Vanasti (kõlab nagu “ennemuistsel aal kui heeringas elas kuival maal”) käisime me Marekiga aastas paar korda Haapsalus. See on vaieldamatult üks minu lemmiklinnakesi Eestis. Viimastel aastatel ei ole me millegi pärast sinna peaaegu üldse sattunud. Ma ei teagi miks, aga see viga sai nädalavahetusel parandatud ning võiksin siinkohal sõnadega “Haapsalu on jätkuvalt võrratu” selle postituse ka lõpetada, sest kõik oleks öeldud.
Aga ma ütlen natuke veel. Siiani on minu jaoks olemas olnud kaks Haapsalu. Üks on spaa-Haapsalu, mis tähendab laias laastus seda, et valin välja sobiva paketi ja veedan nädalavahetuse spaas. Naudin hoolitsusi, spaaprotseduure ja niisama olemist – linna peale suurt ei jõua, sest lihtsalt mõnus rammestus on nii suur, et ei viitsi. Teine Haapsalu on käin-mööda-linna-Haapsalu, mis tähendab, et ma olen turist selle kõige otsesemas mõttes. Käin ja jalutan läbi kõik kohustuslikud vaatamisväärsused promenaadist kohvikuteni.
Seekord lisandus ka kolmas Haapsalu. Lastega-Haapsalu, mis tähendas seda, et tegevused ja kohad, mida külastada, olid sellised, kus lastel igav ei oleks. Ja ega see ka kõige lihtsam pole kui koos on kaks perekonda, kel erinevad harjumused ja soovid, püüa siis see kuldne kesktee leida. Õnneks leidsime. Hea, et mul viimasl hetkel õnnestus Dexter maha raputada ja talle lapsehoidja leida, sest kahe lapse ja koeraga oleks see minipuhkus ilmselt kõike muud kui puhkus olnud. Nüüd siiski oli.
Ma ei olnud Iloni imedemaal käinud. Te olete? Kui ei ole, siis soovitan soojalt. Lastega või lasteta. Hästi hubane ja sümpaatne muuseum. Ei ole küll vilesid ja tulesid ja tuld purskavaid lohesid, aga on armas. Nii tore on kuidagi külastada kohta, kus on elanud sinu lapsepõlve lemmikraamatute imeliste illustratsioonide autor. Kõnnid mööda muuseumi ja tunned korraks, kuidas Ronja, Korp, tötskääbused, Emil ja Ida, Karlsson ellu ärkavad. Jalutad ja mõtled kui uhke tunne on, et just Haapsalu on inspireerinud maailma kõige ägedamate lasteraamatute pilte. Neid samu, mida sai lapsena vaadatud, imetletud ja vildikaga värvitud ning raamatute sodimise pärast hiljem emalt pahandada saadud. Nii palju lapsepõlvemälestusi tuli meelde. Jutustad neid edasi oma lapsele ja lubad, et koju tagasi minnes hakkame “Ronjat” õhtujutuks lugema. Või “Lõvisüdameid”. Viimane on mu absoluutne lemmikraamat! Mõte Nangijaalast on mul aidanud nii mitmed rasked hetked ja kaotused kergemini üle elada.
Edasi jalutasime promenaadile. Imeline vananaiste suvi ja Haapsalu promenaad ning rand. Võimalik, et klišee, aga kas saab veel olla romantilisemat paika? Lapsed olid muidugi pettunud, et rannas enam jäätist osta ei saanud ning kibelesid linna kohvikusse ning see lühike aeg, mis me promenaadil saime olla, jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud seal valgel pingil istuda, merd vaadata, nautida vaikust ja mõelda omi mõtteid. Kuni päikeseloojangu ja hiliste öötundideni. Lastega ei saa. Tuleb lihtsalt tagasi minna. Haapsalu on liiga romantiline linn, et sinna mitte tihedamini sattuda.
