Sissejuhatuseks ütlen ma, et mu mees ei ole tegelikult jobu, ta on lihtsalt kohati selline järsk ja kuna mina olen ülisensitiivne ning võimeline iga asja peale solvuma, siis mõnikord meie maailmad põrkuvad. Siis mulle tundubki, et krt, mu mees on ikka jobu. Ja täna tahan ma endast auru lihtsalt välja lasta. Muidu hoian enda sees ja plahvatan hiljem kodus – see ei ole hea!
Eile hakkas ta koju tulles kohe millegi kallal õiendama, ma ei mäleta, kas põrandal oli mingi plekk või olid mingid nõud ära panemata, ühesõnaga ei olnud midagi sellist, mis maailmalõppu kuulutama hakkaks ja ma nähvasin talle, et tead, ma ei naudi siin kodus puhkust, vaid päriselt püüan teha kodukontoris tööd sama palju kui ma teeksin kontoris ja samal ajal tegeleda ka lapsega, et tal ei oleks igav, et ta ka vaid ei mängiks üksinda. Ideaalis peaks ma talle veel ka tähti ja numbreid õpetama, kuid selleks ei ole mul tõesti aega jagunud. Ole ise lapsega kodus, tee tööd, mängi temaga, tegele tema küsimuste ja soovidega ja siis vaata palju sa jõuad ka muid asju teha. Marel vastas selle peale, et davai, mingu ma tema asemel tööle ja siis koju tulles hakaku tegema neid asju, mida ta teeb. “Olgu, ma lähen tööle ja sina ole kodus!” vastasin ma. “Ei, mitte nii, et sa lähed vaid tööle, aga pärast teed minu asjad ka õues ära!” tuli kohe lisaklausel. No päriselt, ma ei oska ju aiaposte kaevata või maakive välja urgitseda põllult. “No vot, mis sa siis räägid,” lõpetas Marek selle vestluse justkui oleks tal ikka õigus ja mina niisama kõige suurem looder. Pekki, ma võiks ka päev otsa kodust ära olla tööl ja siis hakata tegeleme asjadega, mis on mulle jõukohased, nii et ma solvusin selle lollaka võrdluse peale. Ei öelnudki midagi rohkem, lihtsalt mõtlesin omaette, et fucking insensitive …
Ega me ei tülitsenud ega midagi, õhtu läks omasoodu edasi, kuniks ma julgesin rääkima hakata, et kui ärkasin ja allakorrusele tulin, siis oli elutuba nagu kellegi teise elamine. Kassidele ja koerale olid oma “korterid” tehtud. Enne kui sain edasi rääkida tuli Marekilt etteheitev pilk ja terav kommentaar, et ega mulle ei meeldi, et koer vaibal on ja kassid toas. Okei, kassidest ma saan tõesti aru, nad teevad pahandust nagu ma juba rääkinud olen, aga ainuke “pahandus”, mis Hugo teeb, on see, et ta ajab karva. Võib olla ei sure me selle kätte ära, et vaip on nädalavahetuseni koerakarvane. Ses mõttes, et ma küll võtan tolmuimejaga iga päev karvad põrandalt ära, aga vaiba seest ju kõike kätte ei saa ja klopib siis nädalavahetusel ära. Ütlesin Marekile jälle, et tead, ma püüan kodus tööd teha ja kohati on vaja keskenduda, et äkki püüaks olukorraga kohaneda ja natukene vabaks lasta. Sain vastuseks, et jaajaa, ma tean, ei pea mulle kogu aeg ütlema, et sa ka tööd teed. Mulle endale tundub, et pean, sest kohati jääb mulje, et ta arvab ka, et kodukontor = blogi, Netflix (MIDA MUL EI OLE HETKEL) ja kolm pudelit punast veini päevas ning laps teeb samal ajal, mida ise tahab.
