See siin on ilmselt üks raskemaid kirjutisi, mis ma oma elus olen sõnadesse pidanud panema. Miks ma seda siis üldse kirjutan kui juba vaid pealkirja toksides pisarad silma kipuvad? See ei ole pisarakiskuja pisarakiskumise pärast, vaid eeskätt püüe endaga rahu teha, endale sisestada, et me tegime õigesti. Kirjutada endast välja südamevalu. Loomulikult ka mälestus meie parimast sõbrast mulle endale.
Mäletate, ma kirjutasin rõõmsalt, et Hugo rohud aitasid teda ja ta jooksis rõõmsalt ringi nagu hoovi peremees Kahjuks jäi see viimaseks päevaks, mil ta niimoodi ringi jooksis. Järgmised päevad tegi ta vaevaliselt mõned sammud, paar päeva hiljem kadus tal jõud ka esikäppadest ning neljapäevast alates liikus Hugo vaid nii kui teda vaibal või süles õue ja tuppa viisin. Arstiga rääkisime neljapäeval, et meil on kaks varianti. Kõige pealt anesteesiaga kompuuteruuring, et saada teada, milles viga ja taasturavi, aga selles vanuses koer ei pruugi elada üle anesteesiat ning mind kuulates ütles arst, et ei saa öelda, et prognoos on hea, et saaksime garanteerida ravi toimimise. Teise variandina see teine otsus, mida ükski loomaomanik ei soovi teha. Leppisime kokku, et nädalavahetuse vaatame veel, kuidas Hugol läheb ja siis esmaspäeval teeme lõpliku otsuse. Kui selles mõttes pikk nädalavahetus lühidalt kokku võtta, siis oleme me reedest saati elanud teadmisega, et uus nädal jääb Hugo viimaseks. Seda teadmist ja valu on endaga nii raske olnud kanda.
Hugo ei teinud kunagi oma hädasid koduhoovi (ja meie hoov on suur!), mitte kunagi ja näha oli juba varem, et tal oli piinlik, et ta ei jaksanud aiast välja liikuda. Ma ei taha isegi mõelda, mida ta tundis kui ei saanud hädade tegemiseks enam vaibaltki püsti. Terve laupäevase päeva ma arvan, et ta kannatas või pissis vaikselt muru sisse, ma ei tea ju, aga õhtul sain ma toas aru, et ta tahab õue. Ma püüdsin teda iga päev kõige pealt nii liigutada, et toetasin tagakeha ja ta püüdis ise esikäppadel liikuda, nii ka sel õhtul. Nagu ta õue sai esimeste käppadega, mina toetasin teda ikka veel tagant poolt, pissis ta majatrepile, olles ikka veel mu käte vahel. Tõstsin ta tagasi tuppa ja see oli hetk kui ma teadsin, et teeme koera suhtes õige otsuse. Kui ma kunagi küsisin teilt, kuidas loomaomanik teab, millal on see hetk kui tuleb otsus teha, te vastasite, et omanik tunneb ära selle hetke. Teil oli õigus, mina tundsin selle hetke ära just sellel laupäeva õhtul. Koer, kes on elanud 13 aastat lennukeid taga ajades, ei pea oma elupäevi lõpetama nii, et isegi kasse ei saa toidukassi juurest eemale haukuda.
Pühapäeval leppisime tädiga kokku, et viin Ida Tartusse, ta pidi minema uuel nädalal vanaema juurde, aga viisime paar päeva varem, et teisipäevane päev oleks kergem. Mitte et me Ida eest oleksime varjanud, mis ees ootab, vaid me mõtlesime selle peale kui raske see protseduur meile endile emotsionaalselt, aga kui samal ajal oleks vaja lohutada ka last, siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama. Selgitasime Idale, et Hugo sureb ära sel ajal kui ta Tartus on, aga kui ta tagasi tuleb, siis saame talle koos hauale lilled istutada. “Ta jääb mõtetes alatiseks meiega,” lohutasin ma Idat.