Me ei käinud seekord otseselt rohkem kusagil, lihtsalt jalutasime (et mitte öelda, et ma viisin iga kord otsetee asemel meid ringiga punktist a punkti b) mööda tänavaid, nautisime ilusat ilma ja puitarhitektuuri (okei, seda viimast nautisin ilmselt mina oluliselt rohkem kui teised). Mõnus laisk laupäev oli.
Instagramis küsisin teilt soovitusi ööbimiseks ning esimese hooga olin kindel, et valin ööbimiseks Epp Maria Kokamäe galeriimajutuse, sest see tundus täpselt see õige, kuid 149 eurot öö eest enam nii täpselt see õige ei tundunud. Valisin kõrgeima hinde ja parima hinna järgi Lapmanni külaliskorterid. Kui see oleks makstud reklaam või koostöö, siis ma ütleksin selle koha kohta vaid kiidusõnu, sest 45 euro eest oli korter väga korralik, armas ja heas asukohas, ma jätaksin miinused välja toomata. Kui ma aga olen maksev klient, kes tegi oma otsuse lisaks heale hinnale ka 9,6 punktise keskmise hinde järgi, siis ma toon välja ka miinused.
Miks ma sellest niimoodi räägin? Mitte et ma oleks väga süvenenud, aga Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja Turundajate Liit lõid koostöös juhendi sotsiaalmeedias reklaami avalikustajatele, mis kohati vist kirgi kütab. Selle valguses ajab mind ikka ja jälle muigama suunamudijate/influentserite suhtumine, et “olge reklaami tellides valmis ka selleks, et toode/teenus mulle ei meeldi ning ma kirjutan ausa arvustuse”. Kammoon, need on ju kaks eri asja! Mitte keegi ei telli raha eest reklaami, mis tuhandetele lugejatele ütleb, et teate see ja too ei meeldinud. Kes maksab, tellib muusika. Ja see on okei, reklaam on okei. Mulle isiklikult meeldib reklaampostitusi lugeda, mulle meeldib neid analüüsida. Hiljuti lugesin Promoty lehelt, et turundusinimesed pahandavad suunamudijatega, et nood kõik koostööd vastu võtavad. Mina ütleks, et siin ei saa kuidagi kivi suunamudijate kapsaaeda visata. Oletame, et mu sissetulek sõltubki suures osas/vaid suuna mudimisest. On ju igati inimlik, et võtad vastu võimalikult palju, sest kellele siis raha teenida ei meeldiks. Pigem peaksid turundusinimesed ise peeglisse vaatama. Kui tundub, et üks või teine võtab vastu kõik koostööd, siis äkki valid mõne teise? Või teed enne taustauuringut, kellele koostööpakkumisi teha, kes sobiks kokku su brändi ja tootega. Mu meelest nii lihtne.
Kui ma tegin Hotelliveebiga koostööd, siis aegajalt tahtsin ma ka kirjutada ausa arvustuse, aga minu töö oli hotelle reklaamida. Seepärast ka see koostöö lõppes, sest kuigi jätkuvalt olen ma seda meelt, et Eesti hotellide tase on väga kõrge ning igast hotellist saab kirjutada keskendudes vaid positiivsele, tundus mulle, et sellistest “arvustustest” ei ole kellelegi kasu.
Aga tagasi seekordse ööbimiskoha juurde enne kui teema lappama läheb. Kas ma jäin majutusega rahule? Jah, kindlasti. Hind, asukoht ja suhtlus olid väga head. Ma olin broneerinud ühe teise toa, kuid kui selgus, et korterid on omavahel ühendatavad, küsisime me, kas saaksime toad vahetada, sest siis saaksid lapsed omavahel justkui ühes toas olla, kuid vajadusel saame vaheukse kinni panna ja igaüks tagasi oma tuppa kolida. Meie tuba Idaga sai selline:
Meiega kaasas olnud teise pere tuba oli võimalik ühendada kardina taga peidus oleva ukse kaudu. Köögi kõrvalt läks uks edasi ka kolmandasse korterisse (seal kus me algselt pidime Idaga olema), nii et vajadusel saab omavahel ühendada lausa kolm korterit. Seega, kui mitme perega koos minna, aga ei taha päris ühte maja/korterit võtta, on selline lahendus mu meelest ideaalne.
