitte kunagi aru saama, kuna isegi, kui kleidi juurde kingad ei sobi (tõesti, mõne juurde ei sobi ka), leiab alati viisakad, kenad espadrill-kujuga jalanõud või baleriinad, mis ikkagi annavad selle naiselikkuse-elemendi sinna kleidi juurde (kuivõrd kleidi kandmine ise ongi juba naiselik tegevus ja tossud minu silmis naiselikkusega ei haaku mitte ühelgi viisil). Need on täpselt sama mugavad kui tossud, aga jätavad kordades viisakama mulje. Ja on teatud ameteid, kus olles ma samuti ei kujutaks ette, et nt õpetajana või ülikooli õppejõuna töötades läheksin õpilaste ette, tossud jalas… (seda enam, et põhi- ja keskkoolides on välisjalanõud üleüldse keelatud ka) :D. Seda viimast ütlen seepärast, et töötan ise õpetajana ja seal põhiriietus ongi kontsaking + kleit/seelik.
Õhtust! Siin üks ülikooliõppejõud räägib, kes JUST jõudis koju loengust…khmmm…tossudes. Ja et asjale veel vürtsi lisada, siis reedan, et laiad püksid olid ka jalas. Täiesti ebanaiselik…võibolla. Sobimatu? Tänapäeval kindlasti mitte. Trendikas? Ise arvan küll, et oojaa 🙂 Ma arvan, et riietus ütleb meie kohta palju ja kui nö autoriteet või ülemus või lektor ka iga päev nö kikilipsus ei ole on see värskendav ja inimlik kuidagi.
Aga retuusid. Kujutan end täitsa ette kuskil suvefestaril mingites kelmikates retroretuusides tantsimas. Kindlasti siis juba ilma tagumikku varjava tuunikata vaid kui juba siis juba. Ja vahel ikka kodupoodi jooksen ka oma koduretuusis, jope peale ja läheb. Retuusid mu jaoks on imelik riietusese siis kui nad on liiga pingutatult läbimõeldud. Retuus peab olema nagu “ups lippasin korra õue” look aga mitte mingi lilla lillemustriga retuus sobivad tooniz särgiga. Kohutav.
Ma ei taha küll olla inimene, kes kedagi riietuse põhjal üldistab, aga et Te sellega hooplete, et akadeemilises asutuses õppejõuna tosse kannate… andeks, aga see ütleb ikka inimese kohta nii mõndagi. 🙂 Ma olen hetkel ise nii tudeng kui õpingute kõrvalt töötav õpetaja, mul läheb praegu ülikoolis juba mitmes aasta ja veel mitte kordagi pole ma näinud ühtegi enda õppejõudu tossudes (kui mitte arvestada õppejõude, kes koolitavad kehakultuuri vms erialade tudengeid). See on lihtsalt kirjutamata reegel – loomulikult ei saa keegi kedagi uksel kinni pidada ja võib-olla on asi vaid minus, aga tossudega ülikoolis õppejõuna töötades… Ma lihtsalt ei mõista seda. Esimese-teise aasta bakatudengitest saan ehk veel aru, neil ju sisuliselt puuduvad varasemad kokkupuuted ülikooliga, aga õppejõud/teadurid peaks siiski olema tudengitele eeskujuks igas mõttes. Ma olen väga tänapäevase mõtlemisega, aga leian, et on kohad, kus kehtivad kirjutamata viisakusreeglid ja ülikool on üks sellistest kohtadest.
Ma arvan, et tosse kandev õppejõud ütleb sellega enda kohta ainult seda, et ta ei hooli iganenud normidest 🙂 Sisu kohta ei näita see mitte midagi. Minu elukogemus ütleb, et norme eiravalt riietujad on teinekord kõige tegijamad ja ägedmad inimesed üldse, sest nad ei keskendu sellele, mida keegi nende riietusest arvab vaid riietuvad enda jaoks mugavalt ja saavad keskenduda oma asja ajamisele. Näiteks ettevõtte juht, kelle kohta öeldi, et kannab ülikonda ainult matustel, ülejäänud aegadel t-särgis (mitte väljaveninud muidugi) ja teksapükstes. Kõik suured läbirääkimised nii pidanud, maakonna suurimaid ettevõtteid ja minu silmis Juht suure tähega. Või siis soliidse IT-ettevõtte kontor, kus kingad on seina ääres reas ja kõik käivad ringi sokkes (ja loomulikult t-särkides) ja progevad selliseid utoopilisi asju, millest me isegi unistada ei oska.
