Teisipäevahommikune leitsak äratab mind enne äratuskella. Jätan Ida veel voodisse unelema ja hakkan oma asju pakkima, kätte on jõudnud jaanipäev, mille me võib vist juba öelda, et traditsiooniliselt veedame Pranglis. Ma püüan küll vaikselt teha, kuid tasapisi ärkab ka ülejäänud maja, uniste nägudega, kuid tavapärase uimamise asemel on kõik tegusad ja nii jõuame me sadamasse pool tundi enne paadi saabumist. Päike praeb, kuigi kell on alles üheksa, meri on peegelsile. Sellise ilma ja merega ma paadisõitu ei karda, postipaat “Helge” viib meid seekord enne Pranglit ka Aksi saarele. Mulle tuleb meelde Prangli puhkus 2012 kui me tormiga sama paadiga Keril käisime. Peale seda lubasin ma, et enam kunagi ei lähe ma ühelegi saarele, millele saamiseks tuleb keset merd ronida pisikesse paati. Kaheksa aastat hiljem söön ma oma sõnu. Ronin kenasti keset merd “Helgelt” pisikesse paati, mis meid seekord Aksile viib.
Juba esimestest hetkedest on aru saada, et Aksi on iga romantiku unistuste sihtkoht – imelise loodusega, inimtühi ja vaikne. Jalutame mööda saart tuletorni poole. Poolel teel kostab metsikut kajakate kisa – neil on parasjagu pojad ja nad ei pruugi kõige sõbralikumad olla, aga teekond viib nende pesadest suhteliselt lähedalt läbi. Mina annan alla. Parem ootan rannas kui teen läbi Hitchcock’i “Linnud”-live versiooni. Ei. aitäh! Ma ei ole ainus “argpüks”, meid on kokku umbes kümme, kes üksiku maja juurde ootama jäävad. Päike põletab, kurk kuivatab, fantaasia lendab. “Vale pööre” ja “Kümme väikest neegrit” tuleb meelde. “Vaadake, seal on kaamera,” hüüatab keegi meist, ongi nii, et meist tehakse nüüd tõsielusari. Enne kui jõuame fantaasiat edasi kerida juhib keegi meist tähelepanu kohatule sõnale, mida me kasutasime. Raamatu nimigi on tänaseks ju ära vahetatud. Vaidleme natuke “black lives matter” teemal, kuid palavus teeb oma töö ja meil ei ole pikemaks vaidluseks jaksu. Pigem fantaseerime edasi teemal, kas meid jäetigi randa, et näha, kuidas me ellu jääme. Ise peavad kindlasti juba Pranglis jaanipidu. Igaks juhuks seame sammud randa tagasi, paat on veel alles. Ma meisterdan valmis SOS-märguande ja pisikese lõkke, et endast mööduvatele paatidele märku anda kui Christie või Hitchcock peaks siiski tegelikkuseks muutuma. Ma olen vähemalt valmistunud, et keegi mind päästaks.
Õnneks jäävad õudusfilmide stsenaariumid vaid meie fantaasiatesse ja mina juba eemalt vaatan, et sealt paistab üks täpikene. Mis täpikene? Ega seda minagi mõtlen, mis täpikene see huvitav on. Ja siis ma vaatan, see läheb suuremaks ja suuremaks. Ei ole täpikene, see on inimene ju! Ei ole inimene, see on naine. Ei, see ei ole. See on neiu! Ma korraks vaatan teisele poole ka, äkki tuleb kahelt poolt. Ei, ei tule, ei tule. Ühelt poolt!
Pranglis on meil vastas Marek. “Kas teil on siin suvekodu?” küsib keegi. Vastan eitavalt. “Lihtsalt mees tuli naisest ja lapsest juba enne puhkama, aga näed, me tulime teise paadiga järgi,” lisan ma. Küsija jääb kukalt kratsima. Oli see siis nali või mitte. Vaatan paadist välja astuvaid kristallkingakestega daame ja õlut joovaid mehi ning mõtlen endamisi, et “turistid”. Nagu ma ise ei oleks turist. Aga võib olla päris ei ole ka enam? Kümme aastat oleme me selle saare vahet käinud, kes rohkem, kes vähem. Inimesed on tuttavad, kohad on tuttavad, huumorile ja elule hakkan aina rohkem pihta saama. Pranglis on teine ajaarvamine, sellest olen ma aru saanud. Meenutan esimesi reise Pranglisse ja jõuan järeldusele, et isegi kui ma tahaksin teisiti mõelda, siis me oleme ikkagi turistid, võib olla lihtsalt mitte sellised, kes esimest korda saarde satuvad. Samas ma kadestan neid, kes Pranglisse esimest korda satuvad. Ma mäletan seda esimeste kordade tunnet. See tunne kui esimesest silmapilgust saarde armud.
