Ei ole erilist saladust teinud sellest, et olen viimasel ajal olnud segaduses, melanhoolne ning kõige rohkem olen ma kartnud depressiooni tagasitulekut, sest meeleolu on nagu ta on. Ma tõesti ei tahaks enam antidepressante sööma hakata kui endaga nii suure töö ära olen teinud ning olen püüdnud leida teisi variante oma pingete maandamiseks. Koeraga hommikusi ja õhtusi hommikumantli- ja kohvitassijalutuskäike alustasin ma puhtalt sel põhjusel, et ta harjuks oma häda aiast välja tegema, sest olgem ausad nii suure koera puhul peaks suure Maxima kilekotiga ta järel koristama ja seda ma ka ei taha. Kuigi “minikoer” on veel beebi ja ei ole veel teab mis õpetatud koer on ka ilma õpetamiseta selgunud, et tegu on väga kiiresti õppiva koeraga. Nüüd ongi nii, et 6.30 hommikul ootab ta mind trepi ees ja ootab oma jalutuskäiku. Tööpäeviti on see igati okei kellaaeg, nädalavahetuseti püüan ma teda õpetada naaaatukene hiljem ärkama. Pühapäeval õnnestus kaheksani venitada ja sellest mulle juba piisab. Samuti on õhtuste jalutuskäikudega. Punkt 18.30 viskab ta oma tagasihoidliku käpa mulle sülle ning vaatab otsa pilguga, mis ei anna ruumi vastuvaidlemiseks. Olgu, liialdan, ma tegelikult ei näegi ta pilku, aga no fakt on see, et ta ei jäta enne kui ma end püsti ajan ja jalutama lähen. Nendest jalutuskäikudest on saanud mulle omamoodi teraapia. Hommikune mets on tõeliselt teraapiline. Kõige ilusamad on need esimesed hommikused päikesekiired puude vahelt, kuid pean tunnistama, et sõltuvalt tujust mõjuvad ka vihmapiisad ning poriloigud rahustavalt. Need jalutuskäigud on minu zen.
Positiivseks muutuseks on see, et ma olen öösiti magama hakanud. Negatiivseks see, et ma olen metsikult väsinud olnud. Kell üheksa on mul raskusi silmade lahti hoidmisega ja pea iga õhtu kui ma lähen Idat magama panema, jään ise ka sinna kõrvale magama. Eile mõtlesin, et panen Ida magama ja vaatan Marekiga koos natuke telekat, kuid ärkasin siis kui Marek juba hakkas end magama sättima. Üle pika aja ärkasin täna hommikul kell kolm. Mõtlesin oma mõtteid, kuid suutsin ikka end magama saada uuesti. Monontoonne meieisa-palve lugemine aitab tõesti. Muudkui korrutan seda, nii et varsti tekib juba tunne, et olen usklik. Muidugi võiksin ma korrutada ükskõik, millist luuletust, lihtsalt see palve on mul peas lapsest saati. Kunagi õppisin pähe ja nagu näha ka 30 aastat hiljem on meeles. Veider asi see mälu. Kohati ei suuda meeles pidada, mida teisest toast tooma lähen, aga 30 aastat tagasi õpitud luuletused on ikka veel peas.
Väsinud tunne viis igatahes nii kaugele, et peegelpilt, mis mulle igal hommikul vastu vaatas, ajas mind närvi – kogu aeg see üks ja sama kole krunn, et vedasin end juuksurisse. Küsisin instagramis soovitusi ning kuna ma ise olen pikalt Helen Heinroosi salongi jälginud, siis see ka valituks sai. Selle salongiga on selline värk nagu mul kunagi oli Medemisega. Medemisse ma olin ka pikalt tahtnud minna oma kortse süstima, aga tundus nii fancy ja mina nii maakas, et ei julgenud. Kuniks läksin ja sain aru, et ei ole fancy, on toredad ja sõbralikud inimesed, kes teevad suurepärast tööd. Note to self: kortsud hakkavad tagasi tulema, aeg on Medemisse ka oma sammud seada. Arvasin, et Helen Heinroosi salong on ka maaka jaoks liiga fancy. Muidugi ei olnud see seda. Oli hoopis siiani kõige parem juuksurikogemus. Kahetsen vaid ühte asja. Et kohe ka juukseid värvida ei lasknud. Mul lihtsalt ei olnud liiga palju aega ning tuustik mu peas vajas kiiremat likvideerimist, värv veel kannatab natuke. Rohkem rahul kui ma hetkel tulemusega olen, ei saakski olla.
