Mul on aegajalt raske inimesi mõista. Et siis nüüd kui on soovitus kaks nädalat kodus olla, siis on meedia täis postitusi, kuidas selle kahe nädalaga kodus mitte hulluks minna. “Pealtnägija” (!!!) tegi isegi videoreportaaži, et näidata kui raske see kaks nädalat on. Okei, ma saaksin aru kui meil ei oleks elektrit, vett, võimalust teiste inimestega kontaktis olla, kui me peaksime kaks nädalat veetma täiesti tühjas toas, siis ma jah saaksin aru, et see võib olla raske. Internet on täis soovitusi, mida lastega kodus teha, nende seas soovitused, et mängige lauamänge, proovige selga kostüüme ja muud sellist, mis lapsevanemana võiks olla täiesti sellised tegevused, mis tunduvad kuidagi loomulikud, loogilised ja mida ei peaks meelde tuletama.
Mul tekib küsimus, et mida need inimesed, kes nüüd “on sunnitud” kaks nädalat oma perega kodus veetma, varem tegid? Jooksidki nädalavahetuseti mööda ostukeskusi ja mängutubasid? Kas nad ei ole kodus kunagi mänginud lauamänge? Kas neil ei ole kodus raamatuid? Kas neil pole kodus liimi, paberit, kääre, et meisterdada? “Me lähme hulluks kui peame kaks nädalat telekat vaatama!” olen ma kuulnud. Püha issand jumal, kas see on siis ainus vabaajaveetmiseviis kodus? Ma ei mõista. Ma lihtsalt ei mõista. Kas need inimesed, kel on probleem sellga, kuidas kodus mitte hulluks minna, on need samad, kes kirjutavad, et “eestlased on inimesed nagu kõik teised rahvused, kes siin maageral elavad”? Võib olla oleks paras aeg nende kahe nädala jooksul mõni raamat läbi lugeda ja silmaringi laiendada, mitte vinguda, et kino, batuudikeskus ja spaa on suletud.
Ja soovitus – olge palju värskes õhus? Natuke ei saa aru. Olgu, minust on natukene ebaaus seda kritiseerida, sest ma astun majauksest välja ja olen värskes õhus, kus peale meie pere ei ole ühtegi teist inimest, aga siiski… Soovitatakse vältida rahvarohkeid kohti ja kogunemisi, kas massiline matkaradadel koos teiste inimestega liikumine ei lähe rahvarohke koha alla? Ses mõttes võiks ju inimesed jälle natukene oma aju kasutada. Ei ole Eesti nii väike, et ainult Keila-Joa ja Kakerdaja raba on need kohad, kus käia.
Ma saan aru, et inimestel on hirm ja teadmatus, täiesti loomulik reaktsioon, aga rohkem kui viirust ennast kardangi mina tunduvalt rohkem inimeste lollust. Isegi ei ütle, et rumalust. Vaid lollust. Nendest ma ei räägi üldse, kes “ma ei tea, miks nii odavad reisid olid ja patt oleks mitte minna olnud”-reisidele läksid eelmisel nädalal ja postitavad rõõmsalt pilte #lõpukspuhkus #fuckvirus vms, et meie provokatsioonile ei allu. Mis kuradi provokatsioonile? Ma ei ütle, et inimesed peaksid hirmus kodukeldris karantiinis istuma ja vältima kontakti kõige ja kõigiga, aga kasutaks ehk äkki võib olla lihtsalt oma aju. Mul on kopp ees sellest, et pool (sotsiaal)meediat on täis jaburaid soovitusi, kuidas ellu jääda ja teine pool nendest postitustest, kes viirust tavaliseks gripiks peavad/ei pea ning siis omavahel kaklevad, et issand kui lollid need teisti arvavad inimesed on.
Mina näiteks olen tüdinenud sellest korrutamisest, et tegu on tavalise gripiga. Ma ei tea, et ma oleks gripihooajal kunagi mõelnud, millised on haigestumise tagajärjed majandusele. Aga nüüd mõtlen. Mõtlen kogu aeg, kuidas ja mismoodi edasi. Kas Taani ettevõte mōtleb hetkel uuele diivanile? Prantsusmaa ettevõte koosolekute ruumile? Kas inimestele läheb korda mu reklaamikampaania? Milline see peaks olema? Mis saab edasi? Kuidas see mōjutab minu ja sinu tööandjat? Meie sissetulekuid. Töökohti. Kohustusi. Ühesõnaga. Kaks nädalat kodukontoris tööd teha ei ole minu jaoks mingi probleem, mul on vedanud, et mul on see võinalus. Ma ei lähe ka tegevusetusest hulluks. Meil on raamatuid, lauamänge, filme. Meil on isegi wc-paberit ja avastasin, et ka tatart. Mulle meeldib oma perega koos olla, ma armastan oma kodu. Küll aga tunnen ma muret selle üle kui inimesed (kes saavad kodus olla) ei tee seda ja sellega olukorda hullemaks – pikemaks- ajavad.