Jah, just kirjutasin põhimõtteliselt sama kommentaari oma kogemusele tuginedes:)
Ma arvan, et kujutad tossu-outfiti ette üsna teistmoodi kui mina. Inimesed on presidendi vastuvõtul ka tossudes käinud ja selle väga hästi välja kandnud. Mina olen ka aastaid juba ülikoolis õpetanud ja olen näinud mitmeid väga lugupeetud lektoreid aegajalt üsna vabas riietuses (isegi vanemas eas meesterahvaid). Eelmisel nädalal just tegin komplimendi ühele üle 70-aastasele lektorihärrale, kes kandis heledaid teksapükse, villast turtleneck pusa ja heledaid tenniseid ning kõige peal oli kerge ruuduga pintsak. Mega trendikas look ja tudengid vaevalt teda seetõttu vähem austavad.
Ilmselt õpetame siis erinevates koolides. Meil kontsakingakandjaid on üsna vähe 🙂
Tead, kui ma kunagi Norras kliendikohtumistel hakkasin käima, siis panin end alati viisakalt riidesse, meeskolleegid panid selga ülikonnad, norrakad olid samal ajal kas flanellsärkides või kamspunites, lausa nendes sweatshirt´ides. Aastatega õppisin, et kui tahad norrakatega bondida kohtumistel, siis casual- riietus on üks väike, aga oluline faktor. Muidugi ei tähenda see retuuse ja dresse, aga pean silmas seda, et ei pea olema lipsu ja pintsakuga, et head ja professionaalset muljet jätta.
Täna vaatan ise ka sellieid pintsakutes Norra kohtumistele minevaid ärimehi/naisi väikese muigega. Muidugi on erandeid ja ameteid ning kohtumisi, kus ei sobi ilma ülikonnata olla, aga põhimõtteliselt mida “tossusem” seda parem:)
Ja minu arust võiks vähemalt ülikool olla juba see koht kuhu satuvad kõik normaalsed inimesed kokku ning kes hindavad õppejõu juures kõike muud kui välimust! Nagu päriselt! Minu lemmikõppejõud oli rastapatsidega ja suvaliste lohvakate riiete ja jalanõudega ning ta oli PARIM. Ja ülikool ei tähenda ju enamasti 300 inimesega uhkeid auditooriume nagu filmides, vaid tihtipeale on see loeng väikses klassiruumis õdusas õhkkonnas, kus õppejõud jagab oma teadmisi ning tudengid arutlevad ja küsivad. Kõigil on mugav ja hea. Ja nagu üks kommentaar siin väitis, et õppejõud peavad suisa eeskujuks olema oma riietusega siis nagu palun ei, kindlasti ei pea… olge lihtsalt normaalsed, targad ja toredad. Mina vajasin küll ülikoolist miskit muud, kui riietumisalast eeskuju. Ja veel mõlemad kommentaaride autorid on ise õpetajad..ma kardan oma lapsi kooli saata, kui seal endiselt selline mentaliteet valitseb. Ja ei te ei pea ka mu lastele eeskujud olema, olge lihtsalt normaalsed, targad ja toredad.
Toetan M seisukohti. Tossud on jõledus ja mul on iga kord neid mitte-spordisel üritusel kellegi jalas nähes kandjast siiralt kahju. Minu jaoks ei haaku tossud ka mehelikkusega. Teismeliste poegade emana pean tossude olemasolu majapidamises küll taluma, aga poisid teavad, et mujale kui sporti tegema või sõpradega ringi loivama tossudega minna ei tohi. Ja peavad sellest kinni ka!
aga ka tossul ja tossul on erinevus. moni sobib vaid trenni, spordisaali, aga on ka vabaajatossud
Ma pole kindel misasja need on mida mina täitsa vabalt kannan tänaval ja igal pool. Sellised paksemast materjalist mustad, sellise aimatava mustriga ja mulle väga meeldivad ning t6epoolest on mugavad. Teksaseid kannan ka muidugi, rohkem kui neid nö retuuse. Misasjad need muud v6iksid olla, arvan et retuusid. Samas jah igasuguseid selliseid läbikumavaid pykse ma ka jälestan ja täna just j6usaalis mingi naine kannab kollaseid trenniretuuse kus siis nagu konkreetselt paistavadki tema musta värvi sellised suuremad aluspyksid läib. Korralikult ikka riivab silma. Aga ma otseselt ei pane väga tähele neid tänaval retuusikandjaid, vist siis ei huvita nii palju 😀 aga noored jah kannavad väga palju, et pigem tundub juba tavalisena. Pigem riivavad silma inimesed kes ei oska vastavalt oma kehatyybile riietuda.