Siinkohal tahan ma kõikidele, kes veel ei ole “Coco” multikat näinud, öelda, et vaadake! Kui mind omal ajal lohutas teadmine, et me kohtume kõik Nangijaalas, siis Idat lohutas teadmine, et kui paneme Hugo pildi seinale, siis ta saab üle lillesilla meie juurde tulla. “Tal on seal surnud inimeste juures hea,” ütles ta, “tal saavad jalad kohe terveks ja ta saab endale värvilised tiivad.” Mulle meeldib mõelda, et täpselt nii ongi. Vastasin Idale, et täpselt nii see ongi ja Hugost saab niimoodi meie kaitseingel, meie oma värviliste tiibadega Hugo, kes alati on üle lillesilla tagasi oodatud.
Kõige hullem kogu selle olukorra juures on olnud leppimine teadmisega, et teisipäeval Hugot enam ei ole, see mõte, et pean esmaspäeva hommikul helistama arstile ja leppima kokku konkreetse kellaaja, millal nad meile koju tulevad, vasardas mul peas terve nädalavahetuse ning ma ei oska isegi sõnadesse panna kui kohutav oli seda kõne teha. Samas tahan ma tõesti tänada Timmu loomakliinikut, seal on päriselt töötajad, kes hoolivad loomadest ja teevad oma tööd kõige paremal võimalikumal moel. Arsti hoolitsus ja suhtumine oma patsienti oli tõesti südantsoojendav. Mitte et ma tahaksin uuesti millalgi sinna kliinikusse minna, aga ma tean, et kui mul loomaarsti on vaja, siis kindlasti läheksin ma sinna või kutsuksin nad endale koju nagu täna. See on nii tänuväärne, et leidub selliseid loomaarste, nad on kuldaväärt.
Ma olin terve päeva Hugoga kodus, igaks juhuks, et äkki tal hakkab halb või valus või et ta ikkagi tahab pissile või juua, aga ta lihtsalt magas liikumatult. Kui ta pead paitasin, liputas vaid veidike sabaotsa. Hugo oli nii intelligentne koer, et kohati temaga rääkides tekkis mulle tunne, et nüüd ta tōesti vastab mu küsimustele puhtas inimkeeles, et sa ju tead, et ma ei oska rääkida, loe mu silmi ja saad aru, et tahan vaid puhata. Ilm oli sombune, kuid umbes tund enne seda hetke tuli päike välja. Viisin Hugo õue ja ta sai veel viimased korrad vareste peale haukuda. Visata pilgu peale valdustele. Olla hoovi peremees.
“Kas te tahate ise juures olla?” küsis arst. Ma ei suutnud mõelda, et läheksin ära. Muidugi olen ma temaga viimase hetkeni. See oli omamoodi ilus viis temaga hüvasti jätta. Hugo pani pea ja käpad mulle sülle, puges mulle nii lähedale, täpselt nagu väikese kutsikana, ja jäi magama. Rahulikult, päikesepaiste käes ja linnulaulu kuuldes. “Nüüd ta näeb juba ilusaid unenägusid, saab lõpuks kõik need lennukid kätte, sest tal on ju tiivad,” ütles arst. Ma ei olnud selle peale mõelnudki. Jaa! Tal on tiivad, ta saab kätte kõik need lennukid!
Meie algne plaan oli olnud Hugo saata tuhastamisele, kuid hommikul mõtlesime me ümber. See tundus Hugo puhul ikkagi vale. Leidsime talle viimaseks puhkepaigaks sellise koha, kust on ülevaade kogu hoovile, majale, väravale. See tundus olema täpselt tema koht.
Meile jäi nii palju toredaid mälestusi. Võib olla sa hetkel juba kuuled Migueli ja Hectorit laulmas.
Oeh… pisarad tulid paratamatult silma. Tean täpselt mida tunned, oleme ka ise pidanud paar aastat tagasi tegema sama otsuse. Üks raskemaid otsuseid, kus ainsaks lohutuseks ongi see, et Hugo ei pea enam kannatama ja saab teisel pool rõõmsalt oma koeraasju ajada.