Seekord lõppes meie “tüli” seal samas, eks ta sai ise ka aru, et natuke jobu on, et möliseb, aga üldjuhul lähen ma põlema nagu säraküünal selliste süüdistuste peale ja siis on mul ka vaja möliseda. Oleksin ka tahtnud öelda, et kuule enne kui teiste kallal õiendad tee oma poolikud tööd lõpuni, aga ma juba tean, et see on mõttetu, sest ma kuulen sealt alati vastuseks, et mul ei ole kõige jaoks raha, ma ei jaksa kõike üksinda teha, mine tee siis ise õues neid asju ja tüli lõpeb sellega, et ma tunnen end süüdi, et piisavalt palju ei teeni, et maja ehitada ja piisavalt loll olen, et pahteldada ja kipsi panna ei oska. Ja ma ei taha seda ka osata! Kas tõesti peaks, et olla hea naine? Ma alati mõtlen sellistel hetkedel, et Marek teadis ju, et pool-printsess-herneteraga abiellus, kui ta oleks tahtnud endale Vargamäe Krõõta, siis oleks pidanud ikka teise valiku tegema. Mul ei ole midagi töö tegemise vastu, aga ma ei taha seda teha kell kaheksa laupäeva hommikul (sest muidu läheb päev raisku) ja traditsioonilisi meestetöid ma ei oska, ei oska ja pole annet. Jumala eest, ma praegu nuputan, kuidas oma peenrakastid ja aed ise valmis teha, et ma ei peaks kogu aeg kuulma, kuidas minu eest on kõik vaja ära teha.
Marek ise tahab õudselt kiitust ja ma saan pidevalt pahandada, kui ma kohe ei pane tähele, mis ta teinud on. Tõesti igakord ei pane ja tõesti kogu aeg ei kiida ka, noh et tuleb mees tuppa ja ma ütlen, et küll sa olid täna hea mees, et võsa maha võtsid, IGA KORD. Mu meelest olen ma korduvalt öelnud, et mul on sigahea ja tubli mees. Samas hakkasin ma mõtlema, et millal see mees mind kiitis. Või et tuli praegu koju ja ütles, et tead sa oled ikka ka tubli, et saad selle olukorraga nii hästi hakkama. Me päriselt ei ole Idaga nii hästi läbi saanud kui selle karantiini ajal, ta on nii hea laps, et ma aegajalt mõtlen, et mida me vanematena õigesti oleme teinud, et ta nii mõistlik on (see on 99% ajast, 1% ajast on ta vanaema Ülle ja minu iseloomude korrutis ja uskuge mind, see ei ole kompliment). Või kiidaks Idat, et ta ongi tubli laps, et laseb emmel tööd teha ja saab ise ka hakkama kenasti. See kuluks ära. Ida on ka hästi hella hingega ja ootab ka kogu aeg kiitust ning kallistusi, aga Mareki loomult vali ja järsk hääl jätab aegajalt mulje nagu oleks kallistused ja kõik muu nii tüütu. Mina tean, et ta nii ei mõtle, ma tunnen oma meest 14 aastat ning tean, et selle järsu ja valju välise taga on tegelikult hea ja tore ja armastav mees, aga Ida on 6-aastane, talle tuleks natuke teisiti teada anda, et tead neli korda kallistamist on väga hea, aga nüüd oleks aeg magama minna.
Esmaspäeval olin ma kuidagi omadega läbi ja ütlesin, et nädalavahetusel ma lähen sõidan rattaga kuhugi, et lihtsalt natuke üksinda olla. Sain vastuseks, et aga ma pean kell üheksa traktori järele minema. Nagu jumala eest, kas ma keelasin, kas ma läheksin kell üheksa kuhugi, aga kas ei oleks võinud lihtsalt öelda, et muidugi mine, me saame paar tundi kenasti hakkama. Imestan, et sealt ei tulnud etteheidet, et kuidas ma siis tööd saan teha kui Idaga pean tegelema…
Uhhh, välja sai kõik endast. Kergem hakkas. Mul on natuke piinlik isegi, et selle siia kirja panin, sest ma tean, kuidas iga sellise postutusega tuleb kommentaare, mis hakkavad analüüsima Mareki lapsepõlve ja käitumist, ma ei taha seda – ma armastan oma meest väga – aga päevad ei ole roosamannavahulised alati siin Ussipesas ning mõnikord ma olen ka tema peale solvunud, et ta ei ole natuke romantilisem, mõistvam ja nii faking “tee tööd ja siis tuleb armastus” tüüpi.