Ma ootan juba aastaid, et mu tukaosa kasvaks ülejäänud juustega ühepikkuseks aga pean sellest mõttest vist lahti laskma ning ka unistuse just sellisest soengust 🙁
Aga sulle sobib väga hästi!
sa ei kujuta ette kui kaua ma olen oodanud et tukk kasvaks välja. ja nuud siis lōpuks😎
Wau, väga kaunis naine 🙂 Kõik inimesed on erilised ja ilusad.
Hommikused/õhtused jalutuskäigud – ärkav/uinuv maa – see on tõepoolest teraapiline. Mulle meeldib nädalavahetustel varahommikul jooksmas käia – kui loodus virgub, kaste on maas, kaaskodanikud põõnavad voodis…toimub omamoodi liikumine ja energia ammutamine. Kahju, et neid nädalavahetuse päevi vaid kaks tükki on.
just varahommikune jalutuskäik on mu lemmik – loodus ärkab, kaste maas, vaikus. nädalavahetusel tegin Pranglis sellise hommikuse jalutuse koeraga, no nii mønus oli 😍
Loomad on tõesti teraapilised!
Kontrolli oma d-vitamiini ja b12 tasemeid. Just sain teada, et mul mõlemad madalad. Nüüd loodan vitamiinipurgist energiat juurde saada.
Väga kaunis soeng ja sulle sobivad oma ripsmed rohkem kui pikendused. Loobusin ise ka koroona ajal neist ja väga rahul, et elu sundis. Kasutan ripsmeseerumit ja tõesti toimib.
mulle meeldis, et pidanud ripsmetušiga jamama, aga ma lihtsat tundsin, et see 2h hooldust on nii valesti kulutatud aeg. ja mulle hakkab endale ka tunduma, et ilma on parem
Ma mäletasin ka, et ripsmete värvimine ja õhtul mahavõtmine oli nii tüütu, aga Sensai 38c ripsmetušš, mis tuleb maha 38-kraadise veega, on superleid! Ja püsib väga hästi ka ühe öö, kui õhtul tõesti ei viitsi eemaldada.
Ripsmepikendused on mugavad, aga siiski teevad silma raskemaks ja ilusaid on ikka väga harva linnapildis.
Sensai 38c on parim! nüüd kui pean jälle ise värvima, siis peangi seda ostma minema. reaalselt ainus, mida ma viitsin maha pesta, sest nii mugav😍
mis veel kunstripsmetesse puutus, siis mind natuke hakkaski häirima see, et olen üks neist tuhandetest ja liiga palju koledaid ripsmepikendusi hakkas viimasel ajal silma. tundus korraga nii vale mu küljes 🤷♀️
Ma loobusin koroona ajal ripsmete värvimisest. Aga, et mitte täitsa kalasilm olla, lasin endale teha püsimegi hajutatud laineri. Väga rahul olen ja ei näe enam mingit vajadust ripsmete tušitamise järgi.
Aa, kle ma peaks ka seda tegema. Kus sa teha lasid? Ma igale poole ei julge minna, aga su soovitusi kipun uskuma
https://www.facebook.com/Lilli-p%C3%BCsimeik-1165124140194153
Ta tegi mulle ka kulmud. Ma olin seda asja aastaid edasi lükanud, sest oli hirm, et saan endale hiigelsured Brezhnevi kulmud otsaette aga siis nägin tuttava imeilusaid kulme, mis olid Lilli tehtud ning mu hirm hajus ja lasin endale ka teha. Ma ei suuda ära kiita Lilli tööd!
Väga ilus soeng ja nii kauniks teeb Sind!
Koeraga jalutuskäikudest unistan juba mõnda aega.
Olles just äsja oma 2 kiisut 3 nädalase vaheajaga kassiparadiisi saatnud, mõtlen, et ehk on nüüd õige aeg see koer võtta kellest pikalt unistanud olen.
Kiisud olid vanad ja neid ei tahtnud noore kutsika koju toomisega traumeerida vaid lasta neil rahulikult pensionipõlve pidada.
Sinu postitus annab justkui suuna, et jah nüüd on sobiv aeg koer koju tuua.
Koeraga jalutuskäigud on tõesti üks parim asi/teraapia, mis olemas on. Ja kui ma enne Hugot olin totaalne kassiinimene, siis Hugo muutis seda ning saan aru, milline rõõm on koerast. Kassid on jätkuvalt toredad, aga see piiritu rõõm, millega koer sind koju ootab, kuidas ta on olemas ja järgneb sulle – seda ei saagi kirjeldada, vaid peab kogema.
Vauu, Eveliis, imeilus ja trendikas soeng!!! Super!
Tnx! Olen ise ka rahul, päriselt kohe.