Ma alustan ühe natuke kurva looga. Mõned aastad tagasi sain oma ameeriklannast sõbrannalt suuuuure koti tema ülejäänud riideid – hästi kvaliteetseid, ilusaid, põneva mustriga. Olin üliõnnelik, sest riided olid suuruses 56/58. Ma ise olen väiksem, aga mu 63-aastane ema oli just selles suuruses ja siiani pidanud leppima Eesti väga napi valikuga suurtele naistele – kehvad materjalid, olematu valik või siis ülikallid hinnad. Nojaa, tassisin koti õnnelikult ema juurde ja veetsime temaga vahva tunni sorteerides. Issake, mis seal kõike oli! Meriino, kašmiir, ehtne siid! Telliskivipunast, elegantseid neerumustreid, op-mustreid, tikandeid! Ach! Ema muudkui imetles ja keerutas peegli ees. Proovis ühte, proovis teist ja pani komplekte kokku. Ja siis lõpuks ütles, et kahju, et neid kanda ei saa. Mina küsisin ehmunult, et aga miks?! Enamus asju oli ju õiges suuruses, vaid mõned asjad ei istunud hästi. Ema ütles, et aga ta näeb nendes ju paks välja. Ma pean tunnistama, et purtsasin väga otsekoheselt, et, emme, aga, anna andeks, sa ju oledki paks! Sa ei näe ka mustas kostüümis välja nagu suurus 38! Kanna siis juba pigem midagi ägedat! Ema vangutas pead, et ei, see ikka ei sobi. Noh, vaidlesime mis me vaidlesime, aga ema pani ikkagi kindlameelselt ameerika sõbranna saadetise kappi. Järgmisel päeval tuli ta minuga linna poodi ikka nagu korralik Eesti naispensionär: polüesterkangast odavad ja halvastiistuvad mustad viigipüksid, musta värvi avar pluus, must sall, must turupoest ostetud a-lõikeline kõige igavam mantel, millel pealegi lukk streikis kohe pärast ostu. Pähe pani erilise uljuse märgiks halli bareti. Kodus kandis ta edaspidi küll elegantseid ja häid riideid ameerika peenematest poodidest, aga kui keegi külla saabus, tormas ema ikka tagatuppa ja võttis näiteks smaragdrohelise põlvini ulatuva kašmiirhõlsti, mida ta retuuside peal kandis, ära, et oma mustades turupoe polüesterpükstes “viisakas” välja näha. Enne surma palus ta, et ma ta kirstu ka ikka “viisakalt” riidesse paneks, et mine tea, mis muidu mõtlevad… Nojah, ega ma ei vaielnud. Surijaga ei vaielda. Aga siiani olen vimmakas selle lollaka sotsiaalse surve pärast, mis minu ema (ja paljud teised tüsedad naised) on surunud riietesse, mis pole ei head ega mugavad, aga mis on ebamäärase sotsiaalse kokkuleppe kohaselt sündsad. Ma ise – ilmselt paljuski oma ema stigmatiseerituse tõttu – olen riideküsimuses seega üliliberaalne. Kannan, mida tahan ja kus tahan, ja kui kellelegi ei meeldi, siis noh, minu vaatamine ja hindamine on vabatahtlik, alati saab eemale hoida. Ma ei tea, kas ma olen mõnda oma tuttavat solvanud sellega, et olen läinud tema kutsel kohvikusse tema hinnangul ebasobivas riietuses. Võimalik. Praegu istun Tartus õigusteadlaste päevadel ja vaatan konverentsisaalis ringi ning näen teksaseid, retuuse, tosse, kingi, kleite. Tore! Ja eelmisel nädalal olin Kõrgematel sotsiaalkaitsekursustel, kuhu president Kaljulaid tuli elegantse sinise kleidiga (kahtlustan Tiina Talumehe stuudiot, aga kindel pole), mille juurde kandis valgeid tosse. Tal oli ilmselgelt mugav seista ja oma ettekannet pidada. Vahva!
Mina 90ndatel ei kandnud retuuse, sest need ei olnud minu jaoks mugavad – tollal olid ju materjalid sellised, et need ei hinganud üldse, eriti ei veninud ka jne. Nüüd on asi hulga parem, nii et talvel ikka panen vahel trenni jalga või teatud mustrilisi kannan mõne kleidi all. Suvel on üldiselt ka mugavamaid trenniriideid.
Aga ma ei kandnud vahepeal teksaseid ka mitu aastat, kuni avastasin need nö trenniteksased – põhimõtteliselt teksased, mis on pehmemast ja venivamast materjalist. Väljast aru ei saa, et pole tavalistega tegu. Minu omi müüakse muidugi ronimisteksaste pähe, aga olen näinud ka joogateksaseid. 😀 Ehk siis ei pea mugavuses järeleandmisi tegema. Aga ma muidugi ei pane teatrisse ka ebamugavaid riideid selga, vaid ka nö viisakamad kleidid peavad siiski olema meeldivast materjalist jne.