Seoses Aivar Mäe teemaga tuli mulle meelde, et vaatasin hiljuti Jeffrey Epsteini dokumentaali ja mitte, et ma tahaks nende kahe inimese vahele võrdusmärki panna, vaid tabasin end mõttelt, et aga kust läheb piir ja keda uskuda. Kui vaadata Jeffrey Epsteini ja tema karjääri, siis mõistan, et raske on uskuda, et soliidse hallipäise välimuse taga on peidus inimene, kes noori tüdrukuid ahistab. Soliidne välimus ja seisus mängib olulist rolli, sest eelarvamused mängivad sellistes lugudes alati suurt rolli. Oleks väidetavaks ahistajaks “naisepeksja-maikat” kandev vanapoiss mõnest depressiivsest väikelinnast, oleks lugu teistsugune. Ilmselt ei kahtleks keegi tüdrukute sõnades. Küll aga hakkavad inimesed vaikimisi arvama, et väidetav ahistamine ei saa olla tõsi, kui mängu tuleb soliidne ja jõukas härrasmees. Raha räägib. Aga võib olla need tüdrukud ise tahtsid, et neid ahistatakse? Lausa provotseerisid nagu on popp öelda? Kasutasid rikast vana meest ära ja siis korraga leidsid, et “siivutud naljad” läksid üle piiri ning esitasid ahistamissüüdistuse?
Tegelikult ma mõistan ka skeptikuid, sest tänasel päeval on jää üsna õhuke, selles suhtes, et mida ahistamiseks loetakse, aga samas on ilgelt rõve mõelda, et mõni mees oma positsiooni taha peitudes süüdimatult saab perverssustega tegeleda. Ja neid, kes julgevad lõpuks öelda, et kõik, mis Epsteini villas toimus, ei olnud süütu flirt, vaid kupeldamine, nimetatakse prosituudiks. Ise läksid, ise tegid, miks sa vastu ei hakanud, loll oled, suud pole peas, et “ei” ei oska öelda. Teate ei ole ikka nii lihtne, et ütled, et kuule vana, ole normaalne, ma ei taha sinuga seksida ja mees tõstab käed üles ning ütleb, aa okei, ma sain sust valesti aru, kõik on lahe, unustame ära. Põhjuseid, miks vastu ei hakata, võib olla mitmeid. Näiteks hirm ja alandus. Selles suhtes on mul väga hea meel, et naised on hakanud enda eest seisma ja ahistamislood päevavalgele tuuakse.
Samas mõtlen ma, et aga tõepoolest, kus läheb piir. Ma toon ühe näite, mis on küll natuke primitiivne, kuid siiski mu meelest kohati olukorda täitsa hästi kirjeldav. Oletame, et firma suvepäevadel ütleb sulle “su kleit sobiks mu magamistoa põrandale nii hästi” meesterahvas, keda kogu ettevõtte naised peavad seksikuse maapealseks sümboliks, siis see on (meeldiv?) flirt, aga kui sama lause ütleb keskealine keskpärase välimusega meesterahvas, siis on tegu ahistamisega, sest iuuu, mida sa endast mõtled. Ärge lennake mulle peale kriitikaga, aga tegelikult suhteliselt tihti ei panda ühe inimese “ahistamist” tähelegi, lüüakse lihtsalt käega või öeldakse midagi vastu, teine aga tembeldatakse perverdiks. On küll nii, isegi kui me ei taha seda tunnistada endale. Tuletan meelde, et siinkohal räägin ma vaid sõnadest, sõnalisest “ahistamisest” ning ma julgen öelda, et kohati minnakse küll ahistamislugudega üle piiri. Kõik ei ole tõesti ahistamine, vaid inimeste arusaam huumorist ning ka kohatutest naljadest on erinev. See teeb neist halvimal juhul “sotsiaalse hälviku”, aga mitte tingimata ahistaja. On teine teema kui me räägime füüsilisest ahistamisest. Siinkohal ei näe ka mina õhukest jääd – vaid arvan üsna must-valgelt, et teise inimese tagumikust näpistamine (jätame pubekad välja eks? ), rindade katsumine või muul moel ligi tikkumine ei ole okei. See ei ole flirt, vaid kohatu, kui mitte öelda, et nilbe.
