Ma olin Idale lubanud, et minu sünnipäeva puhul läheme me sel nädalavahetusel spaasse. Ta oli päevi lugenud ja veel eile hommikul kilkas mulle, et kas me kaheks ööks ei saaks jääda, et siis ta saaks rohkem ujuda. Õhtul koju minnes pidin ma talle kurva uudise teatavaks tegema ja olukorda selgitama. Muidugi oli ta pettunud ega saanud olukorra tõsidusest aru kohe. Paljud täiskasvanudki ei saa aru, mida siis veel kuueaastaselt oodata. Kuna ta siiski on üsna terane ja taiplik laps, siis kogemata hakkasime me talle olukorda selgitama nagu täiskasvanule. Sealhulgas lipsas üle huulte ka, et kui inimesed käsi ei pese ja kodus ei ole, siis nad surevad ära. Aasta vanemad, ma tean, jätame selle kommenteerimise.
Ida läks tuppa multikaid vaatama, me jäime Marekiga kööki – arutama olukorda tööst, majandusest ja mina tegin süüa. Korraga kutsus Ida üht meist tuppa. Istus diivanil ja nuttis. Nuttis, sest tal oli hirm, et ta sureb ära, kuna ta ei ole kogu aeg käsi pesnud. Mu süda tahtis murduda, et olime lapse oma lollusest ära hirmutanud. Võtsime ta tugevalt kaissu ja selgitasime, et lastele ei ole see nii ohtlik, pigem vanadele, et nüüd on oluline kodus olla, käsi pesta, et meil ei ole nii suurt ohtu, kuna me elame metsas. See rahustas teda. Korraks. Siis tulid järgmised küsimused. Aga kes meil vanad on? Ega teie ju vanad ei ole? Rahustasime teda, et meie oleme piisavalt noored. See muutis ta tuju heaks. Korraks. Sest keegi peab ju ikkagi vana olema. Kas vanaema Ülle on vana? Kas vanaisa on vana? Kas Merle on vana? Lubasime talle, et keegi ei ole nii vana, et peaks ohus olema nii kaua kuni nad kenasti käsi pesevad ja enda eest hoolitsevad. Aga vanaema Koidula? Pidime tunnistama, et jah, vanaema Koidula on tõesti vana, kuid rahustasime teda jällegi, et õnneks vanaema Koidu ei käi kodust väljas ja ei ole ka kõige suuremas ohus. Laps sai küll maha rahustatud, kuid näha oli ikka, et ta oli mures. Kes ei oleks. Me kõik oleme, aga lapse muret on kõige raskem näha. Paanikat ei taha tekitada ja ikka püüad asja huumoriga võtta, sest hea nali aitab alati, aga samas tunned ikka sees muret. Ja kerget hirmu. Mitte isegi niivõrd tervise vaid selle ees, et mis nüüd edasi saab.
Hommikul kinkis Ida mulle sünnipäevaks punase õhupalli. See oli hea kink. “Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall!”