Erinevatel põhjustel olen ma viimasel ajal palju rääkinud oma tuttavatega tööturust, kandideerimistest ja muust sinna juurde kuuluvast. Minul endal (ptüi ptüi ptüi) on tööle saamistega läinud hästi, natukene liialdades võin ma öelda, et olen saanud kõik töökohad, kuhu ma olen kandideerinud. Kui liialdamine ära võtta, siis saan ma öelda, et olen saanud kõik need töökohad, kus mul on olemas olnud vajalikud oskused ja kogemused. Lihtne. Kui on otsitud norra keelt oskavat ekspordi müügijuhti, siis ma olen selle koha ka saanud. Ei, see ei ole mingi enda saba liputamine siin, vaid fakt. On vaja olnud konkreetset inimest ja ma olen sobinud oma profiiliga. Küll aga olen ma kandideerinud ka kohtadele, mille kohta ma olen mõelnud, et ohh, see oleks lahe ja ma õpiks selle täiega ära ning mulle meeldiks. Näiteks olen ma kandideerinud kordi turundusjuhiks, sest “mulle ju meeldib turundus”. Mind ei ole isegi vestlustele kutsutud. Arusaadavatel põhjustel ju tegelikult, aga siis ma ei saanud sellest aru ja mõtlesin, et mis neil viga on. Nüüd, kui ma olen olude sunnil pidanud turundusega ka mingil määral tegelema, siis ma saan isegi aru, et see ei ole üldse minu teetassikene. Jah, vastab tõele, et mulle meeldib semiootika, reklaamikeel, sotsiaalmeedia, ideede genereerimine, aga ma näen ise, et sellest ei piisaks, et olla mõne maineka ettevõtte turundusjuht. Turundusjuhina tahaksin ma pakkuda välja midagi “vau-efektiga”, mitte vaid influencer-reklaami ja kehva reklaamikeelega tekste, mis üheksal juhul kümnest satuks “meediapärlite gruppi” rappimiseks. Ei, seda ma ei taha, aga rohkemaks pole annet. Parimal juhul võiks ma olla turundusassistent, aga riskides kõlada ülbena, ütlen ma, et seda ma lihtsalt ei tahaks. Assistendi kohaks olen ma ülekvalifitseeritud.
Ülekvalifitseerituks olemise üle on kommenteerijad siin ja seal blogis ning kommentaariumites palju ilkunud. Mina ei taha sellel teemal üldse sõna võtta, ma ei ole personalijuht ja ma ei tea selliseid asju, küll aga tahan ma rääkida “ülekvalifitseerimise” teistest aspektidest. Kui turundusjuhi oskustega inimene kandideerib assistendiks, siis juba CV järgi peaks olema aru saada, kas on üle- või alakvalifitseeritud. Milleks raisata enda ja kandideerija aega üldse vestlusele kutsumisega. “Ah, see on lihtsalt viisakas moodus “ei” öelda,” ütlete te võib olla. Mõnikord kindlasti, aga mitte alati. Mul on üks tuttav, kes kandideeris ametikohale, mille jaoks ta oli ilmselgelt ülekvalifitseeritud, aga kuna vanuse tõttu (sinna me veel jõuame!) ei kutsutud teda vestlustele ametikohtadele, kus ta oleks olnud absoluutne spetsialist, tippude tipp, hakkas ta kandideerima madalamatele ametikohtadele. Ühel vestlusel küsiti otse, miks te kandideerite kohale, mis ilmselgelt on teie jaoks vähe. Ta vastas ka otse, et palju rohkem valikuid ei olnud, vanus 60+ mängis oma rolli. Ta sai selle töökoha oma vastuste, oskuste, kogemuse ja nooruslikusse pärast. 60+ ei tähenda tööturul saamatut mamslit nagu tihti mulle tundub 20+ personalijuhid arvavad. Juba kuu aega hiljem sai ta ametikõrgendust. Kohale, kuhu ta ise ei oleks julgenud kandideerida enesehinnangu tõttu. “Ah, mis nüüd mina, ma ei oska,” on tema tavaline vastus. Seega ma tahan personalijuhtidele öelda, et kui inimene on päriselt ülekvalifitseeritud teatud ametikoha jaoks, aga tundub siiski, et sobiks seltskonda, siis andke see võimalus alustada madalamalt kohalt ja end kas üles töötada või et lööb reaalsus jalaga näkku, et pole selles valdkonnas üldse pädev. Mina näiteks enam turunduse valdkonda ei kandideeri(ks vist).
