Mul käisid hiljuti külas sõbrannad, kel on Idast natukene vanemad lapsed ehk teismelised ning me hakkasime rääkima sellest, millised on tänapäeva lapsed ning mis neile korda läheb. Muidugi ma selle vestluse põhjal ei saa teha üldistusi kõikide noorte kohta, lihtsalt nendest vestlustest ajendatuna jõudsime edasi selleni, millest ma ka rääkida tahan. Ehk siis rääkisid mu sõbrannad, et nende laste koolis on väga vähe koolikiusamist (kuigi ma muidu olen ikka aru saanud, et koolikius on pigem probleem ja mitte väike, nii et see tuli absoluutselt positiivse üllatusena mulle), sest lastele/noortele on väga oluline kõikide aktsepteerimine. Oled sa gay, vegan, habemega naine, ATH-ga, mustanahaline, ülekaaluline, you name it – see kõik on okei. Igaks juhuks mainin ära, et ma lihtsalt praegu panin ritta esimesed pähetulnud sõnad, mitte et see kuidagi näitaks midagi muud (ma ei teagi mida). Tegeled hobi korras [sisesta siia ükskõik, mis tegevus] – see kõik on okei. Kui sulle meeldib ja sind õnnelikuks teeb, siis see kõik on okei. Kõike ja kõiki tuleb aktsepteerida.
Ühelt poolt leidsime me kõik, et see ongi ju väga tore, et noored tahavad, et maailm oleks ilusam koht ja kõik oleks kõige ja kõigi suhtes tolerantsed, kuid paratamatult tõstsid meie sees pead ka küünikud, sest noh…küünikud. Ma toon näite. Ütleme, et su laps tuleb koju ja ütleb, et tahab strippariks hakata. Püüad olla tolerantne, mitte ametit maha teha ja vastadki ääri-veeri, et nooh jaah, see võib ka tore olla ja kui kellelegi meeldib, siis miks mitte, aga ma eelistaks, et sina seda ei teeks. Laps küsib kohe vastu, et a miks mitte, sul on mingi probleem sellega või? See “sul on mingi probleem sellega” on meil natukene siseringi nali, sest see pidi olema noortel vastus, kui kellegi tegevust/käitumist/olekut kritiseerida. Kritiseerida ei ole okei ja kui kritiseerid, siis tulebki küsimus, et kas sul on sellega mingi probleem või. Näiteks kunagi vaatasime 60-aastase naise kohmakaid postitantsuvideosid ja onuheinolikke nalju TikTokis ning itsitasime nende üle. Mis te arvate, mis me teismelistelt vastuseks saime? Jap. “Kas teil on ming probleem sellega või? Kui see neid õnnelikuks teeb, siis miks mitte nad ei või seda teha?”
Ausalt öeldes jäime me vastuse võlgu tookord ja jään ma ka seekord, sest tõesti. Üheltpoolt – aga miks ei või teha kõike, mis pähe tuleb ja seda sotsiaalmeediasse postitada, kui see teeb õnnelikuks, annab elule midagi juurde, siis jumala eest. Teine osa minust ütleb nüüd, aga kaugele me peame minema sellega, et kõike tolereerime, aktsepteerime ja midagi mitte kunagi enam ei kritiseeri, sest me kõik teame tagajärgi. Kohtukutsed, solvumised, nutu-laivid ja lõppkokkuvõttes jääb kibestunud vingujaks ikkagi kriitika andja. Isegi kui kriitika on vaid arvamus. Viimasena tuleb mulle meelde, et üks blogipersoon avaldas oma isiklikul kontol arvamust “Tikupoiss” söögikoha kohta. Et ei jäänud rahule. Vastuseks tulid vana hea klassika – kas te midagi muud peale vingumise ka teete ja ka omaniku vastus, et kuidas ei maitsenud, et söögid olid ju head, ta ise maitses ka tol päeval (viisakas vormis, aga siiski kummaline vastus mu jaoks). Mu meelest on okei avaldada ka arvamust siis kui midagi tõesti ei meeldinud. Minul on “Tikupoisiga” sama kogemus – pettusin. Miks? Läksin sinna ühe blogija promo peale, et hea toit, suured portsjonid ja ei ole kallis. Olin Tartu-Tallinn maanteel, see arvustus tuli meelde ja otsustasime Idaga sisse põigata. Toit ei olnud otseselt halb tõesti, aga ei olnud ka midagi erilist, küll aga tundus mulle see ülehinnatud ning väike. Ida kananagitsatega oli veel selline naljakas asi, et sain selle toidu kätte ja jäin vaatama, et päriselt ÜKS nagits või. Teenindaja vaatas ka ja ütles, et läheb uurib köögist, kas peabki vaid üks olema. Selgus, et kaks nagitsat olid kausi põhjas kartuli all peidus:D Nojah, maitse oli vähemalt hea. Atmosfäär ka kena, aga siiski olin ma kohas pigem pettunud. Kas ma nüüd olen halb inimene, et ma kritiseerin, sest on ju okei, kui kokk tahab süüa just sellisel kujul teha ja kas mul on sellega probleem. Otseselt ei ole probleemi ju tõesti.
Samas vanasti öeldi ikka, et kriitika on edasiviiv jõud. Tänaseks on kriitikast saanud kibestnud hala. Midagi ei meeldi – oled automaatselt 1)kibestunud bitch, sest omg, kuidas sa ei mõista, kui olulised on “deep thoughts tantsud” tiktokis, need on elumuutvad ja armastust külvavad.
2) ignorant, kes ei tea maailma asjadest midagi, sest mis mõttes sa ei saa aru, et peab vabandama kui oled endast postitanud sots meediasse foto kui oled turbamaski saunas näole määrinud, sest blackface ja kuidas sa ei saa aru, miks see mustanahalisele solvav on.
Kolmas osa minust (ma ei tea mitmest osast ma koosnen, sry) on segaduses. Ma täiesti saan aru, et mul ongi endast noorematega teised vaated ja arusaamad – me näemegi asju erinevalt. Nemad tahavad kõiki ja kõike tolereerida, aga kas mina pean ka? (jälle esimene suvaline näide, aga) kui minu jaoks ei ole liigne ülekaal ilus, kas ma siis pean minema kaasa selle kehapositiivsusega ja olen täielik idioot, kes ei mõista, kuidas ühiskond naisi (miks mitte ka mehi) raamidesse surub ja kirjutab meile, ette iluideaale. Kuidas ma ei saa aru, et kehapositivistid võitlevad selliste raamidesse surumise eest ja toetavad kõiki neid, kel on söömishäired, sellega et on 24/7 trennis ja 24/7 täismeigi all. Kas mul on nendega mingi probleem või? Ei ole, ei ole probleemi. Muigama paneb, et sellele vastuolule ei tohi tähelepanu pöörata. Kas teil on sellega mingi probleem?
Neljas osa minust kirjutaks veel ning tooks näiteid, mis mind muigama panevad selle aktsepteerimise ja kõikide armastamise juures, kuid ma olen õppinud. Ma tean, et tänasel päeval on targem oma arvamus pigem endale hoida, sest kõige vähem kaitstud virtuaalse kihvirahe eest on keskealine valgenahaline blogija.
