Mul on aegajalt raske inimesi mõista. Et siis nüüd kui on soovitus kaks nädalat kodus olla, siis on meedia täis postitusi, kuidas selle kahe nädalaga kodus mitte hulluks minna. “Pealtnägija” (!!!) tegi isegi videoreportaaži, et näidata kui raske see kaks nädalat on. Okei, ma saaksin aru kui meil ei oleks elektrit, vett, võimalust teiste inimestega kontaktis olla, kui me peaksime kaks nädalat veetma täiesti tühjas toas, siis ma jah saaksin aru, et see võib olla raske. Internet on täis soovitusi, mida lastega kodus teha, nende seas soovitused, et mängige lauamänge, proovige selga kostüüme ja muud sellist, mis lapsevanemana võiks olla täiesti sellised tegevused, mis tunduvad kuidagi loomulikud, loogilised ja mida ei peaks meelde tuletama.
Mul tekib küsimus, et mida need inimesed, kes nüüd “on sunnitud” kaks nädalat oma perega kodus veetma, varem tegid? Jooksidki nädalavahetuseti mööda ostukeskusi ja mängutubasid? Kas nad ei ole kodus kunagi mänginud lauamänge? Kas neil ei ole kodus raamatuid? Kas neil pole kodus liimi, paberit, kääre, et meisterdada? “Me lähme hulluks kui peame kaks nädalat telekat vaatama!” olen ma kuulnud. Püha issand jumal, kas see on siis ainus vabaajaveetmiseviis kodus? Ma ei mõista. Ma lihtsalt ei mõista. Kas need inimesed, kel on probleem sellga, kuidas kodus mitte hulluks minna, on need samad, kes kirjutavad, et “eestlased on inimesed nagu kõik teised rahvused, kes siin maageral elavad”? Võib olla oleks paras aeg nende kahe nädala jooksul mõni raamat läbi lugeda ja silmaringi laiendada, mitte vinguda, et kino, batuudikeskus ja spaa on suletud.
Ja soovitus – olge palju värskes õhus? Natuke ei saa aru. Olgu, minust on natukene ebaaus seda kritiseerida, sest ma astun majauksest välja ja olen värskes õhus, kus peale meie pere ei ole ühtegi teist inimest, aga siiski… Soovitatakse vältida rahvarohkeid kohti ja kogunemisi, kas massiline matkaradadel koos teiste inimestega liikumine ei lähe rahvarohke koha alla? Ses mõttes võiks ju inimesed jälle natukene oma aju kasutada. Ei ole Eesti nii väike, et ainult Keila-Joa ja Kakerdaja raba on need kohad, kus käia.
Ma saan aru, et inimestel on hirm ja teadmatus, täiesti loomulik reaktsioon, aga rohkem kui viirust ennast kardangi mina tunduvalt rohkem inimeste lollust. Isegi ei ütle, et rumalust. Vaid lollust. Nendest ma ei räägi üldse, kes “ma ei tea, miks nii odavad reisid olid ja patt oleks mitte minna olnud”-reisidele läksid eelmisel nädalal ja postitavad rõõmsalt pilte #lõpukspuhkus #fuckvirus vms, et meie provokatsioonile ei allu. Mis kuradi provokatsioonile? Ma ei ütle, et inimesed peaksid hirmus kodukeldris karantiinis istuma ja vältima kontakti kõige ja kõigiga, aga kasutaks ehk äkki võib olla lihtsalt oma aju. Mul on kopp ees sellest, et pool (sotsiaal)meediat on täis jaburaid soovitusi, kuidas ellu jääda ja teine pool nendest postitustest, kes viirust tavaliseks gripiks peavad/ei pea ning siis omavahel kaklevad, et issand kui lollid need teisti arvavad inimesed on.
