Ma ei saa üldse aru, mis värk enam on, aga kui kõrvale teatud mured, mis on koroonakriisi paratamatud tagajärjed ja inimeste piiritu lollus, siis see äärmiselt ebameeldiv olukord on minus välja toonud mingid paremad küljed vist. Me oleme kodus olnud alates minu sünnipäevast – ehk siis vist juba 13 päeva, mis võttes arvesse minu ja Ida iseloomu peaks meie kodu muutma kohati sõjatandriks, kuid kõik on hoopis vastupidi. Meie majas ei ole kunagi nii rahulik olnud. Jah, muidugi tuleb ette ka hetki, kus väsimus või mingid muud mured üle pea löövad ja me natuke kiskleme, aga ma ei ole ennast kunagi nii hea emana tundnud. Ja ma ei ole kunagi varem aru saanud kui hästi käituv laps Ida tegelikult on, ma olen asju vist võtnud iseenesestmõistetavalt.
Heaks emaks olemine ei tähenda, et ma last nüüd kodus 24/7 lõbustaks või laseks tal kõike teha, et jumala eest rahu ja vaikus oleks, vaid seda, et me ühtäkki arvestame teineteisega. Muidugi kõlab tobedalt, et 39-aastane ütleb, et vau, ma arvestan oma kuue-aastase lapsega, aga ma pean silmas seda, et Ida arvestab minu vajadusega teha tööd ja mina ei lükka asju edasi, et oota kohe, oota ma teen selle ära, oota ma pean tööd tegema. Kui ma luban, et lõunast algab tema aeg, siis täpselt nii ongi. Natuke meenutab see kõik mu enda lapsepõlve, kus ajaveetmiseks tuli leida erinevaid mänge, sest internetti ja nutitelefone ei olnud lihtsalt olemas. Leidsin eile pähklivorme otsides kummi (pähklivorme ikka ei leidnud, ma tean, et mul ON need olemas!) ja kohe tuli pähe mõte Idale kummikeksu õpetada. Millal te viimati kummikeksu mängisite? Kui see karantiin kaua kestab, siis see on igatahes küll üks väga tõhus nipp peenikeseks saamiseks. Mina ei olnud keksu mänginud algkoolist saati ja sellest on ikka 30+ aastat, naljakas oli see, et mulle tuli meelde nii palju erinevaid kummikeksu mängu variante. Tundub, et on nagu rattasõit, mis meelest ei lähe? Ja tavalist keksu ei ole ma ka aastaid mänginud. Tänaseks uueks keksuks soovitas tädi oma lapsepõlves populaarse keksuvariandi.
Huvi pärast lausa kogun Ida IG kontole meie #karantiinipäeviku tegevused, hiljem endal ka huvitav vaadata. Muide, ütlen ka seda, et Idale ei ole seda kontot tehtud selleks, et temast saaks mingi kidfluencer, ma ausalt isegi ei viitsiks sellega tegeleda, see on moodsa aja päevik meile endile ja meie perele/sõpradele. Ma ei taha oma kontot vaid lapsepiltidega üle ujutada, aga Ida ikka küsib, kas sa selle või tolle saatsid vanaemale/tädile/lasteaeda/sõbrannale ja mul on nii palju lihtsam. Kas väikelapsele on õige oma konto teha, eks see on selline omaette küsimus, millele ühest ja õiget vastust mu meelest ei ole. Mu meelest on oluline see, et last ei naeruvääristata ega kasutata ära enda huvides. Ajad on muutunud, miks mitte siis sellises vormis päevik?
Teine asi, mis koroona minus välja on toonud, on vist leidlikkus. Jajaa, ise kergitan oma saba, las ma kergitan. Ma ei ole kunagi professionaalselt turundusega tegelenud, kuid vaatan nüüd, et mul tuleb see päris hästi välja. Millest ma seda järeldan? Ma näen, et teised, suuremad tegijad hoiavad mu tegemistel silma peal ja teatud mõttes kopeerivad võtavad sama suuna, mis mina. Muidugi võib olla, et nad on samad strateegiad ise välja mõelnud, sest kammoon ega ma jalgratast ei leiutanud ja ma lihtsalt jõudsin ette, aga natuke on nagu hea tunne, et võib olla olen ma mingil omal väikesel moel suunamudija. See annab inspiratsiooni ja paneb pingutama. Ideaalmaailmas näeks ma, et me kõik hoiaks hetkel kokku ja toetaks üksteist, aga fakt on see, et tegelikult on hetkel oma särk ihule ikka kõige lähem ja ma näen ka seda, kuidas kriis inimestes halvima välja toob. Ma olen ise seda tunda saanud, kuidas suurem ja tugevam hetkel tahab halvustada (ja võib olla ka laimata) ning kuigi ma arvan, et see näitab ebakindlust, on ikka vastik tunne küll kui keegi sind niigi raskel ajal ründab. Seda enam, et kõik ju püüavad hetkel anda endast parima, et hakkama saada ja ellu jääda.
Eile oli mul korraks murdumise hetk, tekkis hirm tuleviku ees ja isegi kerge paanika, kuid tänaseks mõtlesin, et see ei muuda ju midagi. Ma ei saa muuta olukorda, kus me hetkel oleme, ma ei saa teha rohkem kui see, mis ma teen ja ajalugu on näidanud, et tuleb mis tuleb, kuidagi saame me ikka hakkama. Kriis on muutnud mu rahulikumaks kui muidu. Ma ei oska seda seletada muuga kui, et ma saan tavaliselt kriisiolukorras hästi hakkama, ju ma siis hetkel olen sama hoiaku võtnud, et ainus, mis hetkel aitab on kaine mõistuse säilitamine. Õhtul hakkan ma oma projekti kallal nokitsema. Paneme paika, kuhu tulevad peenrad, kuhu tunnetusaed, kuhu kasvuhoone ja muud asjad. Projekti elluviimine saab olema üks põnev aeg.