Istusime eile õues (issand, kuidas mulle meeldib see vananaistesuvi, mis sellest, et sõna ei meeldi) ja arutasime, kas meie sõpruskonnas ka on 2020 lahutajaid. Jõudsime järeldusele, et vist ei ole. Vähemalt keegi pole märku andnud õnneks. Küll aga teame meiegi paljusid paare, kes viimaste aastate jooksul lahku on läinud.
“Kõik ümberringi lahutavad, mul tekib kohe tahtmine abielus püsida, et me ju peame vastu,” ütles Marek. Pööritasin silmi ja küsisin, et mis mõttes me vastu peame, et kas me ei olegi jätkuvalt sama armunud kui kohtudes, et lausa vastu peame pidama. Samas peab tunnistama, et kui võtta abielus vastupidamise aluseks tülid, siis meil ei tohiks probleemi olla. Me tülitseme pidevalt. Okei, võib olla tülitsemine on liiast öelda, aga ikka tuleb ette, et mina mossitan, sest Marek mossitab kuna mina mossitan ja selle asemel, et mitte mossitada, istume me mõlemad mossis tujuga oma nurgas kuniks… Noh enam ei viitsi. Või emb kumb järgi annab. Või siis vaidleme me mingite tobedate pisiasjade pärast. Või kakleme töö pärast. Pange ise ühte majja elama tootmisjuht ja müügijuht – sellesse võrrandisse on juba kaklus sisse kodeeritud. Mõnikord me tülitseme nii, et ma torman metsa minema, teinekord hakkame tüli peale naerma, kolmas kord… Ah, tegelikult ei tahtnud ma üldse meie tülidest rääkida.
Ma tahtsin hoopis meie armastusest rääkida. Rohkem Mareki armastusest (kes see oma blogis ikka enda üle naerab, ikka rohkem ju mehe üle). Tema sõnaseadmisoskus on fenomenaalne. “Miks sa ei ole mulle öelnud, et ma tagant nii kole olen, et mul on pekivoldid?” pärisin ma eile. Ma ju ise ei näe end selja tagant, aga eile pidin oma koledat tätoveeringut pildistama ja nägin, pidin südari saama. “No mind see ei sega, et sa selline oled,” vastas Marek. Paremal päeval oleks sellest võinud alguse saada tüli, et milline “selline”, aga eile tundus ta vastus isegi õige. Oli umbes selline vastus nagu 10-aastasel Richardil, kes ütles, et tuleb oma naisele öelda, et ta on ilus, isegi kui ta näeb välja nagu veoauto.
Teate neid lapsesuu ütlemisi? Marek on kohati samasugune. Võib öelda nagu 8-aastane Holger:”Vanasti öeldi teistele “ma armastan sind”. Tänapäeval ei pea õnneks nii kohutavalt pingutama. Minu meelest piisab täiesti, kui öelda “tule siia!”
Või siis on Marek lootusetu romantik. Vaatasime eile koos filmi ja Marek pidi kommenteerima, et vanasti ma ka ronisin niimoodi nunnult kaissu nagu seal romantilises filmis. Hetk hiljem pugesin talle kaissu, musitasin õrnalt ta kaela ja Marek silitas… arvasite, et mind vastu? Ja siit tuleb kirjeldus meie romantilisest õhtust? Marek silitas diivani ees maas lamavat koera ja nunnutas teda. “Küll sul on ikka mõnus kohev karv!” ütles ta. Mitte mulle, nagu ma loodan, et te aru saite.
Ei, armastus meie majas ei ole sugugi surnud. Eelmisel nädalavahetusel käisin ma autota Tartus. Marek ütles, et ta ei viitsi mulle linna järgi tulla. Ütlesin, et tulen rongiga ja ei ole probleemi ka taksoga linnast edasi tulla. Sinnapaika see jutt jäi. Mingi hetk sain sõnumi,et mis kell sa koju tuled. Vastasin. Paar tundi hiljem sain uue sõnumi – “mis kell?” Küsisin, et mis pagana ülekuulamine see nüüd on ja kirjutasin, millal rong Tallinnasse ja siis Keilasse jõuab. Kõik. Keilas rongist maha tulles hakkasin taksot tellima ja hea on, et ringi vaatasin (ma reaalselt ei pane tihti ümbritsevat tähele) ja meie autot märkasin. “Aga kui ma oleks juba rongis takso tellinud, mis siis oleks saanud?” pahandasin ma autosse istudes, “miks sa mulle ei öelnud, et sa vastu tuled?” “Ma ju ütlesin, et tulen!” vastas Marek. No kust kurat mina pidin teadma, et “mis kell?”= Mareki keeles “musi, ma tulen sulle rongile vastu”. “Issand jumal, sa oled minuga 13 aastat abielus, ma tulen sulle alati vastu,” pööritas nüüd Marek silmi. Mis see 8-aastane Holger ütleski? Et ei pea ütlema, et “ma armastan sind”, piisab ju ka kui öelda “tule siia”. 46-aastane Marek ütleb “mis kell” kui ta armastust avaldab.