“Mitu Kaisat teil seltskonnas on?” küsitakse meilt lõpuks, kui keegi enam aru ei saa, miks me Kaisat taga otsime, kui Kaisa minu kõrval seisab. Ikka mitu peab olema. Mitu. Siis on segadust ja põnevust. Jalutan õhtul oma Kaisadega käest kinni nagu ema lastega. Jah, Marek on küll meie seltskonna vanim liige nagu ta ise õhtu jooksul mitu korda (rõõmsalt?) teatas, aga ega mul ka väga enam kilgata pole. Istume “muttidega” trepil kui noored meist mööduvad ja naerame omaette, et noortele tuldi näitama, milliseks nad 15 aasta pärast muutuvad. Torisevateks tädideks. Kuigi me ei torisenud. Mind ristitakse tädi Liisuks. See on armas, aga korraks naljakas. Saan aru, et ka mina olen jõudnud kõrgesse ikka. Mäletan oma lapsepõlvest, et kõik vanemad prouad olid eesliitega “tädi”, sest see oli viisakas ja aupaklik. Nüüd minust endast tädi saanud. Tädi Liisu.
Esimese õhtu idüll ei taha lõppeda. Lammaste toitmine jääb mul vahele, tunnen et ei viitsi kõndida, aga nean end maapõhja kui teised tagasi tulevad, telefonid täis “so instagrammable pilte“. “Mis suunamudija sa selline oled, kui ei suuda ette mõelda, et päikesepaiste, heinamaa, lambad ja lapsed kisendab Instagrami piltide järgi,” naeravad teised mu üle. Peab tunnistama, et üsna kehv suunamudija tõesti. Teinekord olen targem.
Igal pool jagati artikleid, et ärge näidake lastele, et jaanipäev on vaid joomapidu. Nõustun. Meie panime peale perekondlike pidustusi lapsed magama ja olime ise nagu noored vasikad, kes karjamaale lahti lastud. Sähh, sulle eeskujulikke pereinimesi. Aga mis seal ikka häbeneda? Haiget ei saanud keegi peale meie järgmise hommiku peade. Küsite, kas oli siis seda väärt. Noh, pean tunnistama, et oli küll. Kaisa teeb mulle samal ajal soome keele kümblust ja õpetab mulle sõnu, mis vaid Soomes olemas on. Kalsarikännit ja vaimonhakkaajapaita – aluspesu väel joomine ning naisepeksasärk ehk maika. Ma olen alati arvanud, et soome keel on kummaline ja veider keel, millest ei ole võimalik aru saada, need sõnad kinnitavad mu arvamust. Mõtlen päevase enda peale – seljas päevitusriided ja käes veinipokaal ning tunnen, et lisaks õpitud uuele sõnale olen ma seda peaaegu nagu praktiseerinud. Kordki tunnen, et on hea, et mu käsivarred on nii paksud, et ma ei tunne end maikat kandes enam mugavalt, muidu oli maika üks mu lemmikumaid riideesemeid.
Ma ei ole kunagi olnud seltskonnamängude fänn, kuid seekord mõtleme Kaisaga koos, et millal siis ikka kui mitte nüüd elus esimest korda köievedu proovida. Tõstame käed, oleme tiimis ja tunneme end eriti tugevate naistega. Mis see siis ei ole, mõtlen ma endamisi. Järgmisel hetkel olen ma põlvili, selili, kõhuli liiva sees ja saan aru, et köietõmbamisest ei tea ma midagi. “Korraga, korraga!” agiteerib klassivend kõrval, me võtame end kokku ja võidame korra. Esimesest võidust joovastunud, läheb meil rind kummi ja me oleme kindlad, et võidame kogu pulli. Kordub uuesti see, mis ennegi. Kõhuli, selili, põlvili, peadpidi põõsas liiva sees. Tunnistan endale, et olen üks neist, kes suuga teeb suure linna, aga käega ei saa köieveoga hakkama.
Pidu lõppeb kell viis hommikul. Algab teine päev.
