Uued ajad nõuavad uusi müügi- ja turundusstrateegiaid, eriti kui püüad eskimole jääd müüa ja nii ma siin igasugu asju katsetanud olen. Viimane lähenemine tundus töötavat, ainult ühe miinusega – minuga asus suhtlema saksakeelne härrasmees, kes inglise keelt ei spreche. Aga keel pole ju takistus mõtles Eveliis ja ütles, et warten Sie, ma olen koolis keelt õppinud ja saan täitsa aru, kuid rääkida ei oska palju. See sobis. Härrasmees asus kenasti seletama ja küsima küsimusi, millele Eveliis vastas kenasti genau, ja, noh, super, ich mache ja kein problem. Mulle tuli kohe meelde kui ehitusplatsidel Poola töölistega suhtlesime, neil oli iga vastus “no problem”, ma tundsin end nüüd samasuguse Poola ehitustöölisena (mitte ei mõtle halvustavalt poolakaid kui rahvust või ehitustöölisi, vaid pean silmas nende keeleoskust).
Uskuge või mitte, aga me saime oma vestluse peetud kuigi 90% kui ma tahtsin midagi öelda saksa keeles tuli mulle meelde norra keel eks ma siis kõigis keeltes, mida ma oskan, vastata pusserdasin. Päris lõbus oli. Härrasmees jäi viisakaks ega naernud. Pärast rääkisin teistele ka vestluse sisu edasi ja tibake meenutas kogu see seik Kreisiraadio läbirääkimisi:
Kein problem ja money come, big business machen zusammen. Produktiivsed läbirääkimised ikkagi. Okei, nali naljaks, nüüd juhtus nii, et härrasmees vaatas, et saame hakkama küll ja juba kolmas päev suhtlen ma saksa keeles. Ikka samamoodi, et ich mache ja kein problem ja et seda ma ei oska küll saksa keeles öelda, et ich sende meili ning ta Google translate’iga tõlgib ära.
Oli ju siin soovitus, et õppige keeli koroona ajal, et kasutage aega targasti. Ma haarasin nüüd veidike endalegi ootamatult härjal sarvist, sest no ega selle kolme aasta gümnaasiumi saksa keelega kaugele ei purjeta, heal juhul räägin oma perekonnast ära. Ja olgem ausad, ega me seda keelt seal tunnis tookord väga suure huviga ei õppinud ka.