Kui te küsite, kuidas 39-aastane Eveliis “ma armastan sind” ütleb, siis sellega on veel keerulisem. Eveliis ei ütlegi, Eveliis eeldab, et ta teab. 13 aasta jooksul peaks see ju selgeks olema saanud küll. Aga kui Eveliis tahab välja näidata kui väga ta oma meest armastab, siis ta paneb ise mustad nõud nõudepesumasinasse või pesu kuivama, kuigi ta teab, et ta saab hiljem pahandada, et seda valesti teeb ja Marek kõik uuesti üle teeb. Sõnadeta armastus.
Aga suurim armastuse avaldus on ilmselt ikka see kui Marek ütles, et võtab mu autolt aku ära, et ma sõna kuulaks ja oma PT Cruiseriga ei sõidaks. Kahju, et ta enne seda oli mulle õpetanud, kuidas akut autole peale saada. Mitte et ma mäletaks täpselt, aga ma tean, et ma olen ühe korra sellega hakkama saanud, küll ma vajadusel uuesti saaks. Õnneks mul ei ole väga tihti vajadust nii palju oma peakest vaevata. Mul on Marek.
Armastus noh.
Igaks sajaks juhuks ütlen juba ise ette ära, et ma ei püüa kellelegi vastanduda või ära panna, postitus on ajendatud minu ja Mareki omavahelisest vestlusest armastuse, suhete ja abielu kohta eile õhtul. Nii, et kes midagi muud arvab, palun säästke mind nendest kommentaaridest.
No ongi armastus ju! Ja te olete nunnud (torisejad) koos!
Mul M. kui armastust avaldab, on see sõnaliselt: “Mina sind!”
Või kui ma küsin, et miks sina mulle midagi armsat kiitvat ei ütle (kui pmst iga külaline või naabrimees kiidab mu “töökleiti” tares/s-majas), siis M. teatab: “Ma üks kord ütlesin. Kui midagi muutub, ma annan teada.”
Samas just, sõnadeta armastus. Ta teeb perele hommikusööki, kui ma mudilasi mööda maja taga ajan ja riidesse või hambapessu kamandan. Ta toob koju kastitäie vorsti või kala või keedab 3L potitäie tatart, niiet nädal aega on sama toit. Ta otsib mulle peavalurohtu või kreemitab Diklofenakiga, kui ma hädine olen jne. Pulma-aastapäevaks meisterdas uhke lõunasöögi keedusardelli näol. No kui see ei ole armastus, siis mis üldse on, ma küsin! 🙂
no see sardell oli ikka ülim armastuse märk. puhas romantika! 😍
aga no meil see sōnadeta armastus ja torin selle juurde sobib justkui mōlemile.
hetk tagasi kutsus Marek mind toidupoodi kaasa, utlesin et ei viitsi, et istun autos. sain vastuseks, et no näed, mees tahab koos käia, aga naine ei viitsi ja pärast kurdab et mees ei kutsu🤣🤔
No üliarmas ju 🙂
Laias laastus ei saa kurta jah, kuigi ikka kurdan😂
See on see armastuse viie keele teema. Tore, kui tegude keele armastust ikka jätkub, aga teisi keeli on ka ikka vaja vahel kuulda-tunda. Minul vähemalt.
Nii kaua kui üks ei korista sellekst, et ennast rahustada ja teine selle peale ei arva, et vot kus on armastus, on kõik hästi 😀
“Argipäevasemalt väljendades – naine käitub enda arvates armastavalt, pannes mehe sokid pärast pesu korralikult paarikaupa sahtlisse, ent mees ei pruugi seda hinnata – tema jaoks on armastuskäitumine näiteks see, kui naine laseb tal töölt tulles pool tundi rahus olla ega oota temalt kohe laste ja koduga tegelema asumist. Naine omakorda ei pruugi mõista, et mehe hoolitsus naise auto eest võib kuuluda armastuskäitumiste sisse”
Kui ma seda kunagi lugesin, siis mõtlesin, et arvatavasti me teeme argipäevas palju selliseid asju, kus me ise arvame, et väljendame sellega oma armastust, aga tegelikult teisel poolel võib olla sellest üsna ükskõik või on ta, nagu sa ütlesid, tehtuga veel koguni rahulolematu, sest sa ei tee päris nii, nagu tema teeks/talle meeldiks.
Et ehk peakski vahel maha istuma ja oma partnerilt küsima, et millal sa tunned, mis hetkedel, et ma sind armastan? et kas ta siis ütleb, et siis, kui mus sokid pessu paned või nõud ära pesed?
