Uhh, ma ei saa ise ka aru, kuidas ma nüüd korragi nii lasteaiateemade lainel olen, et tuleb juba kolmas järjestikku samast sarjast. Et kõik ausalt äre rääkida, siis tuleb alustada sellest, et öelda, et see on puhas emotsioonipostitus, ma ei tea ega ole ka süvenenud, kuidas seadused ja ettekirjutused ja muu selline tegelikult on.
Nagu te teate, siis peale Norra lasteaiakogemust oli mul natukene raskusi Eesti lasteaiaga kohanemisel, kõik tundus nii harjumatu, iganenud ja “kastis kinni” justkui poleks viimase 34 aastaga, mil ma ise lasteaias käisin, midagi muutunud. Ometigi pidin ma Ida ka siin lasteaeda panema ja kohanema sellega, et Eesti lasteaed on teistsugune. Minu õnneks sattus Ida kohalikus lasteaias rühma, kus õpetajad ei ole vaid õpetajad, aga päriselt laste jaoks olemas igas nende mures ja rõõmus. Jajaa, kõik õpetajad peaksidki sellised olema, aga me teame kõik, et on igasugu õpetajatüüpe. Meie õpetajad on omal väikesel moel nagu osakene perekonnast. Pole ka midagi imestada kui üks õpetajatest on lasteaias olnud peaaegu 45 aastat ning olnud õpetaja ka paljudele praeguste laste vanematele. Mina ütlen ausalt, et mind on just meie rühma õpetajad oma suhtumises, soojuses ja olemasolekus veennud selles, et Eesti lasteaed on ka okei. Teistmoodi, aga okei. Nii tore on vaadata kuidas ka Ida on õpetajatesse kiindunud ja kui palju nad tegelikult lastega räägivad ja tegelevad, ka muudest asjades kui vaid tavapärased lasteaia-asjad. Eile tuli Marek rallilt ja Ida esimene küsimus oli: “Issi, kas Ott ikka võitis? Me õpetajaga nii hoidsime talle pöialt!”
Meie rühma õpetajad on oluline osa meie igapäevast.
Nädalavahetusel sain ma teada, et üks õpetaja läheb järgmisest kuust ära. Põhjuseks see, et noored õpetajad tulevad lapsehoolduspuhkuselt tagasi. Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kuidas saab lapsehoolduselt tulnud õpetaja välja vahetada 45 aastat lasteaias olnud ja meie rühmaga algusest peale olnud õpetaja, aga bürokraatia ei olegi minu tugevaim külg. Ma saan väga hästi aru, et noori õpetajaid on lasteaedadesse ja koolidesse raske saada ning loomulikult peaksid kõik uksed neile avatud olema, kuid mulle jääb nii palju arusaamatuks isiklikul inimlikul tasandil. Ida rühm läheb järgmisel aastal kooli ning see õppeaasta jääks sellele õpetajale niikuinii viimaseks, mis loogika on selles, et lihtsalt niimoodi keset aastat selgub, et tuleb asemele keegi teine. Mitte et ma arvaks et uus õpetaja ei võiks sama hea ja hooliv olla, aga on ju selge, et lapsed ja õpetaja (ning vanemad) on kokku kasvanud. Kas tõesti peavad alati asjad käima nö raamatu järgi või võiks sellistes situatsioonides olla ka inimlikku mõõdet? Ma olen täiesti kindel, et selleks pooleks aastaks, mis lastel on veel lasteaias käia, oleks võimalik leida ka mõni teine lahendus. Nii et ei pea loobuma noorest õpetajast, aga ka vana (mitte vanuse mõttes) saaks jääda ja oma rühmaga lõpuni minna. Muidugi ega ma ei tea tausta, võib olla õpetaja ise tahtiski lahkuda ja minu emotsioon on vaid minu emotsioon ning tegelikult on kõik õnnelikud, aga mina tunnen kuidagi, et minuga ei ole arvestatud. Minu kui lapsevanemaga. Minu käest ei ole küsitud, kuidas mina suhtun sellesse suhteliselt ootamatusse muutusesse. Võib olla ei peagi. Võib olla on see tavapärane. Võib olla nii asjad käivadki. Kõik võib olla, aga ikkagi jääb mulle sisse selline poolik tunne. Mina (ja ma millegi pärast arvan, et ka lapsed ja teised lapsevanemad) oleksid hea meelega näinud just oma õpetajatega lõpuni minemist.
Kuidagi nii kurb tunne on.