Ma vabandan juba ette, et ma Aivar Mäe teemat kommenteerin pinnapealselt, ma ausalt ei ole viitsinud sellesse teemasse süveneda, liiga palju muud on hetkel mõtteis, aga leidsin end seda uudist kuuldes jällegi mõtlemas sama asja peale, et mis siis ahistamine on. Kas siivutud ja kohatud naljad? Kas ühe või kaks korda on see niisama selline asi, mille peale kergitad vaid kulmu, pööritad silmi ja mõtled, et kuule, kes sinust jumaluse tegi ning lähed tööeluga edasi või on see juba ahistamine? Kas sellise ahistamise peaks õhest kõrvast sisse ja teisest välja laskma või suure kella külge kohe panema? Aga kui siivutud naljad käivad igapäevase tööelu juurde või et keegi sind pidevalt silmadega lahti riietab või sulle teada annab, et “sul on seljas nii ilus kleit, aga see oleks veel ilusam kui see ei oleks sul enam seljas”, siis see ju on ahistamine? No aga ütle siis midagi vastu, miks sa lased endaga nii käituda – tulevad jälle tüüpilised kommentaarid kui inimene julgeb kurta, et teda päevast päeva ahistatakse. Ka siin on põhjuseid mitmeid. Töökoht. Karjäär. Kui mõelda, et õigus ongi neil, kes Mäe-lugu avalikuks saladuseks nimetavad, ja ongi nii “tahad töökohta-kannata ära”-suhtumine siis ütlen ma küll, et kohalik Epstein on lihtsalt üks vana nilbik.
“No aga mida see mees siis tänapäeval enam teha tohib?” küsiks nüüd onu Heino, “kõike peetakse ju ahistamiseks!”. Rusikareegel, millest ka kõige primitiivsem inimene võiks aru saada, on see, et esiteks üks tipptegija lihtsalt ei luba endale nalju (tegusid), mida saab kaheti mõista, sest varem või hiljem jõuavad sellised väljaütlused (teod) avalikkuse ette ning võta siis kinni, millises valguses neid näitatakse. Kui aga on soov kahtlaste kommentaaride (ja tegudega) avalikku häbiposti jõuda, siis jumala eest, kombake piire! Teine rusikareegel võiks olla, et kahetisi, “allapoolevööd”-nalju tehakse vaid nende inimestega, kellega jagatakse samasugust huumorisoont, kes peavadki seda naljakaks ja vastavad samaga. Andke tuld! Kolmas rusikareegel võiks olla, et võõrast naist (meest) ei kommenteeri seksistlikult, komplimente saab ka teisi teha (kuigi jah, asjad liiguvad ulmelises suunas, nii et võib olla mõne aja pärast ütlen ma üldse, et targem on mitte midagi öelda). Tegelikult ju lihtne?
Ja siis ei peaks mõtlema, et kust läheb piir ja keda uskuda.
Nõus! Sõnadel ja tegudel on tagajärjed ja see, mis sobib sarnase huumorimeelega kolleegide või sõprade seltskonnas, ei pruugi sobida ülemuse-alluva suhtes.
Onu heino küsib, et mida mees teha võib? No kui naine on taastusravi massaažis paljalt laual ja direktor sisse marsib ja talle otsa vajub, sest arvab, et see oleks naljakas – heinokene, ei. Seda ei või.
Su kommentaar on nii naelapea pihta ja peaks Heinole “puust ja punaselt” selgeks tegema, mida ei tohi. Ja nõus – on okei kui Marek mulle teeb allapoolevööd nalju, sest me tunneme üksteist ja noh abielus ja suured inimesed, aga kui ta teeks sama nalja oma alluvale, siis ma mõtleks, et no äkki midagi logiseb ikka tal kusagil.
“Oletame, et firma suvepäevadel ütleb sulle “su kleit sobiks mu magamistoa põrandale nii hästi” meesterahvas, keda kogu ettevõtte naised peavad seksikuse maapealseks sümboliks, siis see on (meeldiv?) flirt, aga kui sama lause ütleb keskealine keskpärase välimusega meesterahvas, siis on tegu ahistamisega, sest iuuu, mida sa endast mõtled.” Täiesti ausõna on mõlemad täpselt samamoodi jälgid. Kõik oleneb hoopis inimeste moraalist ja põhimõtetest. Töökaaslaste tausta me teame, minul on nt suurem osa mehi ettevõttes abielus/pikaajalises suhtes ja kui mõni neist nii ütleks, siis ma ütleks talle, et ta on siga ja seaks sammud eemale. Aga see olen mina, mõni teine mõtleb teisiti, äkki edvistabki kui kontori ilusmees selliseid lööklauseid pillub. Inimesed on erinevad ja kui tegelikult on mingi universaalne piir ahistamise ja flirdi vahel, siis selle milline piir on konkreetse naise (või ka mehe) jaoks, otsustab ilmselt inimene ise. Onu Heinod ei saa sellest kunagi aru saama, nende jaoks on naiste kanni krabamine inimõigus, olgugi, et selle eest küünarnukiga võib saada. Enda eest peab lihtsalt seista oskama.