Ma olen pidanud erinevaid ameteid, kuid tänaseks tean ma, et minu tugevuseks on ekspordi müügi juhtimine. Miks? Esiteks loomulikult see, et ma olen sellega tegelenud peaaegu 20 aastat, see annab teatud kogemustepagasi, aga teiseks ja hoopis olulisemaks on see, et see tõesti meeldib mulle. Ma ei saa ega oska teha tööd, mis mulle ei meeldi. Mäletate Mutrikest, kes töötas kliendihaldurina Suures ja Tähtsas Ettevõttes. Ma läksin poolteist aastat tööle nii, et mul sees keeras, ma ei tahtnud seda tööd teha, mul ei olnud selle töö vastu mitte mingit kirge ja ausalt, mul ei olnud sooja ega külma, kas mõni mutter või polt jäi kliendile saatmata. See töö oli igav ja üksluine. Mulle ei sobi vaid 8-17 kontoris istumine. Ma tahan ringi liikuda, kliente nö ära moosida, mulle meeldib näha ja kui erinevad on inimeste tüübid, kui erinevaid taktikaid tuleb otsida ja leida, kui palju on turud muutunud aastatega. Ja kui palju on mu enesekindlus muutunud aastatega. Ma olen selles valdkonnas hea, sest see meeldib mulle ja pakub tõelist pinget. On üks teine valdkond ka, mis mulle pinget pakub, aga sinna on veel pikk maa käia ja sellest saab ilmselt siiski vaid hobitöö.
Ma tean ekspordiinimesi, kes on mulle suureks eeskujuks, keda ma alati kuulan ja kelle poole ma alati pöördun kui mul on tööalaseid küsimusi, kellega mulle meeldib vestelda, arutleda ja kellega me võime eksporditeemadel jääda rääkima nii kauaks, et ei pane isegi tähele, et teised seltskonnas haigutavad. Üks selline ekspordijuht otsib juba mõnda aega tööd. Ta on vanuses 50+. Tal on olemas kõik isikuomadused ja teadmised, et olla tippude tipp ja nõutud spetsialist, kuid kui te arvate, et teda kutsutakse pidevalt vestlustele, siis te eksite. Te võite mulle vastu vaielda, aga ma ütlen teile, et selleks põhjuseks on vanus. Kui ta saab lõppvooru, siis jääb ta teiseks 30+ inimese järel. Ja uskuge mind tegu ei ole jällegi mingi kiilaka vanapapiga, vaid oma olemuselt nooruslikuma ja energilisema inimesega kui paljud 30+. Aga kardetakse, et ta on töökollektiivi jaoks liiga vana. See teeb tegelikult mind kurvaks, et Eestis kantakse maha täiesti tööjõulised inimesed, sest meil on ettevõtetes nooruse-kultus. On, ma tean, ettevõtteid, kus 50-aastased juhid meeleheitlikult püüavad olla nooruslikud ja värvivad oma halle juukseid, et näha välja nooremad kui nad on. Piinlik, muidugi, aga nii see kahjuks kohati on. 50 on uus 30, ma olen sellega nõus, aga see peab sellisel juhul tulema inimese sisemusest, mitte vaid välimusest.
Kümne aasta pärast on mul ekspordikogemust 30 aastat. Sellega võiks ju arvata, et kui tahan töökohta vahetada, ei ole mul mingit probleemi. Tänane tööandjate suhtumine vanusesse, aga ütleb mulle midagi muud. 50-aastaselt võin ma vaid loota, et keegi mind töövestlusele kutsub. Kui ma just silikoonrindu, juuksepikendusi ja miniseelikut kandma ei hakka, et noorem välja paista. Botoxita ma niikuinii enam ei saa.
