Eile rääkis Vabamu tegevjuht Keiu Telve “Ringvaates” teksadest kui vabaduse sümbolist ning jäime Marekiga ka meenutama oma teksalugusid. Mina olen nii paju noor, et ei ole pidanud teksasid värvima, kividega pesema ja küünlarasvaga pleegitama, aga ma tean neid jutte, et nii tehti. Marek ütles, et tema on ka oma teksasid eelpoolnimetatud vahenditega moodsamaks muutnud, sest “Nooruse” teksad ei olnud ju õiget Levis´e või Lee värvi.

Mul on ka lapsena ühed “Nooruse” teksad olnud, aga ma ei kandnud neid kunagi. Suure tõenäosusega selle pärast, et nad olid vales suuruses. Hiljem läks mul teksadega eriti hästi. Mul olid Rootsis sugulased ja teksade kollektsioon oli nii suur, et ma võisin teksasid ka tuttavatele jagada. Ma mäletan, et mu riidekapi ülemine osa oli nö teksade kapp. Ilma liialdamata oli seal hunnikus terve riiulitäis teksasid. Tänasel päeval ei tekita see mingit emotsiooni, aga 1990-aastatel tekitas küll. Uhke oli olla. Kunagi tõi emme mulle Rootsist teksatagi, sellise ägeda lumepesutagi, see oli mulle suur. Nii palju suur, et ma käisin mitu aastat kapist seda proovimas, kas lõpuks on juba paras. Võib olla ma mäletan valesti, aga selleks ajaks kui ma teksatagi suurusesse kasvasin, polnud see enam moes.

Hiljem, keskkoolis, olid Levi´s teksad mu jaoks iseenesestmõistetavaks “koolivormiks”, oli küll juba 1990-aastate lõpp, aga ikka ei olnud selle brändi teksad midagi igapäevast, pigem olid need ikka veel natuke kättesaamatu maiguga. Kui ma ühe poisiga keskkoolis esimest korda välja läksin, rääkis ta, kuidas ta oli mind vaadanud kui ma tahvli ees ülesannet lahendasin. Ei, mitte, et ilus tüdruk või et ilus tagumik, ta oli vaadanud, et issand, sel tüdrukul on ka Levi´s teksad, kust ta need sai. Ma olin lõhkunud popi poisi illusiooni, et ta on ainus Levi´ste kandja. Hiljem hakkasime me käima. Ma ei küsinudki talt, kas teksade pärast.

Vabamus on tänase päeva puhul ka Anna Lutteri töötuba, mille keskmes ongi teksad. Mul oli plaan Ida ja ta sõbranna sinna viia, kahjuks kellaajad ei sobi, aga me jõuame rinnamärke meisterdama. Tundub ka vahva. Ma mäletan neid sini-must-valgeid “ükskord me võidame niikuinii” loosungitega rinnamärke.

1991.aastal olin ma kümne aastane. Loomulikult ei mäleta ma kui pingeline aeg tegelikult oli, minu jaoks oli see aeg lapsepõlve kõige lõbusam aeg. Balti keti toimumise ajal olin ma tädilastega Õssukülas. Ma mäletan, kuidas me tee äärde jooksime vaatama kui tankid sealt möödusid. Oli natuke nagu hirmus, aga natukene ka põnev, me saime aru, et midagi suurt on toimumas, aga kui suurt, seda ma ei tea, kas me täpselt aru saime.  1993.aastal saime me aru kui Janika Sillamaa “Muretut meelt ja südametuld” lauluga Eurovisioonile pürgis. Meil oli ta kassett. Kuulasime ribadeks. “Sõnajalgasid” kuulasime ka. Hiljem tuli Dr. Albani kassett. It s my life, take it or leave it oli selline hitt, et palusime pinginaabriga inglise keele õpetajal selle sõnad meile ära tõlkida. Me ise veel nii palju keelt ei osanud.

Iga aasta 20.augustil kui ma vaatan taasiseseisvumisega seotud saateid, inimeste meenutusi, jään ma mõtlema kui kummaline aeg oli taasiseseisvunud Eesti algusaastad, mida ma mäletan läbi lapsesilmade. Poes järjekorras kopikate lugemine ja lootmine, et Fanta ei saa otsa enne kui minu kord kätte jõuab, on mul ikka veel meeles.  Kui suurt elevust tekitas üks pudel karastusjoogiga. Või jäätisepäev. Või banaanid. Ma mäletan nii hästi oma pettumust kui emme tuli Rootsist ja ütles, et tahtis mulle banaane tuua, aga pidi ära viskama, sest need olid ta käekotis halvaks läinud. Ma olin nii pettunud, et ta sellise asja nagu banaan julges prügikasti visata, see tundus pühaduse teotusena, ma mõtlesin, et ta oleks võinud kasvõi selle halvaks läinud banaani kaasa tuua ikkagi. Milline ema võtab ära oma lapselt võimaluse maitsta banaani? Kunagi hiljem mäletan ma, kuidas vanaema linnast jooksuga koju tormas, sest ta oli kaubahallist banaane saanud ja tahtis mind nii rõõmustada. Ma rõõmustasin. Banaan maitseb mulle siiani. Ananass, mis oli teine kättesaamatu vili ja kui me selle lõpuks siis kusagilt kätte saime, oli aga pettumus. Ei maitsenud nagu välismaa. Maitses nagu näriks kuivanud puitu.