Teate, ma ei ole üldiselt üldse seda tüüpi inimene, kes teiste rahakotis sorib ja/või kirub kui keegi “ülemõistuse palju” palka saab. Ma olen ikka olnud pigem seda meelt, et laias laastus on meil kõigil sarnased võimalused, peab vaid olema tahtmist ja pealehakkamist. Seepärast ei mõista ma tihti ka kirumist “nemad seal (Toompeal)”. Mis mõttes “nemad seal” olen ma mõelnud. Me oleme ju suures pildis kõik “meie siin”?
Mida aeg edasi, seda rohkem ma aga hakkan mõistma, et siiski on vahe “meie” ja “nende” vahel ning paratamatult tekib tunne, et kuskil on midagi väga mäda. Ei, ma ei arva, et kõik inimesed peaksid olema võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult, me oleme näinud, et sellise skeemi puhul on kõik võrdselt vaesed ja nagu öeldud, siis ma arvan, et meil on sarnased võimalused, aga on üks aga, mis mind mõtlema paneb. Kurvaks teeb ja paneb mõistma, miks vanemad inimesed kohati elus kibestunud on.
Üks mu tuttav sai nädalavahetusel telefonikõne oma endiselt kolleegilt. 70-aastates proualt, kes oli helistamiseks ka natuke julgustust võtnud, sest tal oli häbi helistada. Aga ta helistas, sest ei tule oma pensioniga välja ning otsis lisatööd. Lisatööd, et kasvõi oma kassile osta kallist ravimit, mida ta pensionist teha ei saa. Küsis, kas mu tuttaval ei ole talle mõnd lihtsamat tööd pakkuda. See mu tuttav, kellele ta helistas on ise 50-aastates naine, kes on ise töötu. Mis te arvate, mis põhjusel? Ta on liiga vana. Kogemustes hoolimata. Aga sellel teemal olen ma juba arvamust avaldanud ning ei hakka rohkem kõrvale kalduma sellest, millest hetkel tahan rääkida.
Mulle jääb arusaamatuks olukord, kus ühel pool on pensionär, kes ei tule toime ja otsib lisatööd (mõistan teda, sest pension ON naeruväärne) ja teisel pool on 6900-eurose kuupalgaga haridus-ja noorteametijuht, sest “ta lihtsalt küsis” ja “erasektorist ei saagi väiksema palgaga tippjuhti”. Aina rohkem tundub mulle, et ühiskond hakkab kihistuma, sest “kõik ei oska küsida” või kõigile pole seadusega ette nähtud. Alles see oli kui koroona tõttu kaotasid paljud inimesed sissetuleku ja sattusid raskesse olukorda, kuid kõrgemate riigiteenistujate, sealhulgas presidendi palgad tõusid. Tundub vale ajastus ja isegi ehk piinlik, aga mis sa teed kui «oma palga osas kaasa rääkida ei saa, selle kehtestab Eestis seadusega Riigikogu.” Õnneks saab muidugi rääkida, et annetad palgatõusu heategevusse. Mäletate paljud seda tegid? Paljud seda teevad jätkuvalt? Mhm. Mina ka ei mäleta. Ei peagi mäletama, sest igale tormile järgneb vaikus. Elu läheb oma rutiini tagasi ja asjad lähevad meelest. Nii läks meil meelest (minu meelest) kohatu palgatõus koroonakriisi ajal ja läheb meelest ka Ulla Ilissoni palk. Tema elus ei muutu midagi. Mõned sapised kommentaarid ja kriitika tuleb üle elada ja juba paari kuu pärast on kõigil teema meelest. Mõni ei saa ikka pensioniga hakkama. Teine teenib 6900 eurot palka. Elu paratamatus. Non olet. “Aasatel 69-79 Rooma riiki valitsenud keiser Vespasianus läks ajalukku lausega „Non olet“ (’ei haise’). Kui poeg Titus teda manitses, et ta Rooma linna avalikud käimlad maksustas, pani isa pojale mündid nina alla ja lausus: „(Raha) ei haise!“ Meie päevil kasutatakse seda ladinakeelset väljendit ebaausal või mitte päris töö eest saadud raha hankimise õigustamiseks.” (Lauri Leesi, EPL).