Reklaampostitus
Paar aastat tagasi sain ma Saksamaal messil tuttavaks ühe suunamudijaga – Trendnomad´iga. Me rääkisime mitu tundi keeltest, tema poola keele eripäradest, mina eesti keele eripäradest, me rääkisime kultuurist, trendidest ja loomulikult sisustusest, mis meid üldse kokku viiski samale messile. Sel aastal kohtusime me uuesti Stockholmi messil (lausa veider mõelda, et veel veebruaris oli maailm tavaline, tundub nagu nii ammu aega tagasi kui reisida sai ja kõi messid veel toimusid). Istusime temaga pingil, jõime kohvi ja leppisime kokku, et järgmine kord joome me kohvi koos New Yorgis. Tema unistus oli sinna elama minna, mina unistus oli sinna töö pärast. Me mõlemad tunnistasime, et meile meeldib suurlinna melu. Kui mul paar aastat tagasi oli võimalus käia Chicagos, siis ma lihtsalt ahmisin kõike seda endasse. Kõik oligi nagu filmis. Suurem kui elu. Ma tahtsin sinna tagasi enne kui olin saanud lennukile istuda, et koju sõita. Ühel päeval me joome Trendnomadeniga New Yorkis kohvi. Tema elab seal, mina naudin tööreisi ajal üht vaba päeva.
Samas pean ma ka tunnistama, et tegelikult elab minu sees täitsa maakas. Selline maakas, kes ei naudi mitte midagi rohkem kui päikesetõusu ja – loojangut heinamaal või kohaliku järve ääres, lihtsalt taevast ja pilvi ning vaikust nautides. Loodus teeb terveks. Isegi kui haige ei ole.
Ma olen maakas.
Ma ei pea silmas, et selline maakas, kes ärkaks kell neli, et lehma lüpsta ja rassiks varahommikust hilisõhtuni õues, sest nõnda see rikkus majja toodi. Ma olen nagu eluterve pohhuist, ma ei punnita nii, et ninast veri väljas. Ma ei usu, et “Tee tööd, siis tuleb ka armastus.” Ma usun et, eelkōige peab oma elu armastama ja nautima, muidu pole üldse pointi. Ma olen maakas selles mõttes, et ma naudin maal elamise võlusid. Seda vaikust, seda võimalust olla omaette, ilma kellegi etteheitvate pilkudeta, lihtsalt olla, looduse rüpes.
Norras hytta´s elades sain ma aru, et on olemas selline asi nagu lihtne luksus. Ärkad hommikul üles, keerad end sooja pleedi sisse, võtad kaasa kohvikruusi ja istud paadisillale vaikust nautima. Õhtul kordasid sama tegevust, aga kohvikruusi asendasid šampanja klaasidega ja serveerisid õhtusöögiks krevette ja krabisid. Lihtne luksus! Ja mis luksus need mereannid Norras olid. Odavam kui võileiba süüa. Ma mäletan ka seda kui ma stipendiumi sain kunagi ammu ja paar nädalat Trondheimis elasin. Ma olin tol ajal õudne shoppahoolik. Hoidsin söömise arvelt kokku, et saaks rohkem ostelda. Ja mida ma sõin? Krevette. Istusin oma odavas hotellitoas või jalutasin vee äärde, et nautida päikseloojangu peegeldust ning sõin krevette. Lihtne luksus. Mulle meeldib see konseptsioon.
Muidugi ei ole meil enam oma privaatset paadisilda ja vaadet mägedele ja järvele, kuid see ei vähenda võimalust nautida lihtsat luksust ka siin. Mitte keegi ei keela mul õhtul peale tööpäeva võtta kaasa oma tekki ja patja ja kohvikruusi ja raamatut ning nautida loodust. Nii nagu me tegime seda Norras. Ma olen sellest puudust tundnud, kuid koroonas on ka midagi head – ma olen taasavastanud oma elupaiga ilu. Tasub vaid silmad lahti teha.
Ma muidugi ei tea, mida võisid mõelda teised, kes samamoodi järve ääres sooja suveilma 5.oktoobril nautisid, kui ma oma tekid-padjad paadisillale lahti laotasin, aga mida nad hullu ikka said mõelda. Ja on sel tähtsust? Hea, et ma veel madratsit kaasa ei tassinud. Mul on hea madrats ka olemas. Head madratsid. Mitmuses.
Kood EVELIIS annab allahindlust 100€ mis tahes Napsie madratsilt. Soodustus kehtib kuni 12.10.