Kui ma (hetkel tundub juba, et) 3726 valgusaastat tagasi lubasin suure suuga, et lapse saamisega ei muutu minu elus midagi, siis tegelikult muutus loomulikult kõik. Tõsi, ma ei olnud end kunagi emana ette kujutanud ning mõte minust kui emast, kellestki, kes vastutab teise inimese elu ja heaolu eest, olles ise peast laps (33 võib ka peast laps olla:), tundus suhteliselt harjumatu mitte vaid mulle. Ma ei olnud kunagi lapse peale mõelnud, seepärast ei kurvastanud mind väga ka see, kui sain teada, et ei saa lapsi, elasin teadmisega, et minu elu = töö ja karjäär ning loomulikult arvasin ma, et kõik läheb samamoodi edasi ka peale lapse sündi.

Ja siis sündis (põrgupiinade saatel!)  see tilluke väänik, sai uhked nimed ja otsustas, et nüüd muutub siin maailmas kõik. Suurim muutus neist on aastatega muidugi see, et kui ma enne kippusin end identifitseerima vaid läbi töö ja emadus tundus mulle midagi teisejärgulist, midagi, mida lihtsalt tehakse, sest muud varianti ju ei ole ja mulle tundus, et…ah teate, ma selle mõtte jätan lõpetamata, sest ma ei taha, et pärast internet kommentaaridest katki läheb…siis aastatega on läinud nüüd nii, et ma tunnen uhkust kui saan öelda, et olen ka ema. Olen milline ma teiste arvates olen, aga oma lapse sõnade järgi siiski “maailma parim, kuigi sa vahepeal oled kuri ka ja siis sa ei ole hea”. Mulle see sobib, sest ma ei tahagi olla sõbranna-ema ega yolo-ema, ma tahan olla pigem range, aga mõistlikuse piirides range ema. See selleks. Ma olen siin blogis emaduse tõuse ja mõõnasid piisavalt analüüsinud ning oma aususe eest ka nö vitsad saanud.

Ma tahan öelda, et kui veel seitse aastat tagasi oli minu jaoks igal juhul esikohal töö ja mõte karjäärist, siis nüüd tundub mulle see nii jabur. Jah, klišee, aga peale rasket tööpäeva on pere olemasolu ja nende toetus kõige olulisem. Iga kell panen ma täna pere ja lapse tööst ettepoole. I-g-a k-e-l-l! Ma armastan jätkuvalt tööd teha ning tööteemad, töövõidud, edasiminekud, probleemilahendused, uute turundusideede genereerimine, müügitaktikate proovimine panevad mul jätkuvalt silmad särama ning reaalselt tekitavad elevust, kuid mitte rohkem kui emaks olemine. Ma olen uhke ema. Mõnikord ma mõtlen, et peaks minema edasi kooli õppima, sest kuidas sa ikka tänapäeva ühiskonnas vaid bakakraadiga elad, mõnikord ma mõtlen, et peaks muutuma tagasi megaambitsioonikaks karjäärimutiks, aga siis ma leian end jälle mõttelt, et tegelikult ma (enam? hetkel?) ei viitsi ega taha.

Ja siis ma satun tuttavate seltskonda. Ma ei olnud neid inimesi aastaid näinud, viimati kui nägin, siis ühel oli teha viimane eksam, et saada (ma ei mäleta mis) kirurgiks, teisel oli võimalus kandideerida a la OECD peasekretäriks. Nüüd olid nad mõlemad emaks saanud. Ühel oli kaks last, teine soovis teist last juurde. Küsisin, kuidas neil tööalaselt siis läheb. Nad vaatasid mõlemad mulle otsa ja ütlesid, et otsustasid, et see pole neile, et nad on otsustanud olla kodused emad. Kui ma ütlen kodused emad, siis ma mõtlen need emad, kes teevad kõik oma püreed ja hoidised ise, triigivad mähkmeid ja on läbi lugenud kõik lastekasvatusalased raamatud, sest nad lihtsalt naudivad emaks olemist maksimaalselt. Vaatasin neid ja mõtlesin endamisi, et issand, sellist karjääri ma küll ei suudaks pooleli jätta ega täiskohaga kodune olla. Vastuoluline ma tean, kui just ütlesin, et mõistan ka ise, et emaks olemine on nii ilus ja oluline ja iga kell tööst eespool, aga siin on üks aga. Ma olen küll oma töövaldkonnas väga hea, aga ma ei ole 637289 aastat koolis käinud, et saada kirurgiks ning OECD peasekretäriks. Nemad on. Mulle tundus nii arusaamatu, et nad on valinud olla pigem kodused emad.

Muidugi ei taha ma jälle siin halvustada (nagu osa ilmselt arvab) koduseid emasid. Ma täiega mõistan seda ja mõistan ka seda, et mõnel ei olegi ambitsiooni käia 237608 koolis ning 24/7 tööl käia, sest karjäär. See kõik on okei ja ausalt öeldes, usun, et kõik ei peagi tahtma muud kui oma lastega päevast päeva koos olla, nendega mängida, neid arendada, nendega lõbusalt aega veeta. Kui beebiiga välja arvata, no ja see metsik jutuvada, mis tuleb seitsme-aastase suust ja väsitab, siis ma ju tean ise ka kui lõbus lapsega koos kodus on. Mõnikord ongi tunne, et ei tahakski muud teha kui lapsega koos joonistada, puude otsas turnida, multikaid vaadata ja südamekujulisi pitsasid meisterdada. Ma ei halvusta midagi. Lihtsalt jäin mõtlema selle peale, kuidas emadus tegelikult meid muudab. Kõiki.

Mind. Neid kirurgiks õppinud emasid. Neid, kes ütlevad, et nad ei muutu kunagi.