Kas ma läheksin samasse ööbimiskohta uuesti tagasi? Jah, kui minek oleks uuesti samamoodi mitme perega ja tahaks ühendatavaid tubasid. Kui ma nüüd läheksin uuesti üksinda või koos vaid oma perega, siis pigem mitte. Minu jaoks on 9,6 keskmine hinne väga kõrge ja siis ma julgen ka natuke norida, kui minu arvates see hinne ei ole päris adekvaatne. Mis mulle ei meeldinud? Esiteks väga kitsas parkimine. Kuna tegu on endise autoremonditöökojaga, siis parkimisplats on kohe tubade ees esimesel korrusel (nii nagu autoremonditöökodade juures tavaliselt ongi ju), aga dämn see oli kitsas. Mina loobusin ise parkimisest, mul oli selle parkla jaoks liiga suur auto. Oleks pidanud oma PT Cruiseriga minema. Ausalt, hästi raske oli seal manööverdada ja tagurdada. Teiseks oli voodi madrats kehv, olles keskmisest võib olla pirtsakam, siis ma julgeks öelda isegi päris kehv. Hommikul oli mul selg igatahes valus. Kolmas miinus on muidugi juba vaid norimine, aga olles ühes kõige romantilisemas Eesti linnas, tundsin ma puudust aiast ja lillepeenardest. Eriti sellise imelise ilmaga. Oleks tahtnud istuda õues ja juua klaasikese veini samal ajal kui lapsed toas multikat vaatasid, aga nunnu aia asemel oli asfaltiga parkimisplats. Norimine ma tean, aga just seepärast see ongi aus arvustus, mitte reklaam:) Mina paneks hindeks 8,7-8,8. Ja valiks mõne ööbimiskoha mere vahetus läheduses. Sellise ilmaga oleks ma täiega õhtul ujuma tahtnud minna. Või hommikul. Aga nii, et oleks saanud mereni jalutada oma kohvitassiga ja hommikumantlis.
Kui väike norimine kõrvale jätta, siis ma lõpetan ikkagi samade sõnadega, millega põhimõtteliselt sai ka alustatud. Haapsalu on jätkuvalt võrrrrrratu!
Ka minu lemmiklinn Eestis on Haapsalu! Nii eriliselt vinge atmosfäär ja iga kord armun sellesse linnakesse aina enam, kui sinna juhtun 🙂
ma kusjuures juba tahan tagasi, sest no nii pikk paus olnud ja liiga lühike oli seekordne puhkus
Viljandi on ka ikka mõnus linn, kuigi tegevustega talvisel ajal on seal vist pigem nadi. Kui aga Pärimusmuusika Aidas midagi toimub või teatris või on suvised üritused, siis pole ka tegevuste üle kurta. Ja ka seal annab jalutada mitme päeva jagu. Hiljuti leidsin seal täiesti überägeda korteri ja hind oli samuti kahe inimese kohta täiesti normaalne. Hotellid selle kõrval tõesti kahvatusid. Selliseks mõnusaks ühe öö getaway-ks koos Rohelise Maja Kohviku ja jalutuskäikudega (ok, vanaema külastamine ka), oli täpselt paras ja mõnus.
Jah, Viljandi avastasin ka suvel, oli tõesti nii võrratu nagu nad räägivad😍 Hetkel tunnen aga et tahaks kas mere äârde (pigem tagasi Haapsallu kui Pärnusse) või täitsa metsa, kuhugi ääremaale
Pärnu on…noh Pärnu 😀 hetkel igavavõitu, aga meri on samas kohas
Väga ilusad pildid. Eriti too Indian summer ja Haapsalu tänavad. lihtsalt võrratult poeetilised.
Aitäh! Ma olen kehv fotograaf, aga mõnikord õnnestub mõni emotsioon ka edasi anda läbi piltide:)
Minu kodulinn 😍
ilus kodulinn sul ❤️ kade!