Mina näiteks olen tüdinenud sellest korrutamisest, et tegu on tavalise gripiga. Ma ei tea, et ma oleks gripihooajal kunagi mõelnud, millised on haigestumise tagajärjed majandusele. Aga nüüd mõtlen. Mõtlen kogu aeg, kuidas ja mismoodi edasi. Kas Taani ettevõte mōtleb hetkel uuele diivanile? Prantsusmaa ettevõte koosolekute ruumile? Kas inimestele läheb korda mu reklaamikampaania? Milline see peaks olema? Mis saab edasi? Kuidas see mōjutab minu ja sinu tööandjat? Meie sissetulekuid. Töökohti. Kohustusi. Ühesõnaga. Kaks nädalat kodukontoris tööd teha ei ole minu jaoks mingi probleem, mul on vedanud, et mul on see võinalus. Ma ei lähe ka tegevusetusest hulluks. Meil on raamatuid, lauamänge, filme. Meil on isegi wc-paberit ja avastasin, et ka tatart. Mulle meeldib oma perega koos olla, ma armastan oma kodu. Küll aga tunnen ma muret selle üle kui inimesed (kes saavad kodus olla) ei tee seda ja sellega olukorda hullemaks – pikemaks- ajavad.
Mind lihtsalt huvitab, mis edasi. Kahe nädala pärast ju see viirus otsa ei saa. eriti, et selle viiruse läbipõdemine ei anna ju immuunsust. Minul on küll mure oma koolilaste pärast, sest ausalt, ma ei ole õppinud õpetajaks. Kindlasti teeme ära koduõppe programmi aga kas nad niipalju õpivad kui koolis, seda ma ei tea
Mind huvitab ka, mis saab, ja hirmutab. Ausalt hirmutab
…Ja mis siis kui nad ei õpi nii palju kui koolis? Õige jah, jäävad lolliks, sest kool on ainus õppimiskoht.
Teadmatus ilmselt ongi selle olukorra juureks üks keerulisemaid asju. Kaks nädalat kodus olla ei tohiks kellelegi maailmalõpuna näida. Pigem peaksid inimesed, kellel see võimalus on, tänulikud olema ja teiste ja enda heaolu nimel sellest piirangust rangelt kinni pidama. Kõigil pole ju sedagi võimalust – arstid, päästjad, poemüüjad vaid mõni näide neist. Aga tõesti ei tasu luua illusioone, et siin kahe nädalagi kõik normaliseerub. Ka valitsus viitab ju tegelikult nüüd juba kuudepikkusele ajale, mil elu saab olema tavapärasest vägagi erinev. Piirangute ulatus on ajas muidugi muutuv ja ka eriolukorra seadusandlik “silt” võib ühel hetkel kaduda, kuid see ei tähenda asjade muutumist selliseks, millega oleme seni harjunud olnud.
Praeguse olukorra majandusliku mõju teemasse ma pigem hetkel ei laskuks. Sellest võiks siin lehekülgi kirjutada. Aga hoop on suur, selles ei ole kahtlust. Ja me ei räägi siin niivõrd ainult siseriiklikest küsimustest, vaid maailmamajandusest kui sellisest.
Eks kõik riigid teevad valitsusetasemel hetkel nii palju kui suudavad, et selle kriisiga toime tulla. Kuid iga kodaniku omavastutus on siinkohal ÜLITÄHTIS! Kõiki käske ja keelde ei saa ette kirjutada. Inimesed peavad ise ratsionaalsust, hoolivust ja vastutustunnet üles näitama. Lihtsam öelda muidugi, kui teha. Aga ma arvan, et nii raskes olukorras on kõigil tegematajätmistel lihtsalt liiga kallis hind.
Jah, selles ei ole kahtlust et majandusele tuleb hoop suur ja see paneb mind päriselt muretsema. Kui kõik saaksid aru, et kodaniku omavastutus on hetkel ülitähtis, et kriis vähegi lihtsam/lühem tuleks, oleks juba lootust, kahjuks näen ma vaid, kuidas inimesed vaid seebi, wc-paberi ja alkoholi peale mõtlevad.
Praeguses olukorras tuleb võtta päev korraga ja püüda olla teistele toeks. Näiteks sellega, et ei mõnita teisi inimesi. Nende hulgas on igasuguseid inimesi, ka selliseid, kelle stressitaset võõras ei suuda ettegi kujutada. Sul on vaid üks laps ja oma aiaga maja. Seega ei pea sa aitama kedagi koduõppel ja õue minekuks pole takistust.
Tunne sellest rõõmu, aga saa ka aru, et kõigil nii head olukorda pole. Olukord saabus pea kõigile ootamatult – ka sulle, kes sa alles hiljaaegu kirjutasid paanikakala püügist.