Millalgi jagas keegi LinkedInis sellist artiklit:
I HIRED a candidate with 30 yrs experience. You wouldn’t believe the opposition I got! The HR Manager said he is “too old” and won’t ‘fit into our culture.’ She was not impressed. This guy had been laid off by his previous employer due to restructuring at the age of 53 years. He kept applying for jobs but was rejected for being ‘Overqualified’ which led to his ‘Employment Gap’ reaching almost 1 year. Everyone is looking for that 18 year old with 20 years experience. This guy brought an abundance of experience and taught me a lot that I never learned from all my years in the industry. You can’t Google Experience! Employers if you want the best talent, you need to be considering the ‘OVERQUALIFIED’ candidates. The truth is ‘Overqualified’ is really the code word for age discrimination. AGEISM in the workplace is very real and sadly quite acceptable. Our society needs to change. All that should matter is if the candidate has the right skills and attitude to do the job. It’s time to STOP discrimination on the grounds of a person’s age. Agree?
Mina olen just see, kes praegu on vanuses 50 ja tahaks teha karjääripööret – või pigem mitte täispööret, vaid hakata kasutama ka oma teist kvalifikatsiooni. Sünklroontõlk on üks väga spetsiifiline eriala ja kõige muu jaoks olen ma suht kõlbmatu. Mul on ka inglise keele õpsi kvalifikatsioon, omadatud Tartu ülikoolis, diplom 90ndate algusest. Kavatsen oma õpetusoskusi veidi apgreidida ja leida endale pool kuni veerand õpsikohta mõnes rahvusvahelises koolis. Kuidas õnnestub, seda näitab aeg. Viimati õpetasin lapsi siis, kui olin rase — poeg saai aprillis 22, seega sellest on ikka veidi aega möödas :-).
Aga Sinu turundusoskusi imetlen iga kord kui sellest kirjutad – mina kardaksin turundustööd nagu tuld.
Ma nägin ka toda artiklit ja ei saaks rohkem nõus olla. See, mida “too old” võib ettevõttesse tuua võib olla hindamtu väärtusega, aga kui personalijuht on ise 18, siis saadki vastuseks, et ei “sobi meie noorde kollektiivi”. Täielik feil mu meelest personalijuhtidelt.
Personalijuhid peaksid oskama näha vanusest/välimusest kaugemale.
Ja mis turundusoskusi sa imetled:D Mul pole neid absoluutselt, samas jah valdkonnana pakub see mulle pinget ja on põnev, kuid teadmised/oskused on midagi muud
Noh, iga kord kui sa midagigi turundusest kirjutad, mõtlen mina, et “appi, turundus … on ikka vapper naine:-)”
Ja ongi nii?
Mulle isklikult tundub, et kõige efektiivsem on just kollektiiv, kus valitseb tasakaal. et on naisi ja mehi, noori ja vanu ja keskmiseid. Noored peavadki olema uljad ja enesekindlad ja vanemad inimesed oma elukogemustega need, kes neid parasjagu tagasi hoiavad. Mina ei saa aru juhtidest, kes sellest aru ei saa.
Mina olen sama meelt, aga näed, olukord ja arusaam elust on erinev. Just rääkisin ühe tuttavaga, kes ka siis “too old” ja kui Töötukassa ei uskunud, et tema puhul on tegu vanusega, siis lõpuks pidid nad tõdema, et jah, Eesti töömaastikul ON 1) ealine ja 2) sooline diskrimineerimine päris tavaline.
Olen võtnud oma meeskonda tööle, säravate silmadega ja tahtmist täis noori kui ka vanuses 50+/- mõned aastad siia-sinna, inimesi. Oluline on, et nad sobivad meeskonnaga ja nende väärtused ühtivad meeskonna enamusega. Vanus on vaid number passis. Ma olen korra kutsunud töövestlusele inimese, kes oli pärast kõrgkooli lõpetamist töötanud 30 aastat ühes ettevõttes ja siis sealt reorganiseerimise tõttu koondatud. Mulle pakkus huvi tema kogemus…ta ütles, et see on tema esimene intervjuu, kuhu teda üldse on kutsutud!!! Ta oli otsinud tööd pea aasta!!!! Ma küll ei valinud teda, ent telefonis andsin ausalt tagasiside ja soovitusi mida ja kuhu ta võiks kandideerida ja milliseid isikuomadusi rõhutada…Ok, mul oli sellest inimesest kahju…ja 4 kuud hiljem helistas ta mulle ning ütles, et sai tööle. Täiesti võõras inimene, ma olin juba unustanud ta nime…mul oli siiralt hea meel ja ta oli tänulik tagasiside eest, sest me olime esimene ettevõte, kes teda üldse kaalus ja ta on nüüd selle ettevõtte klient – just usalduse ja suhtumise pärast.
