Olgu, alustame jälle algusest. Ma ei ole ise ka patust puhas. Ma olen kandnud lillasid retuuse, kirjusid retuuse, musti retuuse, topeltsukkpükse ja teeselnud, et need on retuusid ning kadestanud oma tädi, kel olid nö aasaga (st et läksid jala alla nagu vanasti Marati dressipüksid) retuusid. Kui ma ei eksi, siis ta isegi laenas neid mulle ja…üllatus üllatus, ma suutsin need katki kukkuda. Igatahes ma mäletan, et tädi Helju püüdis neid paigata, sest muli oli hirm, et emme lööb mu maha (no worries, see on vaid väljend, ei pea siit välja lugema, et mul on vägivaldne lapsepõlv olnud), et nii kallid püksid öra lõhkusin.
Aga siis oli aasta 1993. Siis oli popp kõik, mis oli uus ja välismaalt. Kui ma aastal 2020 kuulen sõna retuusid mitte sporditegemise kontektsis, tuleb mulle paratamatult silme ette oma põhikool ja koolidiskod, kus ma suhteliselt sarnast riietust kandsin.
Retuusid on minu jaoks nii üheksakümnendad, et ma ei saa lihtsalt mitte kuidagi aru, miks need ikka veel moes on. Või peaks ütlema “uuesti moes” on? Mood ju teatavasti käib ringiratast ja kõik vana tuleb ringiga tagasi. Olgu, ma suudaks retuuse mõista kui need oleksid kasutusel sukkpükste asemel ehk seeliku või kleidi all, aga et neid kantakse kui pükse…Miks?
Enne kui te jõuate midagi öelda, et keda ma siis nüüd jälle maha tahan teha, siis ütlen ise, et mind häirib retuusides vaid üks inimene. Minu oma laps. Muidugi ei pea ma silmas seda, et ta ei võiks retuusidega õues mängida, lasteaias või trennis käia, seal on retuusid omal kohal otseloomulikult, aga ainsad “püksid”, mida Ida viimasel ajal aktsepteerib, on retuusid. Kui ma ütlen, et Ida palun pane püksid jalga, siis on 99,99% tõenäosus, et ta tirib jalga retuusid. Ja ikka need ühed kõige vanemad, väsinumad ja koledamad. Kui ma olen need “kogemata” pesukorvi unustanud, siis ta 1) püüab ikka neid sealt kätte saad, 2) paneb jalga retuusid, mis ma olen majja ostnud trenne jms silmas pidades ja 3) hakkab tujutsema kui ma talle ütlen, et tal on kapp ilusaid (teksa)pükse täis ning pangu ometi vahelduseks midagi muud selga. Eip. Retuusid. Vaid retuusid.
Miks? Kust see retuuside kandmise “mood” tuli? Miks see juba ei möödu? Saan teismeliste vanematest aru, et tegelikult läheb asi vaid hullemaks. Just kuulsin ühelt tuttavalt, kuidas ta teismeline tütar lõikas kõik t-särgid nabapluusideks, sest nii on moes, tõmbas sinna peale isa flanellsärgi ja otseloomulikult pani jalga retuusid. Mul tuli kananahk peale. Ausalt, ma ei taha olla see ema, kes oma lapse riideid valib ja ütleb, mida ta selga peaks panema, aga no samas ma ei suuda vaadata nende roosade lilleliste retuuside tagasitulekut mu igapäeva.
Kas ma olen ainus?