Kodaniku omavastutus on püsida praegu maksimaalses võimalikus ulatuses kodus ja saada endaga ise hakkama. Seda suur osa püüabki. Vetsupaberiga pühivad kõik inimesed tagumikku ja makarone või muud ostetud toitu nad söövad. On hea, kui inimesi jääb igapäevaselt kauplustes vähemaks. See ongi varude ostmise eesmärk. Valmistumine ja püüd enneolematu olukorraga kohaneda pole paanika (see sõna tähendab kabuhirmu), vaid ratsionaalne ja inimlik reaktsioon.
Meist igaüks saab igaüks kriisi ajal panustada sellega, et ei paiska kaasinimeste pihta mõtlematut õelust, vaid leiab endale stressi maandamiseks viis, mis teistele halba ei tee. Kõik ei taha ega oska head sõna öelda. Piisab, kui jätta kuri sõna ütlemata. Tasub proovida kõigil – aega on selleks nüüd rohkem.
Jah, olukord muutub tundidega ja kindlasti on paljudel tunduvalt raskem hakkama saada kui minul siin, aga anna andeks ma siiski jään arvamusele, et inimesed, kes hädaldavad, et peavad kodus olema, ei oska näha suuremat pilti. Ja me ei istu keegi ilma interneti ja muude vahenditeta kodus. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et paanika on pea sama hirmus kui viirus ise. Mina ei naeruväärista inimesi, kes toitu jm varuvad, aga mõtle nüüd loogiliselt, kas metsik asjade kokku ostmine (nagu nüüd ka alkohol) on hädavajalik? Hetkel näiteks toimib ka koju tellimine. Kui oled nädal kodus ja isegi kui koduveo tarne on nädal aega, siis oskame ju ette näha, millal varusid võiks kodus täiendama hakata, aga mitte ei jookse kõik korraga poodi paanikas.
Paha sõna on mul öelda vaid neile, kes soovitustest ja keeldudest hoolimata reisile ronisid või ütlevad et tulevad kindlasti tööle, sest neid ei koti. Mida vähem inimesed oskavad suurt pilti näha, seda raskem hoop sellest siin tuleb ja mitte vaid meie tervisele.
Paanikakala võiks siiani püüdmata jätta, oma kainet talupoja mõistust tasuks aga küll rakendada. Ja tead lõpetuseks tahaksin ma öelda, et ma lähen hulluks kui ma kuulen, et “nüüd on aega rohkem, sest oleme kodus ja blaablaa” – kodukontor ei tähenda minu jaoks “nüüd on aega luuletusi lugeda ja Netflixi vahtida”, ma pean ikka tegema tööd ja võimalik et rohkemgi, sest vaja on mõelda plaan B ja C peale, lisaks tegeledagi tavalisest rohkem, töö ajal ka lapsega, et tal igav ei hakkaks ja et ta niisama ei passiks ka youtube’is.
Kirjutasin ka enda arvates et hirmu tunda on loomulik, mina tunnen ka rohkem hirmu kui nädal tagasi veel, aga mu hirm on rohkem seotud muude asjadega, nt töö kaotamisega.
Eveliis, suure pildi nägemine ei ole sinu tugev külg. Ei peagi olema. Aga anna ikka oma panus suurde pilti ja ära ole õel. Sa oled inimene nagu kõik teisedki ja su hirmud on ka samad, mis kõigil. Ükski inimene pole teistest vähem ega rohkem inimene. Kõik on praegu ärevad ja enamvähem samadel põhjustel (teadmatus, mis edasi juhtub, kuidas ja millega ise pihta saad). Väga inimlik, kõik kardavad sama. Oma olukorda püüab igaüks paremaks teha enda jaoks kõige ratsionaalsemal moel. Lihtsalt ettepanek – kõik hinnangute andmine ja sildistamine mõneks ajaks samamoodi hädavajaliku miinimumini nagu sotsiaalsed kontaktid. See on see, mida kõik saame teha ja peamegi.
“Everyone you meet is fighting a battle you know nothing about. Be kind. Always.”