Täiesti teine asi on aga, kui süsteemne ahistaja on keegi, kes on mingil moel jõupositsioonil, siis tulevad mängu hoopis muud faktorid, mis reaktsioone mõjutavad. Sageli ei saa ülemusele välja prahvatada, et ta vana nilbik on, sest siis võtab ta kätte ja leiab võimaluse sinust lahti saada. Vanad nilbikud ka solvuvad, kui neile öeldakse, mis nad on. Ohvriks sattuvate naiste loomused ja võimekus enda eest seista on erinevad. Ja tegelikult ei peaks olema üleüldse mingit vajadust enda eest töökohal seista selles võtmes. Kahjuks on ja mul on kahju, et on naisi, kes peavad sellist võitlust pidama, sest ülemus on mölakas.
No ma jah pidasin silmas vallalisi inimesi selle suvepäeva näitel, aga kindlasti on ka neid, kellele meeldivadki kontori ilusmehe lööklaused, isegi kui ollakse abielus, sõltub ka lööklausest. Kui kolleeg teeks mulle vihje voodisse minna, annaksin ka vastu lõugu, aga kui too hüpoteetiline ilusmees teeks siivutu nalja, siis ega ma selles halba ei näeks. Onu Heinod on muidugi omaette nähtus tõesti, neil lihtsalt ei ole filtrit ega oskust suheldagi naistega.
No ja töökohal ahistamine on ikka täitsa õudne kui see päriselt toimub. Ongi nii, et kõik ei oska enda eest seista ja samas olgem ausad, et kui hakkad vastu, leitakse põhjus sust lahti saada. Aga kui töökoht ja karjäär on olulised ja viimast saabki vaid teha selles konkreetses ametis/asutuses? Võitled iga päev? Kannatad iga päev? Neelad alla? Lased end vallandada? Lähed ära ja loobud võib olla unistuste tööst?
minu peenis sobiks sinu sisse nii hästi…
See oli nüüd küll nii vaimukas kommentaar, et kukkusin laginal naerdes toolilt maha.
:Teine rusikareegel võiks olla, et kahetisi, “allapoolevööd”-nalju tehakse vaid nende inimestega, kellega jagatakse samasugust huumorisoont, kes peavadki seda naljakaks ja vastavad samaga. Andke tuld!”
Ma lihtsalt küsin. Me ei saa ju välistada, et algul ongi nii-tundubki nii. Aga hiljem jõuad mingil põhjusel arusaamisele, et oi oli ikka tõbras, kuidas ta julges. Siis ei mäleta vajadusel keegi, et samaga sai vastatud ka ise.
Ma ei ütle, et nii on. Ma mõtlen, me ei saa välistada, et nii oli.
Jah, olen sinuga mingil määral nõus ja kindlasti ongi ka selliseid juhtumeid, et ega ei saagi enam kindel olla, et kas see rusikareegel ikka ongi nii hea reegel, aga no pidasin seda silmas, et kui inimene tunneb äärmist vajadust teha selliseid nalju, siis ikka vaid nö omainimestega, kes pärast ei esita ahistamsisüüdistust
Ma sain tegelikult täpselt aru, mida mõtlesid ja tegelikult peab see täiesti paika. Minu jaoks. Aga omavahelised suhted muutuvad ja pärast saab seda juba täiesti teistpidi asju näha ja näidata. See mis enne tundus asjakohane tundub nt tülli minnes liigse vabameelsusena või isegi ahistamisena või võimalusena kätte maksta.
Ma ei väida, et see antud juhul nii on. Mul pole aimugi, kuidas tegelikult asjad on ja seetõttu ei võta ma seisukohta, kes süüdi, kes süütu.
Aga kujutan ette, et teatris ongi selline rõõmsameelne seltskond, kelle läbisaamine on väga hea ja koos tehakse nalju mis nii mõneski teises asutuses (no nt riigikogus) ei oleks isegi vastastikkusel kokkuleppel asjakohased.