Ausalt, ei tunne end “kõrges eas” sugugi vanana. Omast kogemusest tean kui keeruline on teha karjääripööret, st kasutada oma teadmisi/oskusi hoopis teises valdkonnas, see, mis just kuhjaga raha sisse ei too, ent pakub hingele rahuldust. Ma soovisin tegutseda personali-ja koolitusvaldkonnas. Soovunelmaks see jäigi…võibolla oli otsimise periood liiga lühike (pea 8 kuud). Valimatult ei kandideerinud, uurisin ettevõtte/asutuse tausta jne. Sain 2 väga sisukat äraütlemise kirja, oli näha, et personaliinimene on süüvinud nii CVsse kui ka kaaskirja – see süvendas minu lugupidamist nende ettevõtete suhtes ja seda muljet olen sõprade/tuttavatega jaganud.
Enamjaolt tulid stampvastused – ülekvalifitseeritud, mida võib lugeda kahte viisi: liiga vana või küsib liiga palju tasu või siis teine vastuse variant, erialase töökogemuse puudus . Jah, teadmised küll on ja olen neid ammustel aegadel ka rakendanud, ent vahepealsetel aastatel olen tegelenud sellega rohkem hobi korras – seega vastavas valdkonnas viimasel ajal töötanud ei ole – selge miinus.
Aegajalt loen ajakirjandusest, et inimesel võib olla elu jooksul mitu karjääri, siis Eestis on vähesed õnnelikud need, kel see õnnestub. Vesteldes noorte personalijuhtidega, olen vahel küsinud, et kui teie enda ema/isa – peaks soovima eriala vahetada – ja neile tulevad sarnased äraütlemiskirjad – kuidas suhtuvad? Paljud ei ole selle peale mõelnudki, et nad tööle kandideerijaid vaikimisi vanuse järgi diskrimineerivad.
Imetlen oma ema, vanuses 70+, keda ettevõte kutsub ikka ja jälle tagasi tööle (ta teeb viimastel aastatel ainult mõned kuud), sest kvalifikatsioon ju ei kao, väärtused ja suhtumine töösse ka ei muutu. Vaatan teda ja kui ei teaks vanust – ei usuks, et tegemist on “vana” inimesega, oma olemuselt ja aktiivsuselt annab ta silmad ette nii mõnelegi 50 aastasele 😉 On ettevõtteid, kes väärtustavad nii vanu kui ka noori.
Kuna karjääripööre mul ei õnnestunud, siis lusikat nurka ei visanud, järjepidevalt koolitan end ja teen vabatahtlikult tööd südamelähedases valdkonnas…lootuses, et ühel päeval saab sellest ka minu päris töö.
Jagan ka põlvkond vanema edukaid karjääripöördeid. Mida endale alati meelde tuletan, kui meel selles osas mõruks kisub. Minu isa. Haridus tehnikaülikoolist, sügaval nõukaajal, muidugi. Kuni iseseisvuse taastumiseni töötas TREVis osakonnajuhatajana. Kohe, kui uus vabariik tuli, lõi oma ettevõtte ja sai ometi kord teha seda, mida hing igatseb – ehitada sildu (selliseid väiksemaid). Ehitas neid edukalt veidi üle 15 aasta, siis kutsuti kohalikku poliitikasse. 67-aastaselt sai abilinnapeaks, hea küll, see talle eriti ei sobinud, kukkus aasta pärast südamega haiglasse, pärast tunnistas ise, et “ma polnud meeskonnamängija”. Läks tagasi volikokku ja seal on siiamaani, nüüd 82. Jätkuvalt terav pliiats. Kuigi 2021 aasta kohalikel valimistel lubas enam mitte kandideerida.
Kuidagi tobenaljakas on, et ealine diskrimineerimine kuhugi ei kao, ehki need noored personalijuhid, kes 20 a tagasi vanu tööle ei võtt ja nooruslikku personali vajasid, peaks olema ju ise ka sutsu vanemad ja kogenenumad. Aga ei, ikka sama jama
Aga eks keskealised töötajad on problemaatilised muidugi, tahavad et nenede kogemust ja teadmisi tunnustataks ja ettepanekuid arvesse võetaks jne. Ei sobi noorematega, kes tahavad kõik vead ise läbi teha ja usuvad veel võimatu võimalikusesse