Okei, minge rahvas kõik ōue jalutama, kallistage ja olge musid, peace, over and out, see aitab olukorda paremaks teha 🙏🏻 ja loodetavasti ei unustanud keegi täna aknast lehvitada, sest “be kind, always” 🙏🏻🙏🏻🙏🏻
Nii palju ka seekord suure pildi nägemisest.
Aga me kõik teeme, mis suudame. Jõudu kriisiga toimetulemiseks nii sulle kui teistele.
Ma lihtsalt reageerin megalt kui keegi nii täpselt oskab mind analüüsida, ausalt just see ongi põhjus, miks ma väga tihti mõtlen, et ma ei sobi blogijaks.
T39- sa tahad kindlasti igas olukorras olla see hea samariitlane, aga kui nüüd päris aus olla, siis inimesed on ikka parajad hädapätakad küll praegusel mugavuste ajal. Mida need inimesed siis teeksid kodus see kaks nädalat või rohkem kui poleks nt internetti ja elektrit. Siis ei oleks siin tegu kahe nädalaga vaid hoopis küsimus oleks paarist kolmest päevast! Tapaksid üksteist üldse maha?? Katsuks nüüd vaadata asja positiivset külge, meil on olemas siiski elekter, toit veel poes ja kodus, meelelahutus kui selline säilib ja variandid välja midagi mõelda kodus pole nüüd küll mingi surmav häda. Väljas minu teada võib ka käia jalutamas ja terviseradadel sportimas. Mina siin Soomes küll käin ja ei ela maal, täitsa linnas elan. Eestis vast võib ka veel liikuda. Ja noh kui ei pea kodus päris ihuüksi olema ja saab perega aega koos veeta. Ja nagu keegi jagas facebkkookis head mõttetera, et kunagi kutsuti inimesi sõtta, aga nüüd me peame lihtsalt kodus olema. Nii et mu arvates on ka täielik liig hädaldada et on igav!! Mulle meeldib ka reisida ja käia üritustel ja iga nv kusagil, aga näed ei saa, reisile ma ei lähe, leian kodus tegemist ja ùritan seda aega kasulikult ära kasutada. Lihtsalt olukord on selline ja tuleb üle elada!
Ei, mina ise pole mingi pühak. Aga ega ma ei kutsu ju üles mingeid suuri ohvreid tooma ega too neid ka ise, lihtsalt proovin praegu mitte uss olla ja soovitan sama kõigile.
Karantiin ilma vee, elektri või piisava toiduta viiks kiiresti rahutuste ja vägivallani. Nii meil kui mujal. Psüühikahäirete sagenemiseni viib ka see praegune olukord, see on ilmselt paratamatu. Pole mõtet rääkida, et mis nad siis on nõrgad. Peab aktsepteerima, et on. Nagu peab aktsepteerima, et mõnele hakkab füüsiline tõbi kergemini külge. Füüsilist nakatumist proovime vältida karantiiniga, vaimsete häirete süvenemist võiks ka proovida ära hoids. Noh, et ei lähe praegu sõbrale külla ja netis ei õelutse. Ja kes tervet rehkendust tõesti ei jõua, teeb pool:)
Jah, on olemas selliseid inimesi, kes ei oska midagi ette võtta oma ajaga, kui keegi teine seda ei sisusta. 🙂 Nähtud, kuuldud endagi tutvusringkonnas. Loomariik on kirju. 🙂
Arvatavasti saabuvad varsti võõrutusnähud ja kui olukord nii edasi kestab, siis äkki avastavadki, et päris võimalik on ka rahumeeli enda pere keskel aega veeta.
Värskes õhus olemisest. Ei ole ju Viru raba ja Kakerdaja raba ainsad kohad, kus värskes õhus olla. Eestis on tegelikult siiski hõre asustus, on täiesti võimalik värskes õhus liikuda ilma et peaks inimmassi sees olema. Tallinna suured mänguväljakud ilmselt küll ei sobi, aga kui seal hetkel kedagi teist ei ole, siis ma ei näe ka põhjust miks mitte. 100% toas passimine tervel inimesel pole kindlasti tervislik ja ei mõju ka vaimselt hästi. Tuleb käituda lihtsalt mõistlikult ja vastutustundlikult.
Seda ma ju ütlesingi?