Kõige parem sellel saarel on see, et saar hoiab lapsi ise. Hommikul lased nad uksest välja ja õhtul võtad ülepeakaela mudase, liivase ja väsinuna tuppa. Nii ka seekord. Laseme lapsed hommikul välja ja suurt rohkem neid ei näe. Mõistan, et neid näha polnud. Mida sa ikka nendest tüütutest vanainimestest vaatad kui vaatamiseks ja mängimiseks on kassipojad, jänkud ning lisaks saab tee ääres möödujatele pannkooki, kala ja limonaadi müüa. Lapsed on head müüjad. Toas küpsetab Marek pannkooke, lapsed pätsavad “endale söögiks” mõned kaasa. Kokku teenivad lapsed 14 eurot tunni ajaga. Minul õnnestus osta maailma kõige alahinnatum suitsutursk (50 sendiga) ja maailma kõige ülehinnatum nätsupadi (üks euro). Nüüd ei ole muud kui oma 14 eurot poes laiaks lööma minna. Sooja on rohkem kui 30 kraadi, laste isu karjub jäätise järgi, aga poes on jäätis otsa saanud. Mulle tuleb jälle lapsepõlv meelde kui teatud päevadel jäätist müüdi ja siis tuli kiiresti poodi joosta, et mitte ilma jääda. Järjekord oli nii pikk, et jäätis jõudis enne maksmist peaaegu ära sulada. Mulle tundub, et Pranglis saavad lapsed kogeda ehedat lapsepõlve. Ekraanivabalt. Keegi ei tunne muret, et “Väike poni” ja “Andi Mack” nägemata jääb. Kellelgi pole meeleski.
Isegi Mareki paneb Prangli saar naeratama, kui mitte öelda, et lausa naerma. Isegi rannas, niisama istudes. “Elmari” raadiost laulab Koit Toome, lapsed hullavad vees, Marek hakkab ehitama oma väikest maailma. Aeg seisab. Päike on meid vaid mõne tunniga kohvipruuniks paitanud. Te võib olla ei usu mind, aga see on täiesti tõsi, et kõik mured ja stress, mis mandril kimbutama kipuvad, lähevad saarel meelest. Siin ei ole, vähemalt turistil, aega ei stressiks ega muredeks.
Osa turistidest jäetakse hoovi peale grillima, teised koondatakse kokku ja aetakse heina tegema. Liialdan kui ütlen et aetakse, tegelikult palutakse viisakalt abi, aga põnevuse kruttimiseks ütlen, et aetakse. Et teile jääks ikkagi mulje, et isegi turistidel ei lasta niisama päikese käes vedeledes ära põleda, vaid nad pannakse ikkagi ka tööle lõpuks. “Ma ei tahaaaa,” virisen mina virisemise pärast. Lapsepõlv tuleb meelde. Ka siis käis heinategu suve juurde. Ainuke vahe on see, et siis ütles vanama mu virisemise peale, et las laps puhkab, laps ei pea tööd tegema ja ma sain rahulikult puu otsas raamatut lugeda. Aga nüüd ei ütle keegi nii. Mõtlen takti peale, et Marekile meeldib ju töö tegemises võistelda, et kindlasti õnnestub vaid töötegemist teeselda, aga Marek on kaval. Võtab mu enda silma alla ja muudkui juhib vägesid. Ma leian, et see on laisa ja mugava kontoriroti suhtes ebaaus. Kontorirotid ei ole füüsilise töö tegemise jaoks loodud. “Kuule, mujal kontorirotid maksavad sellise elamuse eest, ära virise!” kommenteerib Marek & co. “Schneller, scheller!” karjub pealik autokastis. Mulle tundub, et see “schneller schneller” võiks mõnest teisest ooperist laagrist olla. Moodsast tantralaagrist võib-olla. Aga vastu ka ei vaidle ja annan endast parima, nii et rinnahoidjate vaheltki tilgub higi. Heinamaa on pisike, aga väsitab linnarotid korralikult ära. “Tai boh kui villid saan,” parafraseerin ma üht laulu. Kõik vastavad kui ühes kooris, et saan.
Teistele ei tunnista, aga ütlen iseendale salaja, et seekordne heinategu ei ole samasugune tüütu kohustus kui tookord ammu lapsepõlves. Pigem oli lõbus. Nalja sai. Rohkem ma seda vabatahtlikult siiski ise teha ei tahaks. Niipea. Kui siis uuel jaanipäeval.
Kaisa toodud lillekimbu pistame õhtuse grilliga pintslisse. Korjame liivased murjamid kokku ja kaome igaüks oma tuppa magama. Selleks korraks sai jaanipäev läbi. Varahommikul ootab meid paat. On aeg tööle minna. Sellest annavad märku klientidelt tulevad küsimused, et kaua me siis õieti seda jaanipäeva tähistame, et juba terve päev otsa pole keegi nende küsimustele vastanud. Algab rutiin. Aga järjekordsed meeleolukad mälestused jäävad. Ilus saar, ilusad inimesed, ilus ilm, huumor, palju palju huumorit. Musta huumorit. Mulle meeldib.
