Seoses Aivar Mäe teemaga tuli mulle meelde, et vaatasin hiljuti Jeffrey Epsteini dokumentaali ja mitte, et ma tahaks nende kahe inimese vahele võrdusmärki panna, vaid tabasin end mõttelt, et aga kust läheb piir ja keda uskuda. Kui vaadata Jeffrey Epsteini ja tema karjääri, siis mõistan, et raske on uskuda, et soliidse hallipäise välimuse taga on peidus inimene, kes noori tüdrukuid ahistab. Soliidne välimus ja seisus mängib olulist rolli, sest eelarvamused mängivad sellistes lugudes alati suurt rolli. Oleks väidetavaks ahistajaks “naisepeksja-maikat” kandev vanapoiss mõnest depressiivsest väikelinnast, oleks lugu teistsugune. Ilmselt ei kahtleks keegi tüdrukute sõnades. Küll aga hakkavad inimesed vaikimisi arvama, et väidetav ahistamine ei saa olla tõsi, kui mängu tuleb soliidne ja jõukas härrasmees. Raha räägib. Aga võib olla need tüdrukud ise tahtsid, et neid ahistatakse? Lausa provotseerisid nagu on popp öelda? Kasutasid rikast vana meest ära ja siis korraga leidsid, et “siivutud naljad” läksid üle piiri ning esitasid ahistamissüüdistuse?
Tegelikult ma mõistan ka skeptikuid, sest tänasel päeval on jää üsna õhuke, selles suhtes, et mida ahistamiseks loetakse, aga samas on ilgelt rõve mõelda, et mõni mees oma positsiooni taha peitudes süüdimatult saab perverssustega tegeleda. Ja neid, kes julgevad lõpuks öelda, et kõik, mis Epsteini villas toimus, ei olnud süütu flirt, vaid kupeldamine, nimetatakse prosituudiks. Ise läksid, ise tegid, miks sa vastu ei hakanud, loll oled, suud pole peas, et “ei” ei oska öelda. Teate ei ole ikka nii lihtne, et ütled, et kuule vana, ole normaalne, ma ei taha sinuga seksida ja mees tõstab käed üles ning ütleb, aa okei, ma sain sust valesti aru, kõik on lahe, unustame ära. Põhjuseid, miks vastu ei hakata, võib olla mitmeid. Näiteks hirm ja alandus. Selles suhtes on mul väga hea meel, et naised on hakanud enda eest seisma ja ahistamislood päevavalgele tuuakse.
Samas mõtlen ma, et aga tõepoolest, kus läheb piir. Ma toon ühe näite, mis on küll natuke primitiivne, kuid siiski mu meelest kohati olukorda täitsa hästi kirjeldav. Oletame, et firma suvepäevadel ütleb sulle “su kleit sobiks mu magamistoa põrandale nii hästi” meesterahvas, keda kogu ettevõtte naised peavad seksikuse maapealseks sümboliks, siis see on (meeldiv?) flirt, aga kui sama lause ütleb keskealine keskpärase välimusega meesterahvas, siis on tegu ahistamisega, sest iuuu, mida sa endast mõtled. Ärge lennake mulle peale kriitikaga, aga tegelikult suhteliselt tihti ei panda ühe inimese “ahistamist” tähelegi, lüüakse lihtsalt käega või öeldakse midagi vastu, teine aga tembeldatakse perverdiks. On küll nii, isegi kui me ei taha seda tunnistada endale. Tuletan meelde, et siinkohal räägin ma vaid sõnadest, sõnalisest “ahistamisest” ning ma julgen öelda, et kohati minnakse küll ahistamislugudega üle piiri. Kõik ei ole tõesti ahistamine, vaid inimeste arusaam huumorist ning ka kohatutest naljadest on erinev. See teeb neist halvimal juhul “sotsiaalse hälviku”, aga mitte tingimata ahistaja. On teine teema kui me räägime füüsilisest ahistamisest. Siinkohal ei näe ka mina õhukest jääd – vaid arvan üsna must-valgelt, et teise inimese tagumikust näpistamine (jätame pubekad välja eks? ), rindade katsumine või muul moel ligi tikkumine ei ole okei. See ei ole flirt, vaid kohatu, kui mitte öelda, et nilbe.
Ma vabandan juba ette, et ma Aivar Mäe teemat kommenteerin pinnapealselt, ma ausalt ei ole viitsinud sellesse teemasse süveneda, liiga palju muud on hetkel mõtteis, aga leidsin end seda uudist kuuldes jällegi mõtlemas sama asja peale, et mis siis ahistamine on. Kas siivutud ja kohatud naljad? Kas ühe või kaks korda on see niisama selline asi, mille peale kergitad vaid kulmu, pööritad silmi ja mõtled, et kuule, kes sinust jumaluse tegi ning lähed tööeluga edasi või on see juba ahistamine? Kas sellise ahistamise peaks õhest kõrvast sisse ja teisest välja laskma või suure kella külge kohe panema? Aga kui siivutud naljad käivad igapäevase tööelu juurde või et keegi sind pidevalt silmadega lahti riietab või sulle teada annab, et “sul on seljas nii ilus kleit, aga see oleks veel ilusam kui see ei oleks sul enam seljas”, siis see ju on ahistamine? No aga ütle siis midagi vastu, miks sa lased endaga nii käituda – tulevad jälle tüüpilised kommentaarid kui inimene julgeb kurta, et teda päevast päeva ahistatakse. Ka siin on põhjuseid mitmeid. Töökoht. Karjäär. Kui mõelda, et õigus ongi neil, kes Mäe-lugu avalikuks saladuseks nimetavad, ja ongi nii “tahad töökohta-kannata ära”-suhtumine siis ütlen ma küll, et kohalik Epstein on lihtsalt üks vana nilbik.
“No aga mida see mees siis tänapäeval enam teha tohib?” küsiks nüüd onu Heino, “kõike peetakse ju ahistamiseks!”. Rusikareegel, millest ka kõige primitiivsem inimene võiks aru saada, on see, et esiteks üks tipptegija lihtsalt ei luba endale nalju (tegusid), mida saab kaheti mõista, sest varem või hiljem jõuavad sellised väljaütlused (teod) avalikkuse ette ning võta siis kinni, millises valguses neid näitatakse. Kui aga on soov kahtlaste kommentaaride (ja tegudega) avalikku häbiposti jõuda, siis jumala eest, kombake piire! Teine rusikareegel võiks olla, et kahetisi, “allapoolevööd”-nalju tehakse vaid nende inimestega, kellega jagatakse samasugust huumorisoont, kes peavadki seda naljakaks ja vastavad samaga. Andke tuld! Kolmas rusikareegel võiks olla, et võõrast naist (meest) ei kommenteeri seksistlikult, komplimente saab ka teisi teha (kuigi jah, asjad liiguvad ulmelises suunas, nii et võib olla mõne aja pärast ütlen ma üldse, et targem on mitte midagi öelda). Tegelikult ju lihtne?
Ja siis ei peaks mõtlema, et kust läheb piir ja keda uskuda.