Minule oli Hugo esimene koer, peaaegu voib öelda ka, et esimene lemmikloom ja ainus lohutus ongi, et ta ei pea kannatama, kuidas keegi teda tassib ja tirib, vaid saabki ise oma loomaasju ajada
Ma ei saanud lõpuni lugeda, nutt tuli peale. Tunnen teile südamest kaasa! Pidin oma kassiga sama otsuse tegema 6 aastat tagasi aga ikka on see päev meeles ja teeb mind siiani kurvaks.
Pai. Jah, see telefonikõne tegemise moment on kohutav. Ja tühi ase koridorinurgas.
Me pesa ja tema vaibad viskasime kohe minema, aga sellest kohast, kus ta viimasel ajal magas, lähen automaatselt ikka ringiga mööda, et talle mitte peale astuda ja siis see tühjus ikka kriibib hinge
Tunnen südamest kaasa, väga kurb. Olge tugevad ja Hugo, puhka rahus.
See on nii ilus ja hooliv, et Hugo jaoks loomaarsti koju kutsusid. Oma kodunt üle lillesilla minek, päikesepaiste ja linnulaulu saatel on hoopis midagi muud kui siitilmast lahkumine kliinikus.
Ja mitte et see praegusel hetkel abiks oleks, aga ma tean omast kogemusest, mida sina ja su pere tunneb. Ainuke, mida lohutuseks oskan öelda: Hugol oli pikka ja ilus elu, ja aeg parandab haava. Usu, tõesti parandab. Aga nutta soovitan niipalju, kui pisaraid jätkub, su koer on iga su pisarat väärt.
Mõtlen su peale.
Me ei oleks suutnud teda kliinikusse viia, kodust lahkumine tundus ainus õige viis. Ja see oli kuidagi omamoodi ilus, et just sel ajal kui ta õue viisin ja ta mu süles magama jäi, paistis tõesti lauspäike, kui terve päeva enne ja pärast seda oli tulnud vaid lausvihma. Ka just siis kui ta maha matsime jäi vihm korraks järgi, peale seda ladistas vihma terve öö. See teadmine, et ta läks ära nii rahulikult, oma kodust, nii ilusal hetkel, lohutab kuidagi veidral kombel.
Ääreni armastust täis postitus. Jõudu teile!
Hugo tõi meile nii palju armastust ka ❤️🥀
Mul ei ole sõnu. Olen lihtsalt piiritult kurb koos teie perega 💛💛💛
Virtuaalne kallistus ja tärgeldatud valge taskurätik….olen mõttes Sinuga.
Kui minu esimene koer läks üle vikerkaaresilla…saatis sõber kaugelt maalt järgmised read:
He is your friend, your partner, your defender, your dog.
You are his life, his love, his leader.
He will be yours, faithful and true,
…to the last beat of his heart.
You owe it to him to be worthy of such devotion.
Ilmselt saab nüüd naabriga kokku, et koos paremaid jooksumaid uudistada.
❤❤❤
Oh, kui kurb… Ma ei kujuta ette, mida sa tunned, sest minu lemmikud on veel noored, aga tunnen kogu hingest kaasa. Võtsime ka hiljuti kutsika, ta on praegu alles 5-kuune. Loodan, et tal on pikk ja õnnelik elu ees, aga paratamatult mõtlen aegajalt sellele, et loomad elavad meist nii palju vähem ja see mõttekäik lõpeb alati pisaratega.
Soovin sulle ja su perele palju hingerahu, usun, et tegite Hugole mõeldes ainuõige otsuse.
