Mõnikord ma jään mõtlema, kas ma olen sama nõme nagu need teised naised? Need, keda näitab naistepäeva puhul saadetes nagu “Reporter”. Esmalt ütlen ma muidugi, et pole üldse minu asi, mida inimesed oma vabal ajal teevad ja on täiesti okei, et inimesed käivad üritustel, et vürtsitada oma sekselu või lihtsalt korraldavadki mingeid üritusi, kus end vaid neetidesse ja nööridesse riietavad, aga millest ma aru ei saa on see, miks seda televisioonis presenteerima peab. Helikoptervanem ma ka ei ole, aga kell pool kaheksa last teleka eest ära ei aja ka ning natuke ikka häirib küll kui ma pean lapsele selgitama, miks naised paljalt piitsad käes ja maskid ees nappides riietes ringi õõtsuvad. Ja miks ei ole okei samasuguseid liigutusi järgi teha. Ei ole see teema, mida tahaks selgitada veel. Samas vist paratamatus kui mõtleme, et täiesti adekvaatne oli poest leida twerkiv laama, mida Ida endale jõuludeks soovis.
Muidugi jätan ma nüüd mulje nagu kibestunud keskeealine, kelle keha ei kannata nappe bikiine ja telekas twerkimist, aga rohkem kui see alasti igale poole pildile ronimise ja selle kajastamise trend, häirib mind naiste mõttemaailm. Hakkangi juurdlema, et kes nõme on. Need, kes siunavad “Jüri, kes toidupoest lilli ostab”, sest me ootame ju ikka suuri sülemeid roose ja briljante? Need, kes ei tea (selliste uudiste valguses), mida üks õige naine oma mehelt nõuab ja milline välja näeb, et olla naiselik ja erutav. Ja äkki on ekstra nõmedad need, kes sellest internetis ei räägi, mida oma kodus teevad, et “mees ikka rahul oleks”? Seda me teame juba kõik, et kui ei räägi, siis on suhe pekkis ja abielu karil. Blogijana on seda kindlasti minu suust veider kuulda, aga mõnikord ma mõtlen, kust inimeste julgus kõigest kirjutada. Lugesin siin hiljuti kommentaare, kus naised rääkisid, kuidas nad orgasme saavad/ei saa üsna detailselt. Ma ei ole nii vana, et sellised jutud mind imestama paneks, vastupidi, aga ma mõtlen, et kas ma tahaks, et keegi mu nime guugeldades leiaks üles ka selle info, kuidas ma orgasmi saan. Tundub natuke selline info, mida CV-sse ei pane ja mida peale koduseinte väga keegi teadma ei peaks. Ei? Mu mõttelõng kipub lappama minema, aga ühesõnaga mulle tundub nii vastuvõetamatu, et televisioon “promob” naisi, kelle jaoks naistepäev tähendab vaid kingitusi ja roose ning seksikas olemist. See tundub nii pinnapealne ja riskides jälle kõlada vanamoodselt konservatiivne, siis ma ei tahaks üldse, et selline suhtumine oleks noortele naistele eeskujuks või trend. Mulle meeldiks kui naised hindaksid end natukene kõrgemalt. See ei tähenda ka absoluutselt seda, et end peaks hidžaabi alla varjama. Saab ka Napsie rätiku sisse varjata. *
Ma olen – nagu te eelnevast postitusest aru saite – naistepäeva austaja, aga mida aeg edasi, siis tundub mulle, et see päev rikutakse ära. Esiteks häirib mind (jajaa, ma tean, et minu isiklik probleem), et naistepäeval on ajakirjanikud ja fotograafid nagu šaakalid lillepoodide juures “saaki ootamas”. Kas peab ilmtingimata näitama järjekorras lilli ostvaid mehi? Kui ma oleks häbelikum mees, siis ma ei julgekski minna lilli ostma. Ostad toidupoest, oled “nõme Jüri”, ostad Viru tänavalt, oled õhtuks lehes/telekas. Justkui selline tunne jääb, et mehi, kes naistepäeval lilli ostavad, tahetakse naeruvääristada. Milleks? Seda enam, et naised ju ise ootavad sülemeid roose ja kinke ja kui neid ei saa, siis on Facebook täis tobedaid meeme, et “tunnen juba rooside lõhna, mida ma ei saa”. Pekki, kui nii häda on, siis mine poodi ja osta need lilled ise – siis on vähemalt kindel, et on õiged lilled!
Teiseks häirib mind (nagu eestlaste puhul üldiselt) igast pidupäevast joomingu tegemine. Olgu see vabariigi aastapäev, valentinipäev, naistepäev, jaanipäev, paljude jaoks on ikka põhiline end umbe juua, linnas kakerdada. Ja nagu ikka on platsis kaamerad. Ma ei tea, miks ma täna “Reporterit” vaatasin, aga täpselt sellist asja seal näidati. Jah, on täiega nõme, et inimesed piiri ei pea, aga ekstranõme on seda filmida ja siis telekas näidata. Näoga. Nii, et kõik ära tunnevad. Võib-olla on tegu väga toreda/tööka naise või mehega, kes väga harva joob, aga just see üks kord läks õnnetul kombel käest ära? Teades meie oivalist omadust olla eelarvamuste küüsis, siis võib selline õnnetu kaader palju ära rikkuda. Muidugi võib öelda, et omad vitsad peksavad, aga ma lihtsalt ei mõista seda “filmime kõik üles ja jagame” – suhtumist.
Ma ei arva ka seda, et naistepäev peaks olema vaid kangelasemade ülistamine ja rääkida tuleks vaid tõsistel teemadel, muidugi võibki see olla vaid üks ilus päev ja põhjus elu nautimiseks ning tähistamiseks, aga olete minuga nõus, et see ei peaks keerlema vaid kallite kingituste ümber? “Noh, millega sind siis täna üllatati?” küsis üks mu tuttav kohe kui 8.märtsil olin Facebooki messengeri sisse lülitanud. Ma natuke isegi vihastasin. Mitte sellepärast, et keegi ei peaks mind meeles ja ma olen kibestunud, vaid sellepärast, et mulle jäi mulje, et peaksime üksteist justkui üle trumpama.
Mina näiteks olin sel naistepäeval (lisaks Mareki lilledele, igaks juhuks mainin ära) tänulik selle üle, et oli imeline päikeseline kevadilm ja Ida mind õue sundis tulema. Veeta selline päev koos perega – see on väärtus omaette. Minu jaoks. Ma loodan siiralt, et mul õnnestub oma lapsele ka edasi anda just pigem nende pehmete väärtuste hindamine. Ma annan endast parima, et tast tuleks enesekindel ja tark naine, kes ei väärtustaks end vaid läbi alasti keha.
Kas ma nüüd olen feminist valmis, et sellise teksti kirjutasin?
* Tegelikult hakkasin ma Napsie spaapeost kirjutama, aga kuidagi tärkas minus nais…ma ei tea, kes. Keskealine viriseja võib olla lihtsalt? Ja enne spaapidu tuli oma kiun ära kirjutada