Ütlen ausalt, et ma olen liimist lahti. Aga mitte selle pärast, et viies nädal kodus pean olema, vaid muudel isiklikel põhjustel. Kodus oma perega koos olla on ikka tore. Meil olid nii vahvad pühad. Lapsemeelsed, värvilised ja lõbusad. Jah, ma tean, et mune ei värvita reedel, ma tean munadepüha etiketti, aga ausalt olukorras, kus me hetkel oleme ja ajas, milles elame, on mul täiesti suva, mida keegi minust selle põhjal arvab, et mune valel päeval värvisime ja samal päeval pühadejänku toodud mune otsisime. Muide, kas keegi seletab mulle, miks üldse pühadeJÄNES toob KANAmune? Lihtsalt praegu jäin mõtlema, varem pole selle peale mõelnud. On kuidas on, hetkel on mu jaoks oluline see,et lapsel on lõbus.
Jätkuvalt on Ida fantastiliselt tubli laps, kes meisterdab ja nokitseb ning genereerib aina uusi ideid. Võrratult tubli laps! Sama ei saa öelda vanemate, eriti ema kohta. 99% tõenäosusega on mu depressioon tagasi, sest ega ma muidu iga väiksema “vale” asja peale häält ei tõstaks. Sellest tingituna ka eelmine postitus, kus ma juba ütlesin, et ükski mure ei ole väärt seda, et oma pere kannatama peaks. Kas ma tõesti peaksin uuesti AD-d sööma? Ma tegin nii palju tööd endaga, et ise hakkama saada. Hetkel olen ma segaduses.
Samas nagu üldse ei tahaks ennast haletseda, tundub nii lamp (eriti avalikult) halada, sest keda huvitab. Tegelikult on ka ju nii, et kui ma ütlen, et on raske, siis keegi saab selle peale vaid pihku naerda ja parastada ning keegi teine mõtleb, et mida ta halab, mul on ka raske. Inimeste mured on erinevad ja enda mure tundub ikka kõige suurem, isegi kui teistele tundub see tühine. Püüan vaikselt hoopis ikka keskenduda oma aiamaaprojektile, aga pekki, see on nii keeruline kui ei oska planeerida ja kujundada. Marek küsib mult küsimusi, mis sama hästi võiks olla hiina keeles. Et kas kile peenarde alla ja kas multš peale, kui suured kastid, mis pidi, mis suunas…Mina ei tea, ma ei oska aeda kujundada. Ma ainult tean, milliseks ma tahaks, et see üles songeratud aiamaa saaks. Ma isegi tunnen, et ma vist olen valmis neid peenraid ise kastma ja rohima (aga seda ju ei pea kui kile alla panna?). Aga küll on tore unistada, et mõtle kui vahva oleks kui keegi armastaks taimede ja peenarde ja aiamaaga mässamist ning tuleks kampa. Võib olla ühel päeval tulebki?
Mõtlen siin praegu, et ikka täitsa depressiooni nähud on mul. Eile tundsin päriselt, et ei jaksa mitte midagi, käisin mööda elamist ringi nagu Bergen, elu tundus täpselt selline nagu Bergenilinnas, kõik tundus nii trööstitu ja lausa mõttetu.
Täna mõtlen, natuke tänu Mareki pahandamisele ja natuke tänu tuttavate pep-talkile, et tegelikult pole üldse ju nii hull. Ma jätkuvalt tunnen, et see koroonakriis on minus välja toonud paremad küljed (jätame karjumise kõrvale, see on ühe teise olukorra kõrvalmõju) ja pannud mind asju veel rohkem teisiti hindama. Vähem asju ja rohkem emotsioone, aga häid emotsioone ja seda viimast ütlen mina, vana kakupunn eksju. Ma loen inimeste omavahelist kraaklemist (blogimaailmas tuleb seda ikka ütlemata palju ette) ja mõtlen, et miks inimesed seda teineteisele teevad. Mida annab ühele või teisele teadmine, et ma olen sinust ja temast kõvem suunamudija. See on ju absoluutselt ebaoluline? Ja siis see omavaheline solvumine. Kohati ma ausalt tahaks öelda, et tulge liivakastist välja ja nuusutage lilli, suunamudimine on vaid üks killuke elust, mida igaüks teeb nii hästi kui oskab või tahab.
Võib olla on see depressioon, mis minus räägib, ma ei tea tõesti, aga sõbrannaga ka alles hiljuti arutasime, kuidas me aastaid tagasi ühe või teise sõbranna valikuid ei mõistnud ja maha tegime. Täna on ikka täiesti piinlik tagasi mõelda, et püüdsime kellegi teise elu elada, sest meile tundus vale. Ma kohati siiani ei mõista mõndade sõprade tegevusi ja elu, aga need ei puutu ju otseselt üldse minusse, nii et mis see minu asi on, kuidas keegi oma elu elab. Lugesin Perekoolist, et inimestel oli piinlik Roaldi saate pärast, et seal näidati tänapäeva Danhammerit. Kuidas saab teiste pärast piinlik olla? Minu arvates on hoopis lahe, et ta näitabki kui erinevad inimesed on ja kui erinevaid elusid elavad, huvitav on. Minult ka mõnikord küsitakse, et kuule, kas sul selle või tolle sõbra pärast piinlik ei ole. Jah, mõnikord ma pööritan silmi ja mõtlen tõesti, et kus teie aju on, aga mõelge kui minu sõbrad minuga ei suhtleks, sest neil on piinlik minu pärast. Vaadake kui palju lollusi ma korda saadan pidevalt, kui paljudesse jamadesse ma satun kogu aeg, mul ei oleks vist ühtegi sõpra kui nad pidevalt piinlikkust tunneks. Nad ei tunne piinlikust, on hoopis toetavad.
Ja kuna täna on meie peres ilmselt otsustamise koht ning mul on vaja pep talki, siis panen siia kirja ühe blogilugeja kommentaari, mis eile mind väga aitas.
“Kõik möödub. Ausalt. Eks sa ise tead ka. Nii faking alatu lihtsalt… ja ei jaksa uskuda karmasse, mis neid tõpraid ise karistaks… aga sa oled tubli ja vapper ja aus ja osav. Sul on hea mees ja imeline laps. Ilus kodu. Miljon fänni üle maailma!
Ma vahel korrutan endale (senikaua, kuni ise uskuma jään…), et kõik lõppeb hästi – ja kui pole veel hästi, siis pole veel lõpp.
Aga üks hea asi on vähemalt see, et Ida saab ka tulevikus KÕIGEGA hakkama, sest sina oled ta ema ja fantastiline eeskuju 
Tuleb tunnistada, et seda oli nii hea lugeda, ja jumala eest, palun ärge arvake, et ma nüüd hetkel kiitust nurun. Ei, ei, üldse mitte, panin selle ühe kommentaari siia kirja konkreetselt enda jaoks, et mulle jääks meelde, et ma saan alati ja igas olukorras hakkama.