Kodus on tore olla küll, vaadake kui ilus (mis sellest, et poolik), aga kas ilu maksab arveid kui see “väljamõeldud” kriis süveneb ja müügid veel rohkem kukuvad? Ja mitte selle pärast, et me kodus olles ikka ei tarbiks, vaid selle pärast, et kõik ei müü tooteid ja ei paku teenuseid, mis on eluks vajalikud.
Siis kui eile veel kevad oli
Majandus-ja koroona teemadest muul lainel läksin ma üleeile oma sõbrannaga vaidlema. What else is new, eksju? See polnud üldse selline “nüüd me enam mitte kunagi ei suhtle tüli”, aga pigem järeldus kui erinevaks inimesed muutuvad. Umbes 15 aastat tagasi olime me väga ühel lainel, aga nüüd muudkui põrkume oma maailmavaadetelt ja isegi keelekasutuselt. Tšättisime selle sõbrannaga ja ma küsisin, mis ta teeb. Ta vastas, et keedupelmeene. Läksime vaidlema, et kumb on parem – kas keedu- või praepelmeenid. Jäime eriarvamusele (prae, eks?), aga pigem läksime vaidlema edasi sõnakasutuse üle. “Kujutad ette, panen keeduluti sisse maitseaineid ja…” seletas ta oma retsepti. Stop, ma enam ei saanud! Sõna “keedulutt” tõmbas mulle sellise piduri peale, et ma ei suutnud enam mõelda muule kui sellele rõvedale sõnale. Me oleme temaga varem ka vaieldnud slängi ja keelekasutuse üle. Ühe lihtsama näitena tuleb mulle meelde, et mulle üldse ei meeldi kui ta oma tütre kohta “plika” ütleb, mu jaoks on see nii kole sõna. temale jälle ei meeldi kui ma kasutan sõna “peika”.
“Kuidas sind saab häirida see, kuidas teine inimene räägib?” imestas ta. Ma ei saa sinna midagi parata, aga tõesti häirib, mind häirivad teatud väljendid ja teatud stiili släng. Mu ühe teise sõbranna peika näiteks kasutas väljendit “tõmbame naaksu”. Iga kord kui ta lahkudes ütles, et davai, me nüüd tõmbame naaksu, tuli mulle kananahk peale. Muide, hiljuti oli Perekoolis ka selline teema ja nii huvitav oli lugeda, kuidas inimesed jagunesid ka seal kaheks (ei leidnud hetkel üles kahjuks. Ja jumala pärast, igaks sajaks juhuks ütlen, et ei ole minu tehtud teema, mul ei ole seal kontot).
Vaidlesime temaga ja mulle tuli meelde üks reklaam “reklaamipärlite grupist”, kus ühes reklaamis olid kõik s-id asendatud z-idega – “me ziin kookide vaibiz”. Ma olen igati selle poolt, et reklaamid kasutaksid leidlikke lahendusi, aga siin oleks ma küll ka beibetranslaatorit vajanud. Mis värk selle z-ide kasutamisega on. Mul on üks tuttav, kes sama teeb ja ma päriselt pidin tal paluma minuga kirjutades seda mitte teha. “Zaan zikkidega kohe kokku,” kirjutas ta. Kananahk, iga jumala kord, kananahk!
“Sa oled üks igavene wannabe,” ütles mu keeduluti-sõbranna, “sa oled normaalne inimene, mul on kahju, et sa käid läbi selliste inimestega, kes nalja ei mõista ja pead ise samasugune pidur olema.” Ma ei osanud sellele midagi vastata, või noh vastasin, et iga kell enne wannebe, kui “zau muzkad, tõmbame naaksu”- keele tüüpi. “Sul on ju ka enda släng,” lisas ta. On, on tõesti ja kohati ma ei ole uhke selle üle, et kasutan liiga palju inglise keelt oma kõnes (ajan selle kaela, et pool mu töökeelest on aastaid olnud inglise keel ja see on mind laisaks muutnud), aga ma siiski jäin arvamusele, et poolkorrektne keelekasutus ei tee minust wannabe´d. Ma ei taha parem tunduda, vaid lihtsalt mulle tunduvad teatud sõnad ja väljendid nii koledad, et kriibivad kõrva. Palun öelge, et ma ei ole ainus, keda mingi släng häirib? Deja vu tunne tekkis praegu, ma vist tegelikult olen sel teemal juba kirjutanud?
Siinkohal tahan ma ka rõhutada, et ma ei ole sugugi keelepede (nagu te blogi lugedes olete isegi mõistnud mu vigast keelt lugedes, aga samas – ma olengi kõigest norra keele fill:D), ma kasutan slängi, ma ropendan nagu voorimees, aga ma ei tea, miks mind häirib mingi släng. Just see, mis mulle endale meenutab Tartut aastal 2000. Olen siis wannabe VÄ, et ei taha 20 aasta taguses ajas kinni olla?
Mina olen küll keelepede, kuigi olen aastatega endale selgeks teinud, et “kogu maailma, eriti sotsiaalmeedia, kirjutama õpetamine pole sinu ülesanne”. See muidugi ei tähenda, et ma ise ei kasutaks oma EESTI KEELES teatavaid värdsõnu, slängi, inglise keelt, prantsuse keelt, saksa keelt – ja kõikidest nendest keeltest tuletatud otsetõlkelisi nõmeväljendeid nagu “end reposeerima” ja “end promeneerima”, ja “end informeerima” ja veel palju muud. Aga omaenda tromptit puhudes arvan, et see on intelligentne väärkeelekasutus :-). Ja siis on veel see muu keelekasutus – noh, mis kuskile ei kõlba. Nagu keedulutt (muuseas, misasi see üldse on, ma PÄRISELT ei tea). “Tõmba naaksu” peale tahaksin ära surra siinsamas paigas, plika ja peika – noh, nii ja naa. Oli sul küll üks postitus selle kohta varem ja ma kommenteerisin seal ka. Selgus, et enamasti klapivad meie seisukohad, aga siiski mitte 100%. Ahjaa – kõik uudissõnad mulle ka ei meeldi – näiteks ‘koots’. Like shit ma seda kunagi kasutama hakkan. Samas aga tegin oma peas mentaalse noodi (ilus eesti keel, kas pole:-)), et kui elu taas vanadesse rööbastesse jookseb, katsun ikkagi kasutada tõlkekabiinis sõna ‘säilenõtkus’.
Nous selle “intelligentse väärkeelekasutusega”. Minu enda lemmik on mu (terve elu Rootsis elanud) tädi otsetõlge “tunned sa ennast siin ära?” (=kas see koht on tuttav?)
“Keedulutt” nagu ma vestlusest aru sain on pelmeenide keeduleem, aga issand jumal kui kohutav sõna. Ja neid sõnu, mis on see kohutav keelekasutus, on veel kümneid. Õnneks ei tule hetkel meelde, saan kananahata magama minna 😂
Mulle meeldivad nii “plika”, “keelepede” (see sõna on mõnusalt irooniline, arvestades tähendust) kui “like shit”, kuid “keedulutti” pole kuulnudki.
Vaevalt “keedulutt” ametlik slängisõna on, aga näitab ilmekalt, kuidas inimesed erinevalt igapäevaseid sõnu “popimaks” muudavad. “Lutt” olen kuulnud ka muusika, pidude jm kohta ja see on tapselt sama nilbe mu jaoks
Mind häirib kohutavalt kui öeldaks pluuse…. Ööööhh.
Aga muidu vist väga häirivaid väljendeid vms kohe meelde ei tule. Ise kasutan aeg-ajalt saare murrakut, aga pigem vähe ja rohkem koduses keskkonnas.
Mina teadsin seni kasutust ainult otsetähenduses “lutt” ja siis väga nilbes tähenduses.
Aga eks selliseid ise välja mõeldud slängiaõnu on hästi palju muidugi.
No nagu me sõbrannaga vaidelma laksime, siis mu jaoks olintäiesti kohutav sõnavalik keedupelmeenide leeme kohta, mille peale sain teada, et ma wannabe🤷♀️
Ps: pole seljataga halvustamine, peale vaidlust ütlesin, et pean blogima, sest tahan teada, kas ma toesti ainus, keda mingi släng häirib. Nagu “naaksu panema” 🙉
ma alustaks kulbiga otsaette koputamisega su enda sõbrannast—-karantiinist kinni ei pea, nagu rott,odavalt antakse-annan minna…kõige rohkem nagu puudutab just see,et kuidas sa oma lapsest ei hooli.kui endast ongi ykskõik…hämming…ja kui palju meil siin eestimaal selliseid ykskõikseid on,hirm,hirm,mis meid sedamoodi ees ootab,,,,itaalia näide on õudus kuubis…ja majandusest ei taha yldse rääkida…
Ma ei tea, mida tähendab “kulbiga otsaette koputamine”, aga hetkel reisimist (sest odav) ei mõista kellegi puhul – sobranna v mitte. Üks mu tuttav tegi eelmisel nädalal lausa reportaaži oma reisist ja “kohutavalt pikast” kojutulekust, et mul päriselt hakkas piinlik
kulbiga otsaette koputamine–noomimine,asjade selgitamine- minu vanaema väljend 🙂 mul on kõikide eestlaste pärast piinlik,kes seda praegust situatsiooni tõsiselt ei võta…..selliste vastutustundetute inimeste pärast viirus levida saabki…ja marimellile ja teistele tema sarnastele peaks selle 2000 ära väänama hoiatuseks teistele…. äkki siis hakkavad olukorra tõsidust aduma…
Lahe väljend:) esimest korda kuulen küll.
Muus osas nõus, et me ise saame hetkel kaasa aidata, et olukord kiiremini ja væhem valusalt laheneks
Keeduluti peale hakkas kohe fantaasia tööle. Selline lutilaadne köögividin, kuhu paned maitsetaimed/ürdid sisse ja siis keedad koos pelmeenidega, hiljem võtad välja. Tunduks nagu olevat mingi Teleturu “ostes ühe, saad teise tasuta kaasa” asjandus.
Sellisel juhul ma isegi peaaegu, et tuleks selle sõnaga toime, aga kui see on kasutatud lauses “keedulutt sai valmis, nüüd sööma, njämma”, siis tahaksin peaga vastu seina lüüa, et see lause kiiresti ära unustada
keedulutt kõlab väga imelikult. plikat eelistan iga kell piigale (vanatädi mees ütles mulle piiga ja torkis sõrmega, mul lapsepõlvetrauma) aga pluuse vbolla on mingis murdes? mind häirib ennem kasutamine enne tähenduses jms. ja supper jt topelttähtedega kirjutised. enda meelest olen keele osas suhteliselt tolerantne, teen komavigu ja kindlasti eksin veel mingite asjadega aga nii naaksu panema kui keedulutt on mu silmale-kõrvale rõvedad väljendid. Aga mulle ei meeldi ka taristu ja ….õnneks see teine sõna ei meenu 😀
Oi see “supper”! me ei kirjuta ju megga (või kirjutame?), miks siis supper? Kas see teeb rohkem superiks?
See on ju päris huvitav, sõna lutt olen ma kuulnud perekonnanimena. Hääldatakse helitult, Lutt,Lutu. Aga mis see sõna vanade eestlaste jaoks tähendas, seda ei teagi.
Haha, ma jäin ka mõtlema, mis asi see keedulutt üldse on. Mind ei häiri ei peika ega ka plika. Plika muidugi tundub mulle veidi negatiivse alatooniga, kui nüüd rohkem selle üle mõelda. Samuti häirib siin välja toodud “pluuse”. Mõnes müügigrupis seda sõna näen, siis automaatselt lappan edasi, isegi ei taha vaadata, mis tootega tegu on. 😄 Ja kohvi!!! Kunagi olin ise ka keelepede, mees ikka aeg-ajalt tuletab meelde, kuidas ma ta lauseid alati parandasin… Nüüd olen lasknud sellel minna ja ei räägi ega kirjuta ise ka kõige õigemini. Aga no mõned väärkasutamised jäävad ikka silma ja häirivad.
Kohvist rohkem häirib mind “joome õllet”. Kohutav!
‘Joome õllet’ on õudne, samuti nimetavas käändes ‘õlu’ asemel ‘õlle’ kasutamine, ‘kohvi’ ka üsna hull. SupPerist ei hakak rääkimagi, pluusega mul sama tunne, kui keegi kuskil pakub pluuset või veel hullem pluusesid, tahaks ruttu minema joosta (üks FB tuttav, keda päriselus ka veidi tean ja kes endale kuskilt kauba toomisega elatist teenibki, pakub regulaarselt FBs ‘suuri pluusesid’ – mai äss. Olen umbes 2479 korda mõelnud, et ütleks talle, – aga suutnud end korral hoida. Taristu mulle ka alguses ei meeldinud üldse (ei meeldi nüüd ka), aga töö käigus selgus, et ‘taristu’ saab hoopis kiiremin öelda kui ‘infrastruktuur*, sama ka jätkusuutliku/kestlikuga – kuigi see viimane ei tule iga kord meelde. Noh, näete ise, keelepede ei saa mitte sõrmi klaviatuurist eemal hoida. Ja lõpetuseks tahan veel öelda, et mind ajab uskumatult tigedaks, kui loen mõnd tõlgitud raamatut ja eestikeelse lause tagant on tunda originaalkeele süntaksit. Oeh, see võtab igasuguse lugemismõnu ära. Samas komavigu teen ise ka 🙂 ja teiste kirjavahemärkide omi ja suure/väikese algustähe 🙂
Taristu mulle täitsa meeldib, kuigi alguses olin ka vastu, et nii tobe sõna. Mulle üldse meeldivad täitsa paljud meie oma sõnad, mis teistele ei meeldi – rüperaal on näiteks mu täielik lemmiksõna ja tegelikult suunamudija meeldib ka.
Täiesti neutraalsetest sõnadest ei meeldi mulle üldse nosima ja pugima. Pluused ja pliitad (kui need ei ole murdesõnad või neid ei kasuta 86-aastased vanaemad nagu mu enda oma) Facebooi gruppides on ka õõvastavad.
Suure/väikese algustähega tuli mulle praegu meelde, et ma lähen alati natuke hulluks kui jōulude ajal hakatakse “häid jōule Teile” soovima, aga ei peeta silmas viisakust, vaid mitmust🤯 vōi lausa “Häid Jōule Teie perele”
Mulle meeldivad nii peika kui plika ja viimane on tulnud muide rootsikeelsest flicka’st – äkki see teadmine muudab selle sõna kellegi jaoks natuke sümpaatsemaks.
Aga pluusedega seoses. Kuna ma juba 7selt õppisin prantsuse keeles (heh, prantsas) vahet tegema blouse’il ja chemise’il, siis ilmselt selle mõjutusel tundub hästi vale ka, kui eesti keeles räägitakse poiste või meeste pluusidest. Ei, mehed kannavad särke, naised pluuse ja särke. Ja vähemalt oma lastele kavatsen ma selle tulevikus ka selgeks teha 🙂
Teenendaja ja teenendamine!!! K-o-h-u-t-a-v. Keedulutt, seda kuulsin esimest korda, õudne…
Aga see vanas ajas kinni olemine, ma sattusin 10 aastat tagasi Jõgevale ja seal oleks tookord nagu 20 aastat tagasi aeg seisma jäänud. Ma 90ndal lõpetasin sealkandis ametikooli ja siis 20a hiljem oli selline dejavuu et….soengud ja riietus jms oli sama, mis 20a. varemgi…nagu läheks kuskilt üle Eesti mingi nähtamatu piir, ühes osas on uus ja euroopalik Eesti, teises vana ja postsovjetlik.
Plikat ja piigat kasutan ma ise ka ja mitte negatiivses tähenduses. Pliita on pigem meiekandi vanemate inimeste murre. Pluuse on selline “jõgeva”, ehket jube. Naaksu tõmbama-seda ma polnud kuulnudki, meiekandis on “leebet tõmbama”, ei häiri. Samuti “jeehhat”-tulnud ilmselt vene keelest.
A mis see keedulutt siis on üldse? Palun pildilisi näiteid.
Ise olen allergiline sõnadele “neiu”, “naispool”, “peerema” – ilmselgelt veedan liiga palju aega perekoolis
Pildiline näide oleks, et pane pelmeenid potti keema, see selles kontekstis oligi “keedulutt”
Oot, aga mida see “tõmba naaksu” siis tähendab? Täna jäi ka kuskil silma mul ja isegi selle konkreetse postituse kontekstis ma ei saanud aru, mida see tähendab 😀 (edit: googeldasin. Perekool teab…)
Keedulutt kõlab….rõlgelt 😀
Pluuse annan ma ka andeks vanaemale vaid.
“Supper” – appi!
Need igasugused “dušhid” ja muud selle sõna kohutavad valekasutused ajavad mind ka ohkama.
Peikade vastu pole mul midagi, plika on kuidagi veidi mittepositiivne väljend.
Üks väljend on veel, mis ajab mulle kananaha ihule – “nom-nom”. Brrrrrr….
sõin just keeduluti pelmeene, nom-nom, nüüd tõmbaks kodust naaksu, oleks supper, aga pole kuhugi minna.
Uhh, issand mul hea meel tegelikult, et ma ei ole üksi see “snoob” ja “wannabe”, keda ülaltoodud väljendid õlgu võdistama panevad. “Keedulutist” ei saa siiani üle – kohe kui mõtlen sellele, et keegi päriselt räägib niimoodi, tuleb kananahk uuesti peale
No annab ikka tulla sellises väljendi peale, olgem ausad. Ma ei nimeta seda siinkoohal, saad aru küll 😀