Vau! Oli see vast nädalavahetus. Valisin küll töö sõprade asemel, aga samas jäi ka piisavalt aega, et suve ja vaikust nautida. Sest Ida oli ju ka Pranglis. Marek saatis mulle pilte ja pagan noh, kuigi see saar ajab mind kohati närvi, et mehe ära varastanud (hahhaa! liialdan muidugi natuke!), siis on ikka lahe küll, et on ikka veel olemas selliseid kohti, kuhu euroremont jõudnud ei ole ja lapsed saavad nautida maksimaalset lapsepõlve. See on väärtus omaette. Kahjuks ei taha paljud inimesed sellest aru saada enam.
Kas teile tundub ka, et Ida on korraga nii suure lapse nägu? Mul endal on kohati isegi raske mõista, et millal see siis juhtus. Kui sain eile kutse Ida sõbranna seitsmendale sünnipäevale, sain aru, et Ida mitte ei ole suure lapse nägu, vaid nad ongi suureks saamas. See on nii äge! Ja äge on see, et kaks kuud täiesti tühja üritustetahvlit hakkab jälle täituma erinevate kutsete ja suvepidudega. Tüüpiline mina muidugi panin esimese hooga ühe juuLi ürituse juuNikuusse, aga õnneks hakkasin kuupäevi vaatama, muidu oleksin kuu aega varem hakanud samme Aegna poole sättima ning imestanud, et mis pull see jälle on, et kedagi ei ole. See ei oleks mul esimene kord valel ajal kohale minna.
Minu Magrada pakike jõudis ka nädalavahetusel kohale. Damn ju, kes te mulle seda brändi soovitasite! See pojengisari on nii hull, et peale hommikust dushi ja kreemitamist, muudkui nuusutasin ennast. No on hea, on jah hea. Eile oli suht tuuline ilm, aga siiski mõtlesin ma, et pekid pruuniks ja vedelesin pool päeva aiatoolis raamatut lugedes (sellises asendis, et nüüd on pool mu kõhtu lumivalge ja teine pool vähkpunane). Iga kord kui tuuleiil tuli, tundsin ma pojengide lõhna. Pojengipõõsas on veel täitsa õieiluta, sain siis ise oma hoovi pojeng olla.
Lõpetuseks midagi jubedat ka. Või ebameeldivat. Mul on siiani nii vastik olla. Kas teie usute luupainajatesse? Mul ei ole luupainaja muret olnud aastaid, seega ma olin selle teema täiesti ära unustanud, kuid eile öösel oli luupainaja kohal. Ma ei jäänud õhtul hästi magama ja kui jäin, siis ärkasin iga väiksema krõpsu peale, mis pole väga tavaline, sest meil lihtsalt ei krõbista majas keegi. Ometigi tundus mulle kogu aeg, et kuulsin mingeid hääli. Kuulsin, et Hugo tahab õue ja unenäos ma teda ka välja laskma läksin, aga Hugo vaatas mind sellise näoga, et mina küll kuhugi ei teha. Järgmisel korral ärkasin ma justkui koputuse peale, tundus nagu oleks uksed käinud. Jällegi tegelesin ma sellega unenäos ja süüdistasin Hugot, et ta kolistab. Juba see, et ma unenägu nii selgelt mäletan, on veider, sest üldjuhul ma neid absoluutselt ei mäleta. Mu uni oli katkendlik ja kehv, mulle tundus, et keegi liigub majas. Ja siis ärkasin ma selle peale, et ma TUNDSIN, kuidas keegi puges mu kõrvale voodisse, tõstis teki ja puges minu teki alla, ma ei julgenud end liigutada, tundsin vaid seda, et keegi on mu selja taga. Ma ei julgenud hingatagi. Nüüd olin ma juba ärkvel ja mõtlesin, et see peab olema luupainaja, sest kuigi ma füüsiliselt tundsin tema kohalolekut, tundsin ma, et ta ei ole pärisinimene. Imelikul kombel ei olnud mul ei raske hingata ega ka ei lämmatanud ta mind, ta lihtsalt oli mu kõrval/peal ning ühel hetkel nägin ma tumedat mehenägu endale otsa vaatamas ja mulle näkku karjumas. Ma ehmusin nii, et viskasin ta endal seljast (jõudsin veel mõelda, et raudselt ma ei jaksa teda ära visata seljast) ja ei mäleta, kas ta ütles, mida sa siin teed või miks sa siin oled, igatahes oli ta mu peale vihane, aga kadus. Korraks. Tuli hetk hiljem tagasi, aga ei tahtnud mulle halba, ma ka ei kartnud enam, vaid mulle tundus, et ma tunnen teda. Ta võttis mind endale kaissu ja võttis mul käest kinni. See käsi tundus karvane, ent ei olnud ebameeldiv, ma jäin magama. Kui ma paari tunni pärast uuesti ärkasin, oli ta kadunud.
Ma ei taha, et ta uuesti tagasi tuleks. Guugeldasin isegi, mida tegema peab ja tundub, et peale tööd lähen kohe havisaba ja meresoola ostma. Ausalt, ma ei ole hulluks läinud. Nurusin Marekit, et nad juba täna koju tuleks, sest ma ei tahaaaaaa üksi jälle mingi jamaga tegeleda öösel, aga no muidugi ta ju ei tule. Ütles, et tulgu ma õhtuse paadiga saarde, tulema koos hommikul tagasi. Muidu isegi võiks, aga inimesed naeraks mind nähes surnuks. Miks? Kujutate ette mind sellisena mööda saart jalutamas? Mhm, ma ka mitte. Ma oleks nagu moodne versioon Lia Laatse tegelaskujust “Siin me oleme” filmist😀
Jään lootma, et havisaba ja meresool aitab🙏🏻