Minul näiteks on korra juhtunud niimoodi, et kolleeg tegi vahel harva möödaminnes selliseid nalju, ma vastasin samaga, mõlemal oli naljakas, kõik tore. Ja siis ta hakkas ühel hetkel igapäevaselt neid nalju tegema ja isegi ekstra minu laua juurde tulema, et selliseid nalju teha. See mulle enam hästi ei istunud, sest ma olen suhtes inimene (tema oli samuti) ja mul ei ole mingit huvi oma töösuhet sellisele tasandile viia, et keegi üldse võiks mingeid valesid signaale saada. Nii et jah, konkreetselt nii oligi, et alguses pidasin ise ka naljakaks ja lõõpisin vastu, aga ühel hetkel enam ei meeldinud (see, et ei meeldinud selle pärast, et ta natuke liiga hoogu läks, ei puutu ju otseselt asjasse). Seda enam, et lisandusid naljad teemal “su mees pole sind väärt” ja “mu naine ei mõista mind”, mis on üldiselt ohu märk. HR-i ma kaebama ei jooksnud ja tema suhtes viha ei pea vms, seda enam, et ta otseselt kätt põlvele ei pannud vms, ütlesin lihtsalt hästi konkreetselt, et kui satume ühel ajal kööki vms on muidugi tore pläkutada, aga ma olen tööl tööd tegemas ja pole nii palju aega, et töölaua ääres lõputult lõhverdada. Sai aru küll, mina distantseerusin jõuliselt, tema ka ei pushinud, kõik lõppes kenasti. Aga kui ta oleks keeldunud aru saamast, oleks ju samuti ühel hetkel tekkinud küsimus, et kas nüüd HR-i või mis me teeme.
Sellega seoses meenub kohe ka teine endine töökaaslane, kes minu meelest ongi selline, et tal puudub filter. Teeb rõvedaid nalju ja teeb neid ka enamvähem võõrastele inimestele. Sai HR-is vaibal käia, sest keegi kaebas, ja oli ise täiesti segaduses, et “kas tõesti ei tohi enam nalja ka teha”. Nagu ei ole ju raske õppida, et ära tee selliseid nalju inimestele, keda sa teist korda elus näed. 😀 Nemad ei tea su huumorimeelt, nemad ei tea, kas sa oled päriselt pervo või ei.
Tjah, keeraks nüüd korraks kõik peapeale – niikaua kui siivutuid nalju ja “flirti” pilduv mees on noor ja kena, on see “süütu flirt”. Saab ta vanemaks, paksemaks ja vbl ka võimu juurde, muutub sama sõbralik ja süütu joviaalsus ahistamiseks 🙂
Tglt ahistab see noorem ja ilusam ka, ta manipuleerib samamoodi naise tunnetega, mõned armuvadki ja hakkavad eiteamida ette kujutama.
Ja miks suvepäevadel või mitteformaalses keskkonnas seksistlike naljade tegemine on kuidagi lubatavam kui muidu? Arvan, et ei ole küll. Aga tehakse ikka nägu nagu see oleks midagi muud.
Et tunnustamine. Meestele patsutatakse tunnustavalt õlale, aga naistele pepule või möõdetakse rinnaümbermõõtu? Huvitav, mis hetkel tekkis meestel tunne, et see naiskolleegidele meeldib? Minu meelest, ükskõik, kas juht või mitte, ka kaaskolleegid ei peaks seda tegema.
Ja siin ei ole usu küsimust, kas ma usun, et Estonias nii oli. Miskipärast peetakse sellist käitumist lihtsalt normaalseks ja miskipärast on ikka meestel õigus otsustada, kas süütu flirt on ahistamine või mitte. Kas see ei peaks olema naise enda hinnang?
Ei saa võrrelda suvepäevadel visatud kohatut nalja ja tavapärasel koosolekul öeldut.
Kuidas sulle endal tunne oleks, kui sina lähed asjalikus meeleolus, kaust tööasjadega kaenlas, koosolekule. Ja siis vaatab ülemus sind pika pilguga ja ütleb, et su pluusi nööbid peaksid nabani lahti olema või viskab kohatu nalja sinu hambaharja kohta, mille sa tema juurde jätnud olevat. Kui kokkusaamine on võõraste inimestega, mis mulje neile jääb? Et oledki ülemuse armuke ja töölegi ilmselt võtud väiimuse pärast, mitte sinu teadmiste/oskuste tõttu. See ei olegi niivõrd ahistamine, kuivõrd sinu töö alavääristamine, sinu arvel teiste lõbustamine. Kas oleks meeldiv?
