See siin on ilmselt üks raskemaid kirjutisi, mis ma oma elus olen sõnadesse pidanud panema. Miks ma seda siis üldse kirjutan kui juba vaid pealkirja toksides pisarad silma kipuvad? See ei ole pisarakiskuja pisarakiskumise pärast, vaid eeskätt püüe endaga rahu teha, endale sisestada, et me tegime õigesti. Kirjutada endast välja südamevalu. Loomulikult ka mälestus meie parimast sõbrast mulle endale.
Mäletate, ma kirjutasin rõõmsalt, et Hugo rohud aitasid teda ja ta jooksis rõõmsalt ringi nagu hoovi peremees Kahjuks jäi see viimaseks päevaks, mil ta niimoodi ringi jooksis. Järgmised päevad tegi ta vaevaliselt mõned sammud, paar päeva hiljem kadus tal jõud ka esikäppadest ning neljapäevast alates liikus Hugo vaid nii kui teda vaibal või süles õue ja tuppa viisin. Arstiga rääkisime neljapäeval, et meil on kaks varianti. Kõige pealt anesteesiaga kompuuteruuring, et saada teada, milles viga ja taasturavi, aga selles vanuses koer ei pruugi elada üle anesteesiat ning mind kuulates ütles arst, et ei saa öelda, et prognoos on hea, et saaksime garanteerida ravi toimimise. Teise variandina see teine otsus, mida ükski loomaomanik ei soovi teha. Leppisime kokku, et nädalavahetuse vaatame veel, kuidas Hugol läheb ja siis esmaspäeval teeme lõpliku otsuse. Kui selles mõttes pikk nädalavahetus lühidalt kokku võtta, siis oleme me reedest saati elanud teadmisega, et uus nädal jääb Hugo viimaseks. Seda teadmist ja valu on endaga nii raske olnud kanda.
Hugo ei teinud kunagi oma hädasid koduhoovi (ja meie hoov on suur!), mitte kunagi ja näha oli juba varem, et tal oli piinlik, et ta ei jaksanud aiast välja liikuda. Ma ei taha isegi mõelda, mida ta tundis kui ei saanud hädade tegemiseks enam vaibaltki püsti. Terve laupäevase päeva ma arvan, et ta kannatas või pissis vaikselt muru sisse, ma ei tea ju, aga õhtul sain ma toas aru, et ta tahab õue. Ma püüdsin teda iga päev kõige pealt nii liigutada, et toetasin tagakeha ja ta püüdis ise esikäppadel liikuda, nii ka sel õhtul. Nagu ta õue sai esimeste käppadega, mina toetasin teda ikka veel tagant poolt, pissis ta majatrepile, olles ikka veel mu käte vahel. Tõstsin ta tagasi tuppa ja see oli hetk kui ma teadsin, et teeme koera suhtes õige otsuse. Kui ma kunagi küsisin teilt, kuidas loomaomanik teab, millal on see hetk kui tuleb otsus teha, te vastasite, et omanik tunneb ära selle hetke. Teil oli õigus, mina tundsin selle hetke ära just sellel laupäeva õhtul. Koer, kes on elanud 13 aastat lennukeid taga ajades, ei pea oma elupäevi lõpetama nii, et isegi kasse ei saa toidukassi juurest eemale haukuda.
Pühapäeval leppisime tädiga kokku, et viin Ida Tartusse, ta pidi minema uuel nädalal vanaema juurde, aga viisime paar päeva varem, et teisipäevane päev oleks kergem. Mitte et me Ida eest oleksime varjanud, mis ees ootab, vaid me mõtlesime selle peale kui raske see protseduur meile endile emotsionaalselt, aga kui samal ajal oleks vaja lohutada ka last, siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama. Selgitasime Idale, et Hugo sureb ära sel ajal kui ta Tartus on, aga kui ta tagasi tuleb, siis saame talle koos hauale lilled istutada. “Ta jääb mõtetes alatiseks meiega,” lohutasin ma Idat.
Siinkohal tahan ma kõikidele, kes veel ei ole “Coco” multikat näinud, öelda, et vaadake! Kui mind omal ajal lohutas teadmine, et me kohtume kõik Nangijaalas, siis Idat lohutas teadmine, et kui paneme Hugo pildi seinale, siis ta saab üle lillesilla meie juurde tulla. “Tal on seal surnud inimeste juures hea,” ütles ta, “tal saavad jalad kohe terveks ja ta saab endale värvilised tiivad.” Mulle meeldib mõelda, et täpselt nii ongi. Vastasin Idale, et täpselt nii see ongi ja Hugost saab niimoodi meie kaitseingel, meie oma värviliste tiibadega Hugo, kes alati on üle lillesilla tagasi oodatud.
Kõige hullem kogu selle olukorra juures on olnud leppimine teadmisega, et teisipäeval Hugot enam ei ole, see mõte, et pean esmaspäeva hommikul helistama arstile ja leppima kokku konkreetse kellaaja, millal nad meile koju tulevad, vasardas mul peas terve nädalavahetuse ning ma ei oska isegi sõnadesse panna kui kohutav oli seda kõne teha. Samas tahan ma tõesti tänada Timmu loomakliinikut, seal on päriselt töötajad, kes hoolivad loomadest ja teevad oma tööd kõige paremal võimalikumal moel. Arsti hoolitsus ja suhtumine oma patsienti oli tõesti südantsoojendav. Mitte et ma tahaksin uuesti millalgi sinna kliinikusse minna, aga ma tean, et kui mul loomaarsti on vaja, siis kindlasti läheksin ma sinna või kutsuksin nad endale koju nagu täna. See on nii tänuväärne, et leidub selliseid loomaarste, nad on kuldaväärt.
Ma olin terve päeva Hugoga kodus, igaks juhuks, et äkki tal hakkab halb või valus või et ta ikkagi tahab pissile või juua, aga ta lihtsalt magas liikumatult. Kui ta pead paitasin, liputas vaid veidike sabaotsa. Hugo oli nii intelligentne koer, et kohati temaga rääkides tekkis mulle tunne, et nüüd ta tōesti vastab mu küsimustele puhtas inimkeeles, et sa ju tead, et ma ei oska rääkida, loe mu silmi ja saad aru, et tahan vaid puhata. Ilm oli sombune, kuid umbes tund enne seda hetke tuli päike välja. Viisin Hugo õue ja ta sai veel viimased korrad vareste peale haukuda. Visata pilgu peale valdustele. Olla hoovi peremees.
“Kas te tahate ise juures olla?” küsis arst. Ma ei suutnud mõelda, et läheksin ära. Muidugi olen ma temaga viimase hetkeni. See oli omamoodi ilus viis temaga hüvasti jätta. Hugo pani pea ja käpad mulle sülle, puges mulle nii lähedale, täpselt nagu väikese kutsikana, ja jäi magama. Rahulikult, päikesepaiste käes ja linnulaulu kuuldes. “Nüüd ta näeb juba ilusaid unenägusid, saab lõpuks kõik need lennukid kätte, sest tal on ju tiivad,” ütles arst. Ma ei olnud selle peale mõelnudki. Jaa! Tal on tiivad, ta saab kätte kõik need lennukid!
Meie algne plaan oli olnud Hugo saata tuhastamisele, kuid hommikul mõtlesime me ümber. See tundus Hugo puhul ikkagi vale. Leidsime talle viimaseks puhkepaigaks sellise koha, kust on ülevaade kogu hoovile, majale, väravale. See tundus olema täpselt tema koht.
Meile jäi nii palju toredaid mälestusi. Võib olla sa hetkel juba kuuled Migueli ja Hectorit laulmas.