Ega ma ei saanud enne aru, kui lähedased võivad lemmikloomad sulle olla, kui ise loomaomanikuks ei saanud. Tean neid, kelle jaoks valu nii suur, et enam ühtegi looma ei võta, aga ka neid, kes ei kujuta oma elu ilma loomata (kelle hulka ise olen oma suureks üllatuseks sattunud). Olin juba 40, kui esimene kiisu koju tuli. Ja nüüdseks on kolm kassi (kaks on juba üle lillesilla läinud, kuid ikka meie meeltes) ja kaks koera meie juures kodu leidnud (ma ei arvesta siia sisse mõnda sukapaelamadu ning nüüd siis kuningpüütonit, kelle vanem tütar koju toonud ja kelle eest ise hoolitseb). Suur-suur lohutav kalli teile kõigile.
“Üle lillesilla” – nii ilus ja südamlik lahkumine … , Side , arm ja head mälestused, need jäävad !
Nii kurb ja hingeminev postitus… Pisarad tulid endale ka silma – seda juhtub minu puhul üliharva, et ma kellegi postitust lugedes nutaks, aga see oli lihtsalt nii ilusalt kirja pandud. Jaksu ❤
Minulgi läbikäidud tee pöördumatult haigeks jäänud koera viimasele süstile viimine. Südantlõhestavalt valus… lohutad ennast, et tema nüüd magab ja ega ta ei tea, et ta enam ei ärka kunagi. Vaatab omi toredaid koera-unenägusid igavesti. Valu enam pole, on vaid rahu. Hugol niisamuti nüüd.
Mina kaotasin oma sõbra selle aasta 10 veebruaril. Vôi ôigemini öeldes, tuli lasta tal minna, sest neerud ütlesid ülesse ja teda ei olnud vôimalik enam aidata. Peaaegu 12 aastat olime koos. Täiesti uskumatu kui väga on vôimalik kedagi armastada ja igatseda. Ja ma usun, et mind aitas see, et leidsin täpselt õigel ajal ja kaks täpselt õiget kamraadi (üks susinapeeter saabus juba veebruaris ja saarlane aprilli lõpus). Süsimust Maru ja triibuline Eedu on minu nunnud.
Mis ma veel öelda tahtsin on see, et meil on vôimalus oma lemmikuid hoida ja armastada, aga vahel tuleb neil lihtsalt lasta minna, sest seal pole valu ja vaeva…💓
Tunnen Sulle kogu südamest kaasa!
Meil on ka 15 aastane pikakarvaline taks, ka juba see ja teine mure kallal, nii liikumise kui põiega. Kuu aega tagasi ühel päeval ei võtnud ta enam tagumisi jalgu alla ja ma jõudsin juba mõelda et kas nüüd…Tõstsin koera endale sülle ja ulgusin nutta. Aga sõitsime arstile, seal sai ta süsti selga ja kaasa rohud ning soovitus et vaadake kas hakkab mõjuma. Ja seekord veel hakkas…aga ükskord see juhtub ja ma ei kujuta tegelikult ikkagi ette kui valus see olla võib.
Ma jätsin selle postituse alguses lugemata, ootasin aega, kui rahus kodus arvuti ees pillida saan. Tunnen kaasa – ja loomulikult ütlen ka siitpoolt, et see on hea, et ta ei pidanud kauem kannatama. Koeraomanikuna on kõige raskem aru saada, millal on aeg minna lasta.
Jaa, ikka veel mõtlen, et kodu nii tühi ja oleks ju võinud teda edasi tuppa ja õue tassida süles, aga siis saan ise ka aru, et see poleks ju mingi elu talle olnud ja minust vaid egoistlik, mitte hooliv
Lugesin seda postitust eile enne magamajäämist ja hakkasin nutma. Päriselt nutma. Hugo pärast ja ka Poisi, Pänta ning Roy pärast. Kõik tuli kuskilt kivi alt välja… Enam ilusamini vist ei oleks saanud nii kurvast teemast kirjutada. Ma oleksin vist ka siis nutma hakanud, kui ma poleks kunagi ühtegi koera lähedalt näinud…
Hugo pakkus meile nii palju ilusaid hetki ka, kurb on ikka veel, aga mälestused jäävad ja eks see ongi oluline sellise asja juures, kus paratamatult tuleb lahti lasta ja hüvasti jätta
Pingback: 2020 kokkuvõte