Mis sa ise vastaksid, kui sult niimoodi küsitaks?
Kokkuvõttes, et ehk see suur armastuse ponnistus on paljuski asjata, tegelikult näeb ta armastust hoopis kuskil mujal.
Vahel ma tahan, et mees midagi ilusat ütleks. Seda tuleb talle öelda, et ma seda tahan…ja siis tuleb talle veel täpselt öelda see lause ette, mida ma kuulda tahan (, sest noh vastasel juhul tuleb sealt midagi pisut valesti), et siis tema saaks seda täpselt järgi korrata. Eile vahetas vannitoas pirini palju heledama vastu ja teatas, kui hea mul nüüd seal ennast meikida on, sest kõik on paaaallljuuuu valgem kui varem. Ma avaldasin arvamust, et äkki minu vanuses enam väga ei taha KÕIKE näha sealt peeglist ning palusin tal siis sellele millegi ilusaga vastata. Peale klassikalisi temapoolseid katseid ‘sul pole niikuinii meikida vaja’ või ‘ma võin magamistoas peegli juures ka valgust timmida’ (kust otsast ta arvas, et see üldse ilusti ütlemine oli jääb siinkohal arusaamatuks) või ‘pole sa nii vana ju VEEL midagi’, kordas ta siis lõpuks minu järel ‘sealt peeglist vaatab sulle vastu kõige ilusam naine, aga lihtsalt paremini valgustatud vannitoas’.
Kingitustega on kuidagi sama lugu- sünnipäevaks sain pastaka (oli ilus ja kallis ja kui ta lahti seletas miks, siis oli päris armas idee, aga andke andeks- see oli ikkagi pastakas! Jõuludeks sain vilistava veekeedukannu…kui ma oma emale mainisin, et tahaks, siis ma ei mõelnud, et seda oma mehelt tahaks!)
Aga samas olen mina see, kellel pole mitte ühtegi kirja või kaarti alles sellest ajast kui me kohtusime (temal on kõik ilusti tallele pandud ka nüüd 20 aastat hiljem).Ta on harjunud sellega, et ma ei viitsi talle helistada lihtsalt selleks, et tema häält kuulda (mida tema mingil enesepiinamise põhjusel teeb, sest mu hääl sarnaneb kriiksuvale kapiuksele)- seega kui üks kuskil ära on, siis ma ei helista, kui mul just midagi olulist vaja ei ole- seda mis toimunud on jõuab jagada ka siis kui mõlemad kodus tagasi oleme (seda ka juhul kui see on ala kaks nädalat hiljem jne).
Tore, et teistelgi hästi läheb. Mina ütlesin eile oma köökiminevale mehele, et toogu šokolaadi. Tõi … pähkleid. Nii et ilmselgelt arvab ta, et ma olen paks, nii et nädalavahetus tuleb vaikne. Peaks suure kurvastuse maandamiseks paar liitrit jäätist ära sööma.
Aga ta teeb komplimente küll, vahel lihtsalt mitte õigel ajal. Näiteks. Me oleme koos olnud tiba üle kolme aasta. Ja mõne nädala eest hakkas ta mulle muuseas millegi kohta möödaminnes rääkima, et “mäletad, see oli siis, kui me olime seal X üritusel (enne käimahakkamist) ja sul oli seljas see kleit ja juuksed olid sul niimoodi ja sa olid üleüldse nii ilus, ja siis …” Mida ma selgelt mäletan, on et tollel konkreetsel üritusel ei tulnud ühtki komplimenti. 😀 Tore, et nüüd neli aastat hiljemgi tuli, eks ole. Kuigi ta igapäevaselt ütleb mulle üsna tihti, et ma näen kena välja, vahel isegi ilma eelneva ähvardamiseta.
Vahva ja vaimukas lugemine! Pidage ikka edasi ka sama mõnusalt vastu!
aitäh! eks me peame, mossitame, lepime ja peame
Tead, Eveliis, me oleme mehega Su postitusest ülimalt lõbustatud! Me ei ole kumbki suurte sõnade inimesed. Nüüd on “Tule siia!” Ja “Mis kell?” omandanud hoopis teise tähenduse! :);):) Ja mõtle, kui mitmetel erinevatel viisidel seda öelda saab!:) Aitäh!
Mul on nii hea meel lugeda, et see väike postitus nii paljudele meeldis😍
Su mees ei näegi neid pekivolte, sest suhtes olles, aeg peatub ja teine pidi jääma täpselt nii vanaks kui kohtudes olite. Eriti tuntav pidi see olema, kui üks kõrvalt ära sureb ja teine siis uuesti ringi vaatama hakkab ja avastab, et kõik teised on nii vanad… oma kaaskase juures seda, aga ei tährndanud 😂
ma pole nii kunagi mōelnud, see on ju armas 😍