Ja kui lisalda konteksti veel see, et oled Eesti mõistes tippasutuses ja kui tahad oma tööd teha ja Eestis elada, siis ei olegi muud kui ära kannatada.
Oot, kas ma ei kirjutanudki sama? Natuke teiste sõnadega?
Mulle tundus, et sa nagu naeruvääristasid olukorda. Võrdluse tõid ju suvepäevadega?
Aga ei öelnud kuidagi, et on okei töökohal oma kolleegi ahistada, suvepäeva näide oli ju hoopis küsimuse juurde “mis on ahistamises” ja oma arust jõudsin teema lõpus ka vastuseni. Kui ma ahistamist naeruvääristaks, siis no ma ei tea 🤷♀️
Noh, mul on isiklik kogemus selle “seksikasmees” tüüpi ülemusega, kes valis mind oma “töö-sõbrannaks” ja lihtsalt otseses mõttes flirtis muga päevad läbi. Ta kutsus mind “ilusaks tüdrukuks”. Kui ma kuskile koosolekule hiljaks jäin ja hiljem ruumi sisenesin, siis ütles kõigi ees “noh, ilus tüdruk, kus lehvitasid nii kaua?”. Ausalt, tegu oli väga nägusa ja muidu ka väga intelligentse inimesega, kuid see ei olnud küll kuskilt otsast meeldiv ja lõpuks ma lihtsalt tulingi sealt ära kuigi ta füüsiliselt mind kunagi ei ahistanud. Mulle tundus, et ta lihtsalt naeruvääristab mu tööd ja olengi mingi linnuke tal seal, et toredam oleks. Väga halb tunne oli tööle minna ja lisaks vihkasid mind ka kõik teised naised seal, sest ma olin “eelistatud”. Ehk siis ka nemad olid teistpidi ahistatud, sest sellega ta kind-of kommenteeris ka teiste naiste välimust, et jättis selle kommenteerimata. Long story short – tegelikult pole vahet kas ahistajaks on seksikas või mitte-seksikas mees. Ahistamine on ahistamine.
See ei tähenda mu meelest üldse, et kui inimesed näiteks alluv-ülemus või üliõpilane-professor suhtes üksteisesse armuvad vms, siis see peaks automaatselt keelatud olema. Miks mitte, täiskasvanud ja kui mõlemale sobib siis andku tuld. Aga neid asju peaks siis rääkima lugupidavalt ja omavahel, mitte kollektiivi ees kanni katsudes.
Ühesõnaga- mehed võiks oma naiskolleegidesse suhtuda samamoodi kui nad suhtuvad oma meeskolleegidesse. Nii lihtne see ongi.
Minul ei läheks piir mitte niivõrd mehe välimusest, vaid ametist lähtuvalt. Kui rõvedat nalja (kas või seda sama kleidioma) teeb minuga enamvähem samal pulgal mees, on see küll rõve nali, aga naeran vastu või vajadusel (kui seda liiga tihti juhtub või jääb mulje, et tüüp arvab, et meil hakkab mingi flirt tekkima siin, millest midagi areneda võiks) saadan pikalt või teen märkuse ja ongi kõik. HR-i minekut isegi ei kaaluks, kui asi väga pealetükkivaks ja otseselt ahistamiseks ei muutuks (st kui Mäesugune mulle otsa viskuks, kui ma massaažilaual olen, oleksin ma HR-is kohe, kui selle pekikäraka alt välja roomatud saan, olenemata sellest, kas viskuja oli minuga samal pulgal või mitte). Aga kui neid nalju tegev inimene on minust kõrgemal positsioonil, on sellised naljad ÄÄRMISELT kohatud, sest meie vahel ei ole võrdne suhe, ma ei saa teda oma töökohta ohtu panemata lihtsalt pekki saata või noomivalt korrale kutsuda. St teeksin muidugi märkuse ikkagi, aga see situatsioon iseenesest oleks nii palju ebameeldivam ja seda tüüpi peaksin ma kordades ebaprofessionaalsemaks just seetõttu, et ta lubab endale sellist käitumist, kuigi ta teab väga hästi, et teised inimesed ehk ei saa/julge talle ausalt vastata.