Natuke ma mõistan neid kurtjaid. Igapäevaselt ma niikuinii räägin mehega, käime jalutamas, mängime lauamänge, joonistame ja meisterdame, loeme raamatuid…. Aga karantiini korral jääb ära see osa päevast, mis oleme tööl/ lasteaias/ huviringide/trennides ning samade tegevustega tuleb sisustada pikem ajaperiood. Lisaks ei saa minna muuseumi, näitusele jne kohtadesse, kus üsna regulaarselt aega veedame. Kuigi rahva tervisele tundub see küll pigem positiivselt mõjuvat, matkarajad ja metsaalused on puupüsti rahvast täis 🙂 Mis sa hädaga ikka teed, lähed loodusesse…
Aitäh selle postituse eest! Tähtis ja õige sõnum. #staythefuckhome
Itaalias ei tohi enam niisama õues liikuda, mis tundub ülitotrana aga eks see mõjutab, et inimesed kogunesid massiliselt samadesse kohtadesse.
Mul on üks töökaaslane, kes veel reedel väitis, et ta absoluutselt peab esmaspäeval tööle kohale minema. Ta töö ei ole absoluutselt selline, et ta peaks seda kohapeal tegema, kõike saaks vabalt kodust teha. Ma ei saa aru, mida ta sellega tõestada tahab.
Samuti ei saa ma hästi aru “kodukontori kangelastest” – inimesed, kes töötavad kohtadel, kus vabalt saab kodus töötada (ja kellel ei ole isegi lapsi, kelle pärast asju ümber korraldada) esitavad koju jäämist kui mingit suurt kangelastegu. See ei ole kangelastegu, see on ebamugavus.
Meil on peres vedanud veel praeguse seisuga – mõlemad saame töötada kodust ja töötame valdkondades, mida saabuv vaieldamatult saabuv kriis ilmselt suhteliselt vähe tabab. Sama ka mu vanemate ja venna perega. Me oleme samas erandid ja kindlasti ei peegelda üldpilti.
Mind rahustab praegu see, et mu arstist tädipoeg ütleb, et Eestis tegelikult on asjad kontrolli all ja paanikaks pole põhjust. Sotsiaalset suhtlust tasub muidugi minimeerida.
+1, täpselt samad emotsioonid.
2 kuud, vähemalt. Tõenäoliselt varsti ainult toidupoed ja apteek avatud. Väljas liikumine antud olukorras pole mõistlik, kahjuks, Võib-olla oma koduaias või hõreasustusega külades. Õues liikumine aitab siiski viiruse levikule kaasa, kahjuks. Maskide kandmsest on räägitud, et tervet inimest ei aita. Samas, Taiwanis kannavad ka terved inimesed maske, keegi ju ei tea, kas see terve inimene ka homme enam terve on ja tegelikult juba viirust ei levita. Mask vähemalt sellistel juhtudel aitab viiruse levikut pidurdada. Mis seal vahet, kui trumm on läinud, mis neid pulki imetleda veel. Sellises olukorras on parem teha rohkem kui vähem.
Niipalju siis ilusast ja kenast kevadest peale seda sombust talve, tuleb raske kevad ja puhkus on silmapiiri taga.
Jah, ma sellega olen nõus küll,e t rahvarohkesse kohta ei tasuks kellelgi minna, on see siis raba või 9-kordse maja tagune hoov, sest me keegi ei teagi ju hetkel, kes ja kuidas ja palju ja miks tegelikult nakatab ja nakatub. Küll aga usun ma et hõreasutuses on see pigem hea soovitus. Samas…võime olla hetkel nii ettevaatlikud kui tahame, aga samas ei v’lista miski, et juba keegi meid hoopis mujal ja varem nakatanud on. St pean inimesi üleüldiselt silmas. Veel paar nädalat tagasi ju kõik chillisid rahulikult ringi:)
Ma pisut kurvastasin, et jõusaal kinni on ja ma ei saa tavapärast trenni teha. Aga kõik on arusaadav ja see on õige otsus. Seega täna hankisin koju veidi varustust ja saame nüüd kodus trenni teha. Aga sain teada, et lisaks desinfitseerimisvahendite ja kaitsemaskide suurele nõudlusele on sama suur nõudlus ka hantlite ja kangide osas 😀
Kui majanduse krahhile ei mõtle, siis